Laulud meil aitavad

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Minu tavaline loba

Ma olen kindlasti kunagi varem öelnud, et mulle meeldib teiste inimeste juttu pealt kuulata; see on üks koht, kus ma teisi hästi ei mõista, neid teisi, kes pahandavad, kui keegi bussis telefoniga või kaaslasega kuuldavalt räägib; mul sirutuvad kõrvad peast välja, ma tahaks oma pea kõnelejate vahele toppida ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Mõnikord ajavad nad naljakat juttu, mõnikord on neil huvitavad mõtted, mõnikord huvitavad sündmused ja kui pole ühtegi neist, siis saab pealt kuulates lihtsalt õppida, mismoodi inimesed käivad.

Paar päeva tagasi oli mul kohe kaks näkkamist -see tähendab, näkkasin mina, jäin konksu otsa, aga ei julgenud sinna pidama jääda, ainult aeglustasin kõndi, kuni julgesin. Kartsin neid hirmutada, ei saanud päris nende takti jääda, ei saanud teada, mis edasi sai, hakka või võõraste inimeste jutust fänfikki kirjutama.

(Hmm. Mõtlen sedagi, et fänfiki omamaine nimi on tegelikult muidugi lihtsalt “kirjandus” – või ütleme, et vähemalt vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “kirjandus” ja see, et fanfic’i mõiste on pidanud tekkima, on pigem meie aja juriidiline kurioosum, asi, millel on rohkem pistmist intellektuaalomandi õigustiku kui tekstide sisuga.)

Esimene sammuaeglustaja:

“… kaelkirjak või jänes. No ma ei tea, kui mul on valida, kas kaelkirjak või jänes, siis ma igal juhul valin jänese.”

Teine oli vast kilomeetrike hiljem – lõikasin läbi kunagise Lasteteatri pargi, õigemini hakkasin lõikama ja kuulsin noorte tümmi. Seda tümmi, mille noored endaga tänavanurgale või parki või parkimisplatsile kaasa võtavad; mõtlesin, et ei lähe sealt läbi; ja siis mõtlesin, et olen vapper ja ikkagi lähen, ja kõndisin surmapõlgavalt mööda teed, mille kurv viis mind neile üha lähemale.

Ja tümmifoonist kostis järsku selgelt välja noore poisi tõsise häälega lause: “See on tõeline armastus, saad aru.”

*

Nüüd tuli veel meelde, kuidas ma korra bussis teismelisi poisse pealt kuulasin.

“- Tema isal oli palju raha. Ja siis investeeris ta sinna panka ja nüüd on neil veel mitu korda rohkem raha. Neil on kodus seina sees kraan, kust tuleb jääd. Mitte külma vett, vaid jääd.

No milleks on sellist asja vaja, et seina seest tuleb jääd.

– Ma ei tea. Minu arust on lahe, kui selline kraan on.

– No aga kas on raske teha külmkapi uks lahti ja võtta sealt jääkuubikuid?

– Jah, aga on lahe, kui sa ei pea seda lahti tegema.

– Ma ei usu, et see kraan oli seina küljes. Külmkapi küljes võib-olla

– Aga külmkapi ust ei pea lahti tegema.

– Nojah, külmkapi küljes.

– Aga ikkagi. Milleks sellist asja vaja on.”

*

Täiesti sõltumatul teemal: ma olen siin nüüd juba nädal-poolteist-paar olnud “Leithian Scripti” nimelise fänfiki mõju all (linki ei anna, guugeldate omal vastutusel, vähemalt minu jaoks on see sama sõltuvusttekitav kui tv-troobid) ja praegu veeretan peas sellist olulist mõtet, et kas Finrod on põhimõtteliselt Doktor. As in “Doctor Who”. Uudishimu teisest liigist humanoidide vastu ja nende humanoidide pilguga vaadates ülivõimed, raev, kui keegi nende humanoididega halvasti ringi tahab käia, reinkarneerumisest rääkimata. Välja arvatud see väike detail, et ta ei rända ajas ringi – aga kust me teame? ÄKKI HALDJAD KOLISID KÕIK GALLIFREYLE ja panid sealsele tsivilisatsioonile aluse! Te ei saa tõestada, et nii ei juhtunud!