Läbi udu

märts 27, 2019

Ma oleks Riias äärepealt Tartu bussist maha jäänud, sest taipasin alles sõna otseses mõttes viimasel minutil, et Tartu bussi nimi on Sankt Peterburgi buss. Sõites oli hulk aega tunne, et multiversumis kaaluvad need versioonid, kus ma ei taibanudki, vähemalt mitte õigel ajal, taipamisuniversumi üles: minust on bussi peal kõigest kaduvväike protsent, suurem osa mind vaatab bussile hilinenud taipamisega järele – või mõtleb endiselt, kus kurat on Tartu buss.

Mingi sarnase geniaalsusega sain ka pärast kojujõudmist hakkama, aga nagu kohane, ei ole see mul meeles.

See-eest on veel meeles tänane: olles raamatukogus oma rahvusvaheliselt laenatud raamatut rõõmsalt sirvinud ja veel rõõmsamalt avastanud, et A. vana nutifoniga saab olulistest lehekülgedest piisava kvaliteediga koopiaid teha, hakkasin asjalikult ja aegsasti kella kaheksaks mälumängu minema, ostsin kohvikust dopinguks limonaadigi kaasa.

Astusin kohvikuuksest välja ja taipasin, et mälumäng algas kell kuus. Jajah, mälusportlane.

Seekord olin nähtavasti selles usutavamas ja tõenäolisemas universumis.

Sellel kõigel on kindlasti midagi pistmist sellega, et oma pika nädalavahetuse nelja ööpäeva jooksul sain kokku umbes 15 tundi magada. Räägitakse, et magamata öö võrdub peapõrutusega, huvitav, kuidas teisendada päris magamata öödeks selline punktiirne vähemagamine? Tantsukursuse ajal eriti tunda ei andnud (muidu kui enesetundes ja selleski mitte kogu aeg), otsisin ka ise puhkevõimalusi, kahe läbitantsimise vahel toetasin jalad tugevasti maasse, leidsin tasakaaluasendi ja üritasin sekundise uinaku teha.

Kui ma Riia lennujaamas bussiootamise ajal oma arvutiga tšillisin, usaldas üks vist kunagistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit mees oma pagasi ja laadiva telefoni südamerahuga minu hoole alla, kui ise suitsu käis tegemas. Ja nii oma kolm-neli-viis korda järjest. Ju ma näen siis nii kahjutu välja.

Kuigi teisest küljest käidi seekord mõlemat pidi sõites turvakontrollis minust selle kleepriba moodi asjandusega üle. Ju ma siis ikka nii kahjutu välja ei näe.

Teisel korral, tõsi, oli see mu oma viga – olin unustanud veepudeli tühjaks juua. “Teil on pudel kotis,” ütles turvatöötaja. “Ma võin ta kohe tühjaks juua,” ütlesin mina ja tegin sõnad teoks. “Kas te tahate pudeli alles jätta?” küsis tema. “Jah,” vastasin ma, “siis ma saan selle uuesti täis panna.” Ja lisasin taktitundeliselt: “Teil kõlbab kraanivesi ikka juua, eks ole?” Ja jätkasin magamatusdeliiriumist tingitud mölapidamatuses, kuidas ma ei taha pudelit ära visata, sest siis peaks ma uue ostma ja see tekitaks prügi. Turvatöötaja näos peegeldus kasvav huvipuudus minu ja minu pagasi vastu, aga üks teine tuli, palus koti lahti teha ja vehkis selle avatud koti kohal oma ribakesega, põhjalikumalt süvenemata, ainsatki asja välja võtmata. Lõpuks lahkusin ma lennuki suunas, vahepeal suure palavusega seljast kistud riideid laiali puistates, turvatöötajad neid minu kannul üles korjamas ja mulle kätte ulatamas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: