Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

11 kommentaari to “Laulud meil aitavad”

  1. nodsu said

    PS: hoiatus ka. Ma ei pruugi traditsioonilistele kaastundeavaldustele hästi reageerida. Pigem pakkuda neid kurke sealt turu pealt, millega tsaarisandarmitele üle kurgi anda vms.

  2. reet said

    Ma siis kaastunnet ei avalda, aga ikkagi on kahju, sest mustad kassid on väga armsad. Muud kassid ka. Ehk tuleb Sinu ellu kunagi edaspidi mõni uus hingav ja liigutav kass, kes kaissu kõlbab. Seniks… ehk on mustast kassist palju ilusaid mälestusi?

    • nodsu said

      Üks juba on – hall kass. Sellepärast ma pidingi kassidest värvikoodidega rääkima, et neid oli mitu. Vanasti, kui oli ainult üks kass, ütlesin lihtsalt “kass”.

  3. Ma siis ka kaastunnet ei avalda. Aga valus on. Just lugesin fbs traagilist lugu kassidest ja nüüd siis sina ka… 😦
    Vähemalt väärt ja mõttega elu. See on väärtus

  4. nodsu said

    Mälestustest – sõbrad, kui teil on pilte, kus kass peal on, siis jagage minuga. Teoreetiliselt on mul lingid mitmele veebialbumile (oapresidendi vastuvõttudest), kus ka tema peaks figureerima, aga praktikas on need albumid kõik kuhugi haihtunud – olgu delfi või fotki või kodu.ee aadressiga. Loodan, et pildid ise pole päris ära kadunud ja figureerivad kuskil edasi.

  5. Teresa said

    Ma mõtlesin täna tema peale, et kas ta veel elab. Loodan, et tal endal ei olnud lahkumine liiga raske.

  6. epp said

    Jaa, ma nägin Ritsiku juures su kassi-kommentaari juba mõni aeg tagasi, ja mõtlesin su peale. Oi, õuekassi kohta oli loomal ikka väga pikk elu! Aga aukude ja tükkide suhtes olen sinuga väga ühte meelt. Tõesti, üsna jupp aega on surnud lemmiklooma asemel kodus täitsa reaalne, lausa füüsiliselt tuntav auk või tühik.

    Mu oma kassid-koerad on maist kesta maha jätnud mitmel erineval moel, teiste sõnadega – omaniku südames erinevat mõõtu nugasid keeranud. Sest mõni surm on kergem ja kiirem kui teine, ja mõnele olen kaasa ka aidanud. Kõige korrektsemalt võttis asja ajada Jeekim, väga vana, väga suur, pehmeloomuline segavereline isane. Süda oli tal juba mõnda aega jukerdanud, küsis ühel aastatetagusel külmal veebruarikuu hilisõhtul õue, astus paar sammu, pissis, vaatas üles tähtede poole, siis heitis külili ja suri ära. Täiesti eeskujulik lahkumine. Ahjaa, ja paar minutit hiljem hakkas tähisest taevast lumehelbeid langema, Jeekimi läikivmustale kasukale. Mul on selle mõeldes alati nii hea tunne.

    Aga loomade matuseid oleme pere ja sõpradega alati uhkelt korraldanud. Kambaga haua kaevamine, väike viin, pärast peied, kus saab nutta ja naerda vaheldumisi, sest lahkunud looma kogu elu võetakse üksipulgi läbi, alates heategudest lõpetades sigadustega.

  7. järgmiste kassidega pead vaatama, et eriti kui nad ise tahavad ainult krõbinaid süüa, siis mitte anda, niipalju, vaid las olla ilma ja püüdku varblasi ja hiiri v siis anda pigem konservi. kanasüdamed ja muud detailid, kui üles sulatada, on kah aktsepteeritavad. mul on 2 musta kassi, väiksem ei söö peaaegu midagi mis ma annan, viisakusest ja et mind käpa all hoida, paistab; paks kõuts vohmib kõik sisse mis kätte saab. nt 400 grammi kanasüdameid v pugusid. nagu poleks kuulnudki et kassi päevaports on vist 100 gr ehk vist 7 hiirt või nii. ja praegu on nad üldse omapead karmis eestimaa looduses – kui nad ei ole nõus kohale tulema kui naaber kutsub et tuppa lasta. ise suvitan kanaaridel. kus vastavalt nimele olen näinud ainult koeri. aei, ennem tenerifel nägin ka 1 kassi. 🙂 praegu gran canarial ainult koerad.

    • nodsu said

      See kass muide eelistas nagunii pehmet toitu. Aga kui ta haigeks jäi, ei tohtinud ta enam tavalist pehmetki toitu süüa, ainult sellist, kust on fosforit vähemaks võetud.

      Neerupuudulikkus pidi kassidel olema enam-vähem kõrbelooma kutsehaigus – nende vedelikutarvitamine on väga tõhus, aga sellevõrra peavad ka neerud poole kõvemini tööd tegema kui näiteks meil.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: