Antiik vararenessansi soustis
aprill 3, 2019
Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:
Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.
Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.
*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.
Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.
Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.
Läbikäigu K 
Vaat-vaat, see granaatõun. Mitu aastat juba murran pead, kust võiks leida mingeid materjale tema kultuuriliste tähenduste kohta. Ja siis veel, et kas oleks mingit loogikat, kui eestikeelse ‘punapuu’ all oleks just gr. õuna silmas peetud?
MeeldibMeeldib
Sa vist ei taha väga midagi Pariisi Notre-Dame’i kohta öelda, aga ma märgin ära, et vaatasin siia taustatundega “ajalugu, Prantsusmaa, rituaalsus – kõik notsu teemad” ja siis olin “oi, ta on päris mitu päeva juba vait old ja on edasi!”
Kusjuures mul ei ole Notre-Dame’i osas tugevaid tundeid, mul oli lihtsalt lootus, et sa oled midagi kirjutanud, sest põhjus =P
MeeldibMeeldib
Asi pole olnud selles, et ei taha, ma olen viimasel ajal lihtsalt üldse kehv kirjutaja.
Aga mis ma mõtlen v tunnen: ma kuulsin sellest hilinemisega, siis, kui hakkas juba tulema ka häid uudiseid (keskaegsed kujud olid remondi ajaks mujale viidud! roosaknad jäid terveks!). Nii et niipea, kui ma jõudsin mõelda: milline kaotus maailma kunstivaramule! (vähemalt sama suur pauk, nagu häviks Eesti kunstimuuseumide sisu ja näiteks Tallinna raekoja plats kõik korraga) tuli juba ka uudiseid sellest, mis kõik terveks jäi.
Kuigi muidugi mitte kõik ja sellest, mis hävis, on kahju. Rahaline kaotus lapitakse ära, aga sellist hoonet ehitati põlvkondade viisi ja see ehitus ise ei olnud nagu tänapäeval – projekt-ehitus-valmis -, ma ütleks, et need keskaja sakraalehitised kasvasid mõnes mõttes nagu elusorganism (ja seepärast tulid nad sellised ebakorrapärased, mille üle klassitsistid pärast vingusid ja mille pärast nad seda stiili “gootikaks” sõimama hakkasid). Ja nüüd on osa sellest organismist küljest ära kukkunud, see keha on viga saanud.
Lugesin selle kohta ka peatselt kommentaari: et kuidas see õpetab meile, kui tähtis on olemasolevaid ürikuid hoida, aga ka kopeerida ja digiteerida. Mh nt sellest, et kui poleks olnud Viollet le Duci materjale, siis poleks, mille põhjal restaureerida.
Ja ma olen sellega täiesti nõus. Olgu see kõigile õpetuseks, kelle käes on unikaalseid käsikirju või trükiseid: kui te neid maailmaga jagate, siis on nende hävimise korral kaotus väiksem.
MeeldibMeeldib
Mul on unikaalsete käsikirjadega hetkel suht isiklik suhe, sest on üks Firenze Biblioteca Nazionales istuv tantsukäsikiri, mille tantsud on küll ühes artiklis publitseeritud, aga tantsumuusikast ainult iga loo avataktid. Kellelgi pole mingit muud võimalust seda muusikat lugeda kui Firenzesse kohale minna või lasta kellelgi teisel käia. Jääb üle hinge kinni hoida, et selle raamatukoguga oleks kõik korras.
MeeldibMeeldib
Sa pead ise Firenzesse mine ja endale üles tähendama, mis võimalik ja tarvilik. Kui väga tahad, leiad ka selle aja. Odavlennufirmad jne.
MeeldibMeeldib
Mina võin ju sinna millalgi minna, aga 1) ma ei jõua minna IGALE poole, kus mingi huvitav, oluline ja unikaalne allikas on; 2) isegi kui see oleks ainus selline allikas, siis ikkagi oleks palju ökonoomsem teha selle sisu kättesaadavaks kust iganes, selle asemel, et lasta kõigil huvilistel ükshaaval kohale lennata. Mh sellepärast, et ega neile vanadele käsikirjadele liiga palju näppimist head ei tee.
MeeldibMeeldib