Piimakohv
detsember 20, 2018
Reisides saab ikka uusi kogemusi. Tallinnas avastasin näiteks poole kruusi pealt, et kohv on piimaga.
Kui inimene on silmitsi seletamatuga, hakkab ta kahtlema endas ja kogu maailmas.
Kas ma küsisin kogemata piimaga kohvi? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, mis sõnastuses ma täpselt tellisin.
Kas kohv oli alguses must (crema oli nagunii peal, selle alt ei paistnud), aga kui ma vetsus käisin, tuli keegi ja trollis mulle piima kohvi sisse? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, kas ma käisin vetsus enne kohviga alustamist või millalgi keskel ja kas kohv oli kohe alguses piimane või mitte. Maitsemälestuse peale ei saanud loota. Kui inimene on ainult kaks tundi maganud, maitsevad kõik asjad nagunii imelikult.
Või kas Kalamajas joovad kõik lattet, nii et kui küsida täpsustamata kohvi, saab automaatselt latte? Mul polnud küll sel hetkel ega pole praegugi õrna aimugi, mismoodi peaks täpselt maitsema latte.
Kuna ma olin seda juba natuke aega joonud, oletatavasti kõige piimaga tükkis, otsustasin, et joon ta lõpuni ja küsin midagi täpsustamata teise kohvi veel. Ja seekord jälgin kohe sihilikult oma sõnastust, küsin kindlasti lihtsalt “väikese kohvi, palun,” ja vaatan, mis juhtub! Ja hoian seejärel silma peal, keegi ei pääse vahepeal mu tassi kallale! Teaduslik mõtteviis, empiirilised meetodid, kontrollitud tingimustes katsed!
Tuli väike kohv, piimaga. Ja mu peale langes taipamine, et see ei seleta midagi: võib-olla küsisin ma esimene kord ikkagi piimaga kohvi ja loomulikult annab lahke müüja mulle nüüd juba seda, mida teab mind tahtvat. Et ma tunneksin end turvaliselt, et ma teaks, et minu vajaduste peale mõeldakse.
Võib-olla on Kalamajas seadus, et kõigile tuleb anda lattet, kui midagi muud ei küsi. Kui see nüüd ikka üldse oli latte. Võib-olla on hoopis mingi teine seadus? Vähemalt selles võisin kindel olla, et cappuccino-seadus see ei ole, cappuccino‘t olen ma elus varem kohanud.
Võib-olla on selles kohvikus nagu “Viie veaga noormehes” nende pudelitega, kus vesi veiniks muutub – tass on kaetud patenteeritud piimakeraamikaga, mis teeb esimesel paaril tuhandel kasutuskorral mustast kohvist piimakohvi, kui see tassis minutikese seisab. Mul oli lihtsalt piisavalt värske tass, nagu uuele kliendile paslik tervituseks anda. Vanad tassid antakse kundedele, kes nagunii uuesti tulevad, võib-olla koguni oma piim kaasas.
Võib-olla peitus selles universumi – või kohvikupidaja – või masinoraakli – varjatud sõnum. Kohvisid on mitmesuguseid, masin annab igaühele selle kõige õigema. Sina oled espressoinimene. Sina latteinimene. Sulle tuleb üldse kakao. Joo ja mõtle, mida see sinu kohta ütleb.
Lattet ei anta pisikeses kruusis üldiselt. Ja see on teine asi, kui piimaga kohv, väga teine.
Cappucino on phmt espresso + hulk kuuma piima. Latte on tavaline kohv hulga kuuma piimaga. Väikesesse tassi ei mahuks seda nii palju, et kohv üldse kohv oleks.
MeeldibMeeldib
vat esimene oli selgelt kruus. Veerandliitrine või suurem.
Teine tavalise kohviku-kohvitassi mõõtu (aga mitte nii väike nagu espressotass).
Tõenäoliselt oli piim kuum, sest ma kujutan ette, et muidu oleks kohvivaht peal ära hajunud.
Café au lait?
MeeldibMeeldib
Viinis oli küll nii, et kui küsisid lihtsalt kohvi, said piimaga kohvi. Ja pidadagi nii olema. Minu jaoks oli see probleem, sest piim ei sobi mulle üldse ja saksa keelega on ka kehvasti.
MeeldibMeeldib
The thick plottens! Kohvik võis olla salajane portaal otse Viini!
MeeldibMeeldib
Teine salapärane lugu on erinevatel maadel joogi kogusega. Tellid sa Saksamaal ühe õlle, saad sa 1 l õlut. Tellid sa Hispaanias (vähemalt 15 aastat tagasi) ühe õlle , saad 250 ml klaasikese, mis ilmselgelt on isegi mulle vähe. Saksamaal või tellida muidugi tagasihoidliku 0,5 l, aga Hispaanias naisterahval
vist topelt õlu tellida ei sobiks.
MeeldibMeeldib
Sobib küll Hispaanias naisterahval doble tellida, aga ma ise eelistan võtta lihtsalt järgmise caña, sest teenindus on enamasti hea ja kiire.
MeeldibMeeldib
Mulle meeldib see konsensus siin – kõik paistavad vaikimisi olevat seisukohal, et Kalamaja (kui just mitte kogu Tallinn) on välismaa.
MeeldibMeeldib
Aga mulle jällegi meeldib see sinu “The thick plottens!” =)
MeeldibMeeldib
Mulle ka meeldib. Aga ei – Kalamaja ei ole välismaa. See on pigem muutunud toredast agulist mingiks imelikuks üle-autostunud rajooniks.
MeeldibMeeldib
Kalamaja üle-autostunud?? Ärge hirmutage! Mul on Laulupeo ajaks Kalamajja korter üüritud, ilmselt on kultuurishokki oodata?
MeeldibMeeldib
Siis, kui ma seal käisin, ei olnud kuigi palju autosid näha. Aga oli ka laupäeva lõuna-pärastlõuna.
MeeldibMeeldib
Tallinnas käimisest: 25. dets õhtul võiksin ka natuke linna peal ringi tšillida – pärast seda, kui sugulased juba lõbustatud, ja enne, kui ma tagasi sõidan.
MeeldibMeeldib
… eelistatavalt Balta ümbruses või siis kuskil, kust on mugav bussijaama minna.
MeeldibMeeldib
Awww =) Keegi ei reageeri nii hilja – mina ka mitte, sest maijaksa, mul on peatuige ja … aga nii tore, et pakkusid ikkagi!
MeeldibMeeldib
ega sellisel kuupäeval sellise etteteatamisega saagi eeldada, et keegi jõuaks.
Ma ise jõudsin selle tulemusel suht varakult Tartu ja veetsin rahuliku õhtu salli palistades ja selle taustaks telekast vähe-tähelepanu-nõudlikke asju vaadates. Nauditav.
MeeldibMeeldib
Lugesin “salli pildistades”… ja mõtlesin, et peab alles palju vaba aega olema…
Mitte et salli palistamine kuidagi arusaadavam oleks..
MeeldibMeeldib
muidu hakkab ju hargnema. Siidsall, ilma koeääreta. Originaalis oli igast servast palistatud, aga see serv rebenes ära, tuli uus teha.
MeeldibMeeldib
Ma lugesin postituse pealkirjaks “pimekohv” ja mõtlesin, et milline tore uus elamusteenus. 😀
MeeldibMeeldib