Asjad, riided, muidupudemed

juuli 25, 2019

Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

15 kommentaari to “Asjad, riided, muidupudemed”

  1. Marca said

    Mul on täiesti vale kehataju näiteks. See jäi kinni kuhugi teismeliseikka vist või suisa enne seda või on siis hoopis mingite mannekeenide pealt maha viksitud, sest ma ise ei ole iial androgüünne olnud, aga riideid valides kuidagi eeldan seda. Ma iial ei arvesta, et ma olen liivakellakujuline, mitte pilbas. Ikka tabab see mind üllatusena.
    Kui raske võib veel olla inimestel, kes on elu jooksul mitu korda suurusnumbreid vahetanud.

    • Morgie said

      Kui neid suurusnumbreid peab elu jooksul mitu korda vahetama, siis lõpuks harjub kehataju korrigeerimise pideva vajadusega ära.
      Abiks on ka see, kui enda identiteet ja kehataju hoida mõnevõrra lahus. 😀

    • nodsu said

      Mul on natuke nagu Marcal – ma elasin ettekujutusega, et olen tüüpilise pirnikujulise kehaga, paar head aastat pärast seda, kui parameetrid olid liivakeljamaks nihkunud. Kuidagi ei pannud tähele, et vanad pluusid kõik kisuvad rinna eest või ei tule üldse eest kinni. Ja et riided, mida olin harjunud ostma, jäid pärast proovikabiinis käimist kõrvaleheidetuks. Idioodi järjekindlusega proovisin ikka sama tüüpi riideid ja imestasin, miks mulle enam miski ei istu.

  2. Morgie said

    Mul on teie esinemisest ka mõned pildid ja isegi mõned väikesed videojupid (õde palus teha, ise ei saanud tulla). Tahad? Kuhu ma saadan?

    • nodsu said

      Variant 1: pane kuhugi draivi üles ja jaga linki Saltatriculi kontaktivormi kaudu.
      http://saltatriculi.weebly.com/kontakt.html

      Aga minu poolest võid ka avalikumalt jagada, see oli ju nagunii avalik üritus.

    • Morgie said

      Saatsin.

    • nodsu said

      Käes! Mida sinu poolest nende piltidega teha võib?

    • Morgie said

      Kõike. Kas mu õde võib neid ise ka keskaja tantsu näidetena kasutada?

    • nodsu said

      “keskaja” – tugevate mööndustega. Ma ise ütleks mõlema kava kohta varauusaeg.

      Pitsivahusema kostüümiga kava on aja poolest tegelikult barokk, Päikesekuninga ajastu, Eesti kontekstis nn vana hea Rootsi aeg.

      Šaubede ja barettidega kava on reformatsiooniaegsetes kostüümides, tantsud on peamiselt mõnikümmend aastat hilisemast allikast, aga kuna osa on üles tähendatud anonüümse tantsuna, osa vanema põlvkonna õpetaja tantsuna, võtan neid pärimusliku materjalina ja seega võtan vabaduse neid ka nii vanamoelistes riietes teha. Nende riiete moesoleku aeg oleks Eesti kontekstis ehk hädapärast keskaja lõpp (reformatsiooniaeg ja sellele järgnevad paar-mõnikümmend aastat), muusikalises mõttes renessanss.

      Ega koreograafiaid varasemast ajast ei olegi kui väga hiline keskaeg, mil mõnes piirkonnas oli juba renessanss täies hoos (15. sajandist). Varasematest sajandistest on ainult näpuotsaga tantsumuusikat (ainult 2 käsikirja instrumentaalset tantsumuusikat terve Euroopa peale kokku, natuke tantsulaule siit-sealt lisaks), tantsupilte ja üldisi kirjeldusi.

  3. Ma märgiks, et ka väga väga naiselik olles on tänapäeval vanaaegsete laiade kleitide sees “see on kostüüm” tunne.
    Sest ka maailmanaiselike atribuutidega naistel, kes grammigi mehe moodi pole ei hinges ega välimuses (khm, mis mõttes mees ja naine on inimesed ja neil on eelkõige ühised ja inimlikud atribuudid, mitte erinevused? Mõni salgab seda tõsimeeli =) ) kannavad riideid, mis on NORMAALSED, mitte et krinoliin igapäevane.

    • nodsu said

      Oleneb perioodist, võruseelikud läksid vahepeal uuesti moest ära, 17. sajandi trendiriietus oli suurem osa sajandist toestamata seelikutega (vt Vermeeri pilte näiteks) ja vähemalt välimuse mõttes oli 17. sajandi keskpaiga (kümmekond aastat sinna-tänna) meesteriietuses suuremaid ekstravagantsusi . Näiteks siin tantsupeo pildil on mees palju rohkemate iluvidinatega ja peab tõenäoliselt parukat kandma, erinevalt naisest, kellel on arvatavasti oma juuksed (pilt Couturière Parisienne’i moeajaloosaidilt). Või samalt saidilt üks veidi tagasihoidlikum paar, kus ikkagi on mees rohkemate lehvikestega. Ma ise parukaid ei kanna, sest mul on palju juukseid, aga mehena esinen sageli lahtiste juustega, mis on naisena esinemisega võrreldes selge ebamugavus. Isegi paelaga kinni köidetult on ripakil juuksed ebamugavamad kui korralikult kinnine soeng.

      Ja enne, kui võruseelikud moodi tulid, olid kah seelikud laiad küll, aga pehmed.

      Aga 16.-17.-18. sajandit ühendav tegur on see, et meestel on jalad edevalt välja toodud, naistel seeliku all peidus, isegi kui naistel on sealjuures mugav seelik ja meestel ebamugavad soengud. Inimesel, kes ei taha, et ta jalgu kogu aeg vahitakse, on seelikuga kindlasti rahulikum olla.

      Keskajal oli see vahe väiksem, tähtsad mehed käisid sama pika ürbiga kui naised, lõikes oli minimaalseid erinevusi.

      Ja mina tahan neil sajanditel, kus see säärevälgutamise erinevus on, kindlasti sääri välgutada.

      Kusjuures tänapäeva riideid kandes nii väga isegi ei taha, n.ö tsiviilis käin väga palju pika seelikuga, jalad peidus.

  4. nodsu said

    Viimati oli mul kergelt drag queeni tunne igatahes pehmete naiseriietega, 16. saj alguse omadega, mis ei ahista mitte kuskilt (ma ei kandnud isegi renessansskorsetti, mis on nagunii mugavam kui tnp rinnahoidja) ja pakuks häbelikumale inimesele rohkem katet kui lühikesed meestekuued. Vt nt seda pilti:

    https://drive.google.com/file/d/0B_da40BIuPGsMk5WNjI4WU9jTEZISW5jYS1KaXZvUmlkTkF3/view?usp=sharing

    Seevastu siin on mul šaube umbes sama pikk (st segavaid tegureid riietes sama palju) ja juuksed lahti, mis on ise segav, aga tunnen end loomulikuna:

  5. […] Ja täna, kui ma avastasin, et mu koti küljest on kadunud armas siilikese kujuline helkur – mis on irooniline, arvestades, et küllap juhtus see järve äärest prügi korjates, ühe prügi viin, teise toon – tuli ootamatult välja see ilus klaasehe, mis ma hansapäevade ajal pea kohe pärast ostmist ära kaotanud olin. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: