Tšehhi pisilinna eluke

Kell on pool kuus ja kirikukellad löövad nagu eilegi samal ajal, nähtavasti on neil iga õhtu missa või mis.

Kõik huvitavamad toidupoed lähevad enne kinni, kui mu tantsusessioonid läbi saavad. Toidupood, mis on kuueni õhtul lahti, on juba kõva sõna. Toidupood, mis on lausa kaheksani lahti, võib endale lubada seda, et on muidu niru.

Tantsuõpetaja, prantslane, näeb välja nagu väiksem ja hapram versioon Jean Marais’st.

Barokk-courante on raskem kui muu barokk, kuigi ükski samm eraldi võttes ei ole raske.

Nii, nüüd käin vahepeal seal kuueni lahti olevas poes ära, et ei peaks ka täna ainult restoranitoidu peal elama.

Hmm. Vastupidi guugelmapsi arvustustele oli kaheksane pood suurema valikuga kui kuuene pood. Tähelepanek: kulinaariakaupa on tüüpilises toidupoes vähem kui meil. See-eest on poes käia jube odav – ostsin pool kilo tomatit, väikese segasalati, neli erinevat saiakest, pooleliitrise hapupiimalise, väikese bryndza ja õlle – ja kokku läks midagi kuue euro ringis.

Et seejärel koju hotelli jõuda ja avastada, et siin pole pudeliavajat. Seda viga peab homme parandama. Lusikat pole mul ka, aga salatit saab süüa paljude muude esemetega, hetkel näiteks allergiarohtude lehega. Külmkappi ei ole ka; ehitasin tomatite augulisest plastkarbist ja saiakeste kilekotist jahutusanuma ja panin külma vett täis. Jääd poes miskipärast ei müüdud või ma ei leidnud üles.

*

Ma tahaks, et kõik muusikud, kes tantsuks mängivad, käiks sellisel tantsukursusel!

Muusikupoiss, kelle abiõpetajaks ma sattusin (igale muusikule anti üks tantsuõpilane abiliseks, sest muusikute tantsutund on lihtsam kui tantsijate oma) on kusjuures juba niigi päris osav. Barokkopositsioonidest ei heitu, mis on väga kõva sõna. Sellegipoolest väidab, et ta pole mingi tantsija.

Klatšisin ühe Brno tantsijaga mõnuga üht Praha tantsuõpetajat taga. Minu kogemus temaga oli see, kus ta suutis kaht lihtsat Playfordi tantsu viis (5) päeva järjest õpetada; juba kolmandal või neljandal päeval hakkas õhkkond sürreaalseks kiskuma – mõtled vaikselt “see ei ole võimalik”, aga ometi on see vahetu reaalsus su ümber, mispeale hakkad mõtlema: kas mina olen hulluks läinud või on seda tema? Brnolase kogemus oli see, kuidas ühes suvekoolis olevat viimasel hetkel haigeks jäänud Lieven Baerti asendajaks tema pandud, ta viitsinud iga päev ainult tund aega õpetada ja läinud seejärel kohvi jooma, kuigi nädala lõpus pidid nad mingis teatriprojektis seda materjali juba tantsima. Lisaks pidi ta rääkima igal pool, kuidas tema trupp on “ainus professionaalne ajaloolise tantsu trupp Tšehhis”, arvake ära, kuidas see kohaliku tantsuskeene õhkkonnale mõjub. Üks huvitav küsimus on see, miks pole Prahas paleepööret toimunud, sest mitu tema trupi liiget on tunduvalt adekvaatsemad õpetajad.

Ja sealjuures: kui sama inimene astub tantsuõpetaja rollist välja ja astub giidirolli, millega ta põhiliselt leiba teenib, on ta järsku adekvaatsus ise.