Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.

5 kommentaari to “Kakskümmend aastat hiljem”

  1. nodsu said

    Paganas, see korter kehastab tuhmunud belle époque’i hiilgust nii suurepäraselt – võtame kasvõi kardinad, mis on kaunist värvi, naturaalsest materjalist, sissekootud bordüüriga – ja päikese käes voldijutiliseks pleekinud -, et ma hakkan end üha rohkem ja rohkem Krúdy tegelasena tundma.

  2. hee, aga mida tähendab jo napot kivanok? funktsionaalne vaste viisakat sorti tervitusena on midagi ‘tere päevast’ taolist? mamõtlen mida eesti keeles öeldakse vähem viisakat… ei tule midagi meelde. 🙂 peale tsau. mis on juba labane. ‘tere’ on nii neutraalne et tal polegi mingit varjundit.

    • nodsu said

      otsetõlkes tähendab “soovin head päeva”. Lihtsalt “head päeva” ehk “jó napot” on juba paar kraadi vähem formaalne.

      Sellist neutraalset vormi nagu meie “tere” neil ei olegi. Tšehhidel vist samuti, sest kui ma ütlesin suvekoolikaaslase lastele “ahoj” ja nemad vastu küsisid, kuidas see ee. k oleks ja ma ütlesin, et Eestis saab ükskõik kelle tervitamisega “tere” öeldes hakkama, olid nad kohe kadedad.

      meil on siuke klassideta ühiskond ühesõnaga (nendega võrreldes).

      Kusjuures lõbus on see, et “szia” on tglt lühivorm väga aupakliku sisuga tervitusest “szervusz”, mis on omakorda lühivorm millestki sellisest nagu “servus humilissimus tuus”. Kui etümoloogilisele sisule mõtlema hakata, tundub “Jó napot kívánok” selle kõrval juba lausa demokraatia kehastusena.

      See mõjub mulle umbes sama vastuolulisena kui see, et Itaalias kuulub ladinakeelne tervitus “salve” slängitervituste hulka, inimesele, keda teietatakse, nii ei ütle.

  3. lendav said

    Meie mailgi on “servus” pisteliselt kasutuses. Kui mu sõbral heliseb telefon ja ta võtab kõne vastu joviaalse “servusega”, tähendab, et helistab mõni vana sõber (ja kindlasti meessoost). Võõramate meestega on kõne ametlikum ja naisterahvastega hoopis teisekõlaline – näiteks tütrega rääkides leebe “no tere”.

  4. leedu keeletaid: meie ütleme üllatusest ümmarguste silmadega, või sinnapoole,pigem aetakse silmad punni, mis on ka ümmargune ikkagi, aga leedu keeles kandiliseks. akys kvadratines. miks? mh, ah? 😀 mina ei tea. ulmetage.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: