Tagasitee ja meenutused

juuli 6, 2019

Tšehhi-Poola rongis oli restoranvagun, päris nõude, ettekandjate ja à la carte toitudega – võtsin kahekäigulise lõuna: tomatisupi ja õunapannkoogid kreeka jogurtiga pluss kaks suurt kohvi, raha läks alla 10 euro. Niimoodi sõites on raha eest reisimisel juba täitsa pointi! Ühtlasi: vastus küsimusele, miks peaks keegi tahtma rahvusvahelise rongiga sõita, kui lennukid on olemas – inimlikud kellaajad, istud mugavas tugitoolis ja rüüpad kohvi, mis ei ole papptopsis, vahepeal võid mööda rongi edasi-tagasi joosta, kui tuju tuleb, ja öösel kuhugi ööbimiskohta voodisse magama minna, selle asemel, et kuskil lennujaamas kügeleda. Selles rongis oleks koridoris saanud isegi aknaid lahti teha ja seal vahel peadpidi kõõluda, katsu sa seda lennukis teha!

Wifit see-eest ei ole. Vana maailm. Tuleb sellesse sisse elada, viita aega söögilauas, mitte ninapidi netis.

Üldiselt aga on tagasisõidurongide sisustus meeldinud mulle seda rohkem, mida vanema väljanägemisega rong. Päevinäinud rongis, mis mind Tšehhi pisilinnast ümberistumisjaama viis, olid vanakooli pikad pingid, tahad, viska või külili, valgus, õhk ja jalasirutamisruum.

Restoraniga rongis olid kupeed, kus oli samuti päris hästi ruumi, ma olin ainult hädas heasoovliku poola vanaprouaga, kes tahtis minuga kangesti suhelda (aga kui ma üldse ei tahtnud, varjusin kas restoranvagunisse või laugude taha).

Pealtnäha veel peenemas Varssavi-Białystoki rongis oli kohutavalt kitsas, naaldusin vastu oma nurgakoha seina, et mitte kõrvalistujat müksida; kas seal oli restoranvagun, ei saanudki ma teada, sest ei tahtnud üle pinginaabri ronida. Suures kitsikuses ja uimasuses ei leidnud ma oma piletit üles, kui kontroll tuli. Lõpuks tuli istumise alt välja, aga kontroll oli selleks ajaks ära läinud, nähtavasti neid eriti ei huvitanud või oli mul nii loll ja aus nägu peas või olid nad juba näinud, kuidas ma pileti lehvides rongi ronisin.

Olen nüüd Białystokis ühes algajas öömajas (neil polnud booking.comis ühtki arvustustki veel, aga ma leidsin, et 12 euro eest per öö võin ma riskida isegi sellega, et ei taha sinna lõpuks jääda). On näha, et mingeid ruume tehakse alles juurde, inglise keelt on siin saada piiratud koguses – sisseregamisel ei saanud arugi, aga kui ma küsisin nõu, kas Kaunase piletit saab rongijaamast osta või tuleb ette bronnida, vaatas majutusemees abitult otsa. Oma üllatuseks avastasin, et suudan sama küsimuse ka poola keeles välja purssida. (Vastus on jah – ja vähe sellest, et rongijaamas, kassas saab ka kaardiga maksta).

Majutajad on väheke nagu ähmis ja janunevad häid arvustusi. Mulle tundub, et kui ma neile seda 12 eurot zlottides maksin, ümardasid nad summa minu kasuks. Ja “dušš koridori peale” on esialgu tähendanud seda, et meid elab parasjagu korruse peale kaks inimest – ja korruse peale on ka kaks duširuumi.

Täiendus: nüüd hiljem õhtul on rohkem rahvast siginenud, aga vetsu pärast löömiseks vist ikka ei lähe.

*

Viimasel päeval sain kahelt inimeselt elu komplimendi.

Tantsuõpetaja: “Tu as le plus de la présence,” sest ma suhtlen oma partneritega ja ei närveerivat.

Ja kui ma pärast esinemisproovi susserdamist (selle “tervelt ühe tantsuga”, mille üheks näidisesinejaks mind prauhti pandi – ja mille viimase otsa olime ära õppinud alles samal hommikul) küsisin, kas ta on ikka kindel, et ta tahab mind selles näha, siis: confie-toi à ta sensualité, confie-toi à ta musicalité. Mispeale ma mõtlesin seesmise muigega – okei, ma võin ju end siis rahustada mõttega, et isegi kui ma teen tont teab mis liigutusi, siis vähemalt näen ma seksikas välja, eriti korsetiga. Mis siis, et päris nii ta seda vist ei mõelnud. Igatahes julgustav, kui mulle keset kõiki neid noori imekauneid balletitüdrukuid nii kenasti öeldakse.

Imelikul kombel susserdasin ma esinemisel oluliselt vähem, võib-olla tänu sellele, et üks korraldaja palus mul kontserdi ajal, kui ta ise mängima pidi, magavat last valvata, nii et ma kõõlusin Tuhkatriinuna saalist väljas galeriil, sain sealt saaliaknast kaeda, kuidas pidu särab sees, ja harjutasin, harjutasin ja harjutasin.

Ja õhtul ütles klavessiinimängija (kes ei olegi rootslane, ta lihtsalt meenutas mulle üht rootslasest tantsijat – “oo, aitäh, mind pole kunagi rootslasest tantsijaga segi aetud,” rõõmustas ta – Haagis elav lübecklane hoopis, aga noh, Madalmaad või Lõuna-Skandinaavia, üks plattduuitsch puha): “I’m so glad we met. You are such a freak!”

*

Millega päädib veinidegustatsioon noorte barokkmuusikute seltskonnas? Ohjeldamatu kaanonilaulmise ja spontaanse ühise Romanesca- ja Folia-teemalise vokaaljämmiga, loodame, et pisilinn meile selle andestab.

13 kommentaari to “Tagasitee ja meenutused”

  1. KK said

    Inimestel on ikka põnevad hobid!

  2. nodsu said

    Kellel hobi, kellel elu. Need noored muusikud kavatsevad arvatavasti professionaaliks saada, nende õpetajad juba on seda. Ma ise olen selline poolprofessionaal, et paari korra õpetamas käimise tasu kattis mul juba seal suvekoolis osalemise tasu ära, veel paar õpetamaskäimist ja kaetud said ka hotell ja lennupilet.

  3. nodsu said

    Aga rongis kohvitassi taga möödalibisevat maastikut vaadates mõtlesin, huvitav, kui kiire on see kiirrong võrreldes nende kiirrongidega, mida Čapek oma Hispaania-raamatus mõttetult kiireks pidas – et maastik läheb nagu viuhti mööda, midagi korralikult ei näe. Võib-olla isegi sama, raudtee on asi, mis hakkas kaunis vara arenema.

  4. kaur said

    Ee… wifi??? Eesti telcod keerasid minu arust ammu kõigile sellised paketid, kus Euroopas on kõned ja andmeühendus hinna sees. (Ja sellevõrra kodused hinnad kõrgemad.) Sul on õnnestunud sellest pääseda…???

    Mu jaoks pole aastaid vahet, mis EU nurgas oled, wifi vms otsimine on muutunud ajaloo igandiks…

    • nodsu said

      Mul on nuputelefon, mitte nuti-. Sest mul on selline imelik ettekujutus, et telefoniga peab helistada saama, ja ma tean väga hästi, kui kehv helikvaliteet on nutifoniga helistajatel (st kui nemad räägivad, on nende juttu vaevu kuulda ja ragiseb ja sahiseb) – eesti keeles suheldes on see veel väike probleem, aga kui lisandub keelebarjäär, siis…. Aku vastupidavusest pole mõtet rääkidagi, ma käin nädal aega ühe laadimisega ringi.

      Varem või hiljem leiab nagunii kuskilt mingi wifi.

    • nodsu said

      ma olen muidugi ka kõigega late adopter, ka mobiili soetasin lõpuks A. nurumise peale (tema vana). Mille eelis on see, et selleks ajaks, kui mina mingi tehnoloogia peale üle lähen, see juba töötab.

    • nodsu said

      ja minu telefonipakett maksab tavaliselt 2 eurot kuus (vahel harva, kui ma eriti palju lobisen, rohkem, aga 3 euroni pole tavaliselt läinud).

  5. Olgu, need ON vinged komplimendid!!!! KÕIK!

  6. nodsu said

    Märkasin, et olen confie-toi komplimente mälu järgi kirja pannes rektsioonivea teinud, parandasin ära: confie-toi _à_ qch või qqn. Kui väljendi sõnastusele põhjalikult mõtlema hakata, siis ka loogiline: usalda ennast kellegi või millegi kätte. Usalda end oma musikaalsuse kätte.

  7. nodsu said

    Aga jah, seltskond oli seal üldse väga tore. Kohe oli kuidagi… oma tunne. omade tunne.

  8. Teresa said

    Mis seal imestada, kui seal samasugused friigid koos olid kui sina.

  9. Rents said

    Suurepärased komplimendid, eriti viimane!

Vasta nodsu-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: