Uneseiklused

mai 22, 2019

Linnas, kus ma elasin, oli üks kahtlane linnaosa, seal polnud mingit korda, elanikud nägid rääbakad välja. Selle ümber sõitis ringliini mööda tramm.

Kuidagi sattusin ma sinna, ei mäleta, kuidas, võib-olla sellesama trammiga, ja avastasin, et elanikud on seal tegelikult hirmus toredad, neil on halb kuulsus lihtsalt sellepärast, et nad ei allu ülejäänud linna rangele korrale.

Tõepoolest, seal ei olnudki suuri prügihunnikuid ega jõledaid haigusi, mida kõike ma enne arvanud olin. Ainult natuke segadust, räpane oli see kõigest linna ülikorralike standardite järgi. Üks asukas oli seal suur kunstisõber ja teinud oma kogutud kunstiteostest näituse. Osalt maalid, osalt näiteks värvilised klaasesemed. Üks teine tegelane oli Jorgen Matsi, kes oli seal rajanud võitluskunstikooli. Parajasti õpiti seal tugeva väljahingamisega häälele jõudu andma.

Hakkasin neid väga armastama, selliste suurte ülevate tunnetega, nagu kogeb unenäos ja 19. sajandi romantilisi teoseid lugedes.

Nüüd olin ma mingil põhjusel jälle linnas endas tagasi ja märkasin igal sammul, kui totalitaarne sealne kord on. Enne olin seda loomulikuks pidanud. Istusime puust kokkuklopsitud tribüünil A.-ga kõrvuti ja vaatasime koos ülejäänud rahvaga, kuidas paraad meie eest mööda vooris. Kui me olime kohustatud plaksutama, pisteti veoautokastist suured puust käed välja.

See kõik tundus nüüd nii ogar, et hakkasin naerma ja peitsin oma näo A. kuueõla sisse.

Kohe kutsuti mind korrale: “Mida te ometi mõtlete, televiisorist näevad teid ka lapsed!” Nähtavasti ei saadud aru, et ma naeran (õnneks!), vaid peeti mu käitumist kohatuks intiimsuseks avalikus kohas. Aga paar sellist eksimust veel ja mind oleks juba uurimise alla võetud.

Une lõpus oli pikk ja erutav põgenemine kaose-linnaossa tagasi, ikka koos nende ülevate romantiliste tunnetega. Ja siis üks veidi frustreerivam moment, kui noormees, kes oli mind põgeneda aidanud, arvas, et meil on nüüd armastus, suudles mind läbi mingi võrgu, ja oli väga löödud, kui ma rohkem ei tahtnud. “Isegi siin ei saa kõik õnnelikud olla,” mõtlesin ma nukralt.

*

Järgmises unes pakkisime suures toas kiiruga asju kokku, sest me olime juba viitsütiku tiksuma pannud. Lappasin, mida kaasa võtta, mida jätta, viimasel hetkel otsustasin näiteks ühe Nooruse lugemiseks kaasa võtta, mitte plahvatuse kätte jätta.

Järgmiseks olin juba Nunne tänava kandis Snelli tiigi pargis. Oli kottpime, ei mingit tänavavalgustust, isegi linnaliinibuss, milles ma istusin, oli ilma tuledeta. Vaatasin linna poole tagasi ja imestasin, et plahvatust ei tule ikka veel. Olin just märganud, et mul jäid dokumendid maha ja kaalusin, kas saaksin nad nüüd ikka ära tuua.

Kohe sel hetkel lõigi taevas plahvatusest helendama, mürinat (veel?) ei kostnud. Istusin seal Snelli nõlval linnaliinibussis, kollases Ikaruses ja vaatasin, kuidas pontšikud epitsentrist hääletult välja lendavad. “Aga ma armastan pontšikuid!” mõtlesin ma, leidsin need ilusad nupud, millega bussiuks lahti käib ja mille vajutamisest ma lapsena unistasin, ja järgmiseks oligi uks õigel hetkel lahti, et pontšikud saaks sisse lennata. Esimese, millest oli tükk puudu, püüdsin otse hambu, järgmised kaks kätte. Siis taipasin, et nii ähvardab mind oht pontšikulaviini alla mattuda, ja bussiuks sulgus taas. Vaatasin hääletus pimedas öös plahvatuskuma ja mõtlesin, kuidas ma olen sellisesse olukorda sattunud – mina, Immanuel Kanti teener.

(Kas Immanuel Kant ise oli plahvatusse jäänud või oli tema koos minuga seda korraldanud ja samuti lahkunud, oli juba unes pisut segane, ma juurdlesin selle üle.)

2 kommentaari to “Uneseiklused”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: