Notsu vs. maailm ehk untsuläinud vuntsid kui alibi ja kuri tomat

august 26, 2018

Ei saa minust ikka kangelast.

Ustavad lugejad vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe päeva neljanda tantsutunni ja kui ka mitte tantsutunde arvesse võtta, siis kuuenda trenni algul – kui ma polnud veel taibanud, et kui ma söömise jaoks aega ei võta, läheb ka õppimisega halvasti – mispeale mul ei tahtnud tantsimine kohe üldse välja tulla). Nende ühine nimetaja on see, et mingeid tagajärgi ei ole peale selle, et mina hakkan kuskil viis kuni kümme minutit pärast äpardust pisardama, värisema ja võib-olla isegi väikest viisi pilti tasku ajama. Õnnetused ise on sealjuures koomilised, slapstick-komöödia vaimus – kuidas sa ei naera, kui keegi jookseb ilusat noormeest vaadates vastu posti või tahab näidata, et “mul on tegelikult veel energiat küll” ja vehib asja eest, teist taga jalaga, litaki kivisambasse sisse. Okei, too kunagine puuhalumoment oli naljamomendi poolest puudulik, siis ma olin veel noorem ega vallanud seda žanri veel nii hästi.

Täna, kallis lugeja, avasin ma õlipudelit. Õnneks ilma trammita.

Õigemini, avarii tabas mind seda kuramuse kilet või korgi pealt ära kiskudes, päris avamiseni ma ei jõudnudki. Ribast sikutades tuli ainult seesama rõngakujuline riba ära, noaga kaapides tuli pool plamassi, aga teine pool jäi peale. Ründasin seda noaga, ei tea, kas nuga oli liiga nüri või ma ise jälle liiga näljane ja teadagi, kuidas mu liigutuste sujuvuse ja kannatlikkusega siis lood on, ja nuga libises siuhti otsapidi nina ja ülahuule vahele. Mis tähendab, et õieti peaks vist rahul olema, et ta nüri oli.

Vingatasin, A. tuli kööki vaatama ja leidis mind, käsi suu eest.

Uuris, mis ma endaga tegin, mina üritasin läbi käe artikuleerida: “Ma ajasin endale noa nina alla! Ma ei julge vaadata! Ma ei julge vaadata!”

Ja näitasin talle ja sain niiviisi teada, et isegi verd ei tule. Tüüpiline minu trauma – palju kisa, vähe villa.

Otsisin kogenud koomik-kaskadöörina sügavkülmast välja vana hea viinapudeli, posti otsa jooksmise ajast juba tuttava, ja jahutasin ninaaalust, et paiste ei läheks.

Verd ei hakanudki tulema, kuigi väikese krammi ma endale sinna lõin – nüüd näen välja, nagu oleksin algaja vuntsikasvataja, kes on esimeses katsetuses pettunud ja oma kogenematu käega selle jälgi likvideerida üritanud.

Ja kõige selle tühisuse peale tundsin, kuidas süda hakkab pahaks kiskuma ja silme ees halliks. Jälle täitsa tüüpiline mina – printsess herneteral ja sünnipärane damsel in distress, kui liblikas laskub mu jalale, on kohe oih ja aih – aga naljakalt muidugi. Sedasorti printsess. Kui keegi mulle vappi hakkab koostama, paluks sinna, kuhu tavaliselt aadlikroon käib, joonistada banaanikoor, vapikilbile hädavares.

Pragmaatiline A., kes on jällegi kogenud… ee… treener? kõrvalosatäitja? soovitas mul selle peale süüa võtta.

Võtsin taldriku täis, hakkasin laua pealt tomatit haarama, et garneeringuks lõikuda – ja sain tomatilt elektrilöögi.

Maailma kurjusest jahmunud, ei julgenud ma enne midagi laual olevat puutuda, kui olin seal asuva läpaka vooluvõrgust välja kiskunud. Mõelge ise – võtan oliiviõli – saan noaotsaga augu sisse; võtan tomatit – annab särtsu. Mis veel majoneesi võttes juhtuks?

Nüüd on mul juba ammu kõht täis, maailm on mahenenud, teravad nurgad tasandunud. Nähtavasti tuleb mul leppida sellega, et isegi, kui minus pole piisavalt kangelaslikkust, on mul vähemalt supervõime söömise abil maailma sõbralikumaks paigaks teha. Ja söömata peast lööb jälle koomikutalent välja. Võidan igal juhul.

16 kommentaari to “Notsu vs. maailm ehk untsuläinud vuntsid kui alibi ja kuri tomat”

  1. reet said

    Vabandust, ma siiski naeran. Tegelikult hakkas mul lõbus siis, kui Sa trammi mainisid. Aga need õlipudelid on kuritegelikud, ilmselt disainitud mingi eriti õela inimese poolt ja mina neid ammu enam ise ei ava, rakendan abikaasat, kui see juhtub käepärast olema. Temal on õlipudelite suhtes õige nõks käes.

  2. Ma naersin pisarateni. Nagu keegi kusagil kirjutas- kuu on krokodillis?!:)

    Ma saan ka iga jumala asjast särtsu. Aga no- tomat!! See on ikka kõrgtase 🙂 🙂 🙂

  3. Mis seal naerda, arumaitaipa! Ma hoopis naeratasin, uhkelt ja hellalt! Nii tark! Teab, et win igal juhul!
    Muide, ma hiljuti sain aru, et minu huumorimeele jaoks on naljakad praktiliselt ainult need asja, mida keegi ütleb ja mis oleksid veidrad, kui ta neid tegelikult mõtleks. (Vahel harva mõtleb ka, aga siis ei ole naljakas, siis on õudne tegelikult.) Millega seoses praktilised naljad mulle üldse ei tööta, sest ma ei saa aru, kuidas nad naljakad on kellelegi.

  4. nodsu said

    Elektrilisest tomatist rääkides.

    Samal õhtul hiljem vaatasin umbusklikult ühtesid juhtmeid – selliseid, kus kaabel ei olnud päris üleni kaetud, aga iga juhe seal kaabli sees oli.

    Ütlesin A.-le, et minu arust näeb see ohtlik välja – niiviisi isoleerimata…

    A. ütles, et iga juhe eraldi on isoleeritud.

    Mina tõin argumendiks, et lapsena sain ma ühest sellisest juhtmest elektrilöögi.

    A.: “Sa said tomatist ka elektrilöögi.”

    Nii et nüüd ei võta keegi enam mu elektri-argumente tõsiselt.

    • ma sain iga jummala kord raamatukogu gardekas elektrilöögi numbri üleandmisel. vbla sellepärast ongi nüüd aint kapid, sest tädid ei taht enam elektrilööke. ja kofiku uksest ma parem ei räägigi. isegi kinnas ei aidand kui oli akrüülist. nahk- v kummikinnas oleks ehk. kõik sellest kuradima mistravaibast ja viletsast õhuniiskusest. ma pole praegu julend üles vaatama minnagi.
      ja jumal karistab neid kes on piisavalt lollid et läpakat söögi- v köögilaual hoida. 🙂 üks neid väiksemaid, kiuslikumaid, aga tasub arvesse võtta.
      ja sa ära rapsa seda õlipudeli korgialust nagu vuntsikarva, vaid tõmba aeglaselt tugevneva tõmbega. nagu habrast porgandit peenrast kui ei taha et pool maha jääb. isegi vuntsikarva tegelt ei pea rapsama aga aeglaselt on küll tõhusam, aga valusam. või pole sul testosterooni ikka veel piisavalt – ja raisk, mõnedel vist ei tulegi. 😀 sel juhul sa ei mõista… 😉

  5. toomastaliesin said

    tapjatomatite rünnak

  6. Teresa said

    Vaene, väike! Ma saan elektrilöögi igast uksest, trepi käsipidemetest ja riietehoidja ulatatud numbrist. Selle viimase pärast ei võta ma kunagi numbrit käest kätte, vaid palun riietehoidjal see leti peale panna. Tomat on mulle ka uudis.

    • nodsu said

      Mina ka! Teen kogu aeg klaasustele näpujälgi, sest ei taha nende metallosi puutuda. Senine ogarate elektrikohtade rekord kuulus raamatukogu kraani veejoale, tomat trumpas selle nüüd üle.

    • nodsu said

      Ühes saalis, kus me tantsime, on balletilinoleumiga põrand, ja miskipärast hakkavad inimesed seal üksteisele elektrit andma. Õppisime ära, et enne käest kinni võtmist tuleb rusikad kokku lüüa, ma ei suutnud vastu panna ja ütlesin iga kord “jou” ja nii läbi mitme tantsu.

    • lendav said

      Ma olen ka veekraanist (veejoast) särtsu saanud.

      Aga praegu ei ole ju särtsu aeg?! See algab siis, kui külmad tulevad! Vot suure külmaga, siis annab jah kõik särtsu. Vanas töökohas ma ei julgenud kunagi palja käega seifiust avada, kõigepealt ründasin seda võtmega (ja võtme ja kapi vahel käis sädelahendus ära) ja siis alles sai kättpidi ukse külge minna.

    • nodsu said

      Talvel vahetatakse staatilise elektri laenguid. Ma arvan, et see, mis ma tomatist sain, oli tavaline lekkevool – ju siis laud kandis mingist läpaka kontaktist lõikelauale ja sedakaudu tomatile voolu üle. Tänu sellele, et läpakast, oli ka litakas õnneks väike.

      Vahel, kui ma läpakat liiga lohakalt hoian ja sõrmed või põlved kuhugi vale koha vastu panen, olen sealt ka otse saanud.

    • lendav said

      See veekraanivool oli mul ka (küll juba ammu, umbes 30 aastat tagasi) lekkevool. Pesin kodundusringis nõusid ja sain kriimustatud sõrmele (just katkisele kohale) kergelt särtsu. Teised ei uskunud, arvasid mind luiskavat. Kuni õpetaja ka sai särtsu. Kes teab, kus seinaääres elektrijuhe veevärgiga sümbioosi aretada üritas.

  7. Teresa said

    Teise käest elektri saamine on mul päris tavaline. Ma ei ole pööranud tähelepanu põrandamaterjalile, aga ühegi ukse metallosi ma ka võimalusel palja käega ei puutu.

  8. Hämmastusega loen siit, et inimesed õpivad.
    Ma saan ka igalt poolt särtsu, aga kui välja arvata üks teismeeas kantud sünteetilisest materjalist pluus, mille kandmise tema elektriloomisvõime pärast lõpetasin, ma pole midagi õppinud. Lihtsalt täheldanud, et noh, vahel saab särtsu, nii see elu on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: