Kuidas ma sooessentsialismist kasu lõikasin

“Oleks sa mees, ma poleks sulle seda retsepti andnud. Sa võtaks selle, hakkaksid tootma, paneksid suure äri püsti ja saaksid magnaadiks.”

“Aga ma ei taha nagunii magnaadiks!”

“Nojah. Sa oled naine. Sul on hoolitsemisinstinkt. Meestel on võimuinstinkt. Seepärast ma meestele ei annaks.”

Jäi küsimata, miks ta ise sel juhul oma retseptiga magnaadiks pole hakanud, meesterahvas ometigi (kodus oli see muide esimene asi, mida A. selle jutu peale küsis). Kuigi võib-olla näeb ta seda ise nii, et tema ambitsioon on mujal (sest oma teaduslikku ambitsiooni – mitte edu mõttes, vaid selles mõttes, mis ta välja tahab uurida – ta mulle ka kirjeldas).

(Kuigi ambitsioon midagi välja uurida on minu arust ka sellises soolises binaarias süsteemiväline – aus nohikuambitsioon, ilma hoolitsemis- ja võimuihata. Sootu.)

Meesalge üleküllus lähikonna looduses

Paistab, et ma elan väikestviisi vinguva pensionäri rolli sisse.

Täna olid jälle mingid purjakil mehed seal lõket tegemas, kus mina tahaks ujumas käia. OK, praegu pole veel kõige tuleohtlikum aeg, aga ma olen üsna kindel, et nad jätavad ka prügi maha. Sest korra ma juba kustutasin seal ühe omapead põlema jäetud lõkke ära ja korjasin kokku 2 mahlapakki, 1 viinapudeli, 2 õllepudelit, mingi grill-liha kile ja palju konisid, osa neist järves.

Pidasin siseheitlust teemal, kas neile päästeamet kaela kutsuda oleks adekvaatne reaktsioon õigustatud murele tuleohu pärast või kiusuajamine. Ja muidugi on olemas variant, et mõlemad: et mure ongi õigustatud, aga sisim motivatsioon on ikka kius, peenemalt öeldes territoriaalne instinkt. Mis nad siis tulevad minu ujumiskohta läbustama! Ma olen niigi pahur, et minu ujumiskohas – minu, MINU ujumiskohas! üldse inimesi on, kuid neil on sellest veel vähe – kohe hädasti on tarvis mulle pahuruse jaoks ka ettekäändeid tekitada.

Ja kuidas nad nii hilja – ja nii tihti – järjest juba mitmendal äripäeva õhtul seal pidu saavad panna? Kas jõmmidel on praegu kollektiivpuhkus või?

A. märkis jalutamast tulles samuti, et kõik kohad olid mehi täis, igas vanuses ja kainusastmes. Ta jalutas suurem osa ajast mööda võsateed, kus ei ole igas lõigus ametlikult tänavatki, tavaliselt suht inimtühi koht, kord tunni sees tuleb vastu mõni jalgrattur või lapsevankriga jalutav ema, aga sama tõenäoliselt rebane või metskits – ja oli näinud neid igal pool. Mehi, see tähendab, mitte kitsi ja rebaseid nagu muidu. Suvalistes põõsaalustes ja nurgatagustes, nagu ma aru saan. Naisi pole näha olnud, ei tea, kus nad on ja mida teevad. “Tööd!” vastasin mina, ma tean, millest ma räägin – täna tegin vanale tõlkebüroole poolenisti heategevuse korras ühe totralt palju aega võtva pisijupi, et nemad saaks ühele potentsiaalsele kliendile hea mulje jätta. Ja milleks, küsin ma. Ma ei taha eriti neid töid tulevikus tegema hakata, milleks mulle siis nende hea mulje? A näe, ei oska ülejala lasta, ja ei-ütlemisega on kah raskusi.

Teritasin siis keelt, et küllap mina näen hoopis naisi, kui ma ise kõndima lähen – äkki nüüd hiljem öösel on naiste aeg, näe, minagi lähen välja ja puha. Aga võta näpust. Milline ebaõiglus, et ka mulle – ka sellisel kellaajal – näidatakse neidsamu mitte-just-esimeses-kainuses mehi. Mis kell ma siis välja pean minema, et lõpuks ujuda saada?

Kaalun, kas kujundada hoiatussilt “Kui ma siin veel prügi näen, kutsun järgmisele lõkkele tuletõrje!” Kuigi rangelt võttes oleks ka see silt ise prügi.

Tegeldakse pseudoprobleemidega

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.