Une… -menüü seekord

veebruar 2, 2019

Kell on selline, et mitte keegi ei taha minuga neti peal diskuteerida, niisiis pean tegema igava unenäopostituse.

Mul oli nimelt unes selline komme, et sõin klaasi. Suupistena, jahutatult. Tingimata jahutatult!

Võimalik, et klaasisöömine sai alguses sellest, kui nägin Kauri, kes viskas mulle, kui ma seisin ahtal rõdul tühjuse kohal, teiselt poolt sügavat orgu fotokaamera- ja kui mina olin suutnud selle vaevu üle rõduserva kukkumisest päästa, märkasin suure ehmatusega, et ta ise hüppab samuti. Pigistasin silmad kinni, kui lahti tegin, oli juba üle jõudnud. Uurisin, kust ta sellised kaugushüppevõimed sai, ise üritasin vargsi oru laiust silmadega mõõta – no kas ta oligi ainult paar meetrit?

Käisin nende perel külas ja rääkisin neile, et vaadake, milline kurioosne komme mul on, ma söön nimelt klaasi, kusjuures minuga ei juhtu sellest midagi! ja demonstreerisin – võtsin jääveeämbrist aegamööda kildudeviisi pudelit ja sõin ära. Lõpuks said mõnusamad suured killud otsa. Sobrasin panges, seal oli mingit peenikest pudi, aga ma ei julgenud väga peenikest klaasikillupudi sõrmedega välja sõeluda, äkki teeb sõrmed katki. Pihku jäi suurem tükk, aga laperdas kahtlaselt ja paindus. Ei olnud klaasikild, lahtiligunenud pudelisilt hoopis. No ei. Mingeid pudelisilte ma küll ei söö, kilest pealegi.

Klaasi närides olin jalutanud kaubamaja teisel korrusel kuhugi poodi sisse, kus käis mingi peen moe- või parfüümiesitlus, mida mina esialgu tähele ei pannud, üritasin muudkui ühele võõrale suurele mehele tammurriata moodi tantsu õpetada, tema küll ei tahtnud hästi. Kuni Taliesin – kes oli blondi poisipeaga ja keigarlik – mu küünarnukkipidi välja konvoeeris, sest olgu pealegi, mind võib-olla ei huvita need esitlused, aga nii ei lasta pärast enam ka teda sisse.

Üritasin ennast välja vabandada, et vaata, minuga lihtsalt juhtuvad sellised asjad, ma ise ei pane tähele, kui juba ongi juhtunud. Näe, vaata! – näitasin puhvis jopet oma seljas – hetk tagasi nägin ma seda mannekeeni seljas, mina ka ei tea, kuidas minu selga sai!

Järgmiseks olin selle jope 30 euro eest ära ostnud, et mind varguses ei süüdistataks. Esimesele tuttavale, kes vastu juhtus, seletasin, et see on mu elu halvim ost – dermatiin hakkas juba pragunema.

4 kommentaari to “Une… -menüü seekord”

  1. Üldiselt ei näe ma (mida, monoloogin siin, sinu jutuga lõdvalt seotud jutt!) üldse tavaeluga seotud unesid, aga täna nägin. Olin Viljandis (unenäoViljandis, mil ehtsaga midagi peale nime sama ei olnud) ja käisin kaltsukast kaltsukasse, et endale ja oma tütrele uusi mantleid osta (mis on meie reaalne plaan paari nädala jooksul teha, sest tal on uus soeng, mis näeb mantliga nii palju parem välja, aga tema mantel puistab sulgi, ta on iga kord peale selle äravõtmist nagu kanakuudis elaja, minu omal aga on niidiid igalt poolt väljas, sest — ei teagi, miks) ja igas krdi kaltsukas – olin juba viiendas ja seal ka – oli sama kustikas, madal shoti terjeri tüüpi, aga vähem karvane ja natu kõrgemate jalgadega siiski, ja näris uksepakke ja -piitasid. Poemüüjad üldiselt kas ignoreerisid teda või keelasid leebelt, nii et mulle jäi tunne, et nad kõik tunnevad teda hästi, ja tegin siis järelduse, et kõik need kaltsukad on sama keti poed ning võibolla kuidagi saladuslikult tagaruume pidi seotud, sest kuidas see koer maagiliselt kogu aeg ühest teise siis sai muidu?!

    Jah, MINU koer näris voodit, sellest see näriv kutsikas igal pool. Aga et ma mantleid ei leidnud, on kurb. Loodetavasti reaalsuses läheb paremini.

  2. Morgie said

    Unenägelikud.

  3. aga mina nägin unes et jr oli ilmselt hulluks läinud, hankinud püssi ja lubas kõik maha tappa. täiesti demokraatlikult, vahet tegemata, kes lähedal olid. masendusest või mingil sellisel ratsionaalsel põhjusel. tegevus toimus minu tädi majas pääskülas, aga seltskond oli väga mitmekesine… stella vist oli… ja miskipärast kõik vaatasid minu otsa, et sa nagu said temaga vanasti hästi läbi, ehk saad temaga rääkida. ja rääkisingi. tähendab, kahjuks ärkasin just enne üles, kui olukord oli täielikult lahenenud, aga mind ta maha ei lasknud ja andis kätt – või hoidsime juba kätt, igatahes tapmise mõte oli taandumas. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: