Lahked inimesed

juuli 28, 2019

Mul jäi ennist hansapäevade headest-halbadest asjadest kirjutamata veel kaks:

halb: enne mustlasesinemist oli kange joogijanu, aga nagu neetud ei jäänud enam ette ühtki joogimüüjat.

Hea: just siis, kui olin mõtlema hakanud, et võin ju esimesele ettejuhtuvale sõbraliku näoga inimesele paar münti pihku suruda ja paluda endale midagi juua tuua, kohtasin kena tuttavat noormeest, palusin abi ja ta läks ja tõi mulle lava taha lausa kaks erinevat jooki. Kusjuures ilma et ma oleks jõudnud neid müntegi talle jätta. Rehmas käega, et ah.

Mis liigitab ta nähtavasti nende inimeste hulka, kes ei pea selliste asjade üle täpset arvet, vaid oletab ehku peale, et küll nad pikapeale tasakaalu loksuvad. Ma ise olen sama sorti inimene – ma mõtlesin isegi vahepeal tutvustada oma doktriini, et ma elan tasuta lõunate maailmas, vahel saan neid ise, vahel pakun teistele. Sest see pikapeale paika loksuv tasakaal ei tähenda, et nad tegelikult ei oleks tasuta. Pigem selline argikommunism.

Aga tähele panin ma seda seetõttu, et olen aru saanud, et on ka teistsugused inimesed, kes jälgivad mõlemas suunas, et sellised asjad oleks hästi täpsed. Kuna ma ei taha ka neile liiga teha, olen ära õppinud võtma seda, kui keegi mulle piinliku täpsusega mingi kohvi eest kõik sendid tagasi annab, signaalina, et ka talle tuleks kõik täpsed sendid alati tagasi anda.

Aga hoolimata mu üldisest tasuta lõunate teooriast jahmun iga kord õnnelikuks, kui need mind tabavad.

*

Eile ostsin toidupoest lõpuks selle juukseklambri, mis on mu igavesti laiguliseks kulunud juukseklambri õde või vend. Sest kui juukseklamber jõuab juba laiguliseks kuluda, tähendab, et ta on igavesti hea tugev klamber – funktsionaalne osa tugevam kui värv, see on haruldane omadus! Rääkimata sellest, et klambrid, kuhu mu juuksed vahele ära mahuks, on üldse paras haruldus.

Müüja lõi mu kaupu läbi ja ütles: “See hind, mis siin kirjas on, on õige hind, seda ei saa pärast tagasi tuua.”

Mina võtsin klambri, uurisin, ütlesin: “Ma tean,” mõistatasin, miks müüja selle üldse jutuks võttis ja lisasin ebalevalt: “Ta ei ole ju katki?”

Ei-ei, vastas müüja. Lihtsalt ma ise ei ostaks sellise raha eest sellist klambrit.

Mispeale ma selgitasin talle kõike seda, mida äsja siinsamas: kui hea ja tugev klambritõug see on ja kuidas ma olen selle põhjalikult järele proovinud. Ja ostsin muidugi ära.

Aga milline hoolitsev kassiir, mõtlesin ma. Teeb oma tööd sisuliselt, keskendub sellele, et inimesed saaks kätte kaubad, mida nad päriselt tahavad, sellise hinna ja kvaliteedi suhtega, mida nad päriselt tahavad. Ei ole robot ja õige ka. Robotiks on päris robotid nagunii paremad.

3 kommentaari to “Lahked inimesed”

  1. Ma olen nagu sina – senti ei sae. Tundub väiklane.

    Aga minu kogemus on küll näidanud, et need inimesed, kes sujuvalt “ära unustavad”, et sa nende eest midagi maksnud oled, on ise väga varmad küsima, kui keegi neile midagi nö võlgu jääb. Minule meeldib nii, et kes võlgneb (a la ühine õhtusöök, kulud jagatakse kõigi vahel võrdselt vms), see ise pakub raha, mitte ei jää ootama, kuni küsima tullakse. Ka raha laenan ainult neile, keda usaldan. Ma vihkaks seda, kui ma peaks hakkama kelleltki oma raha tagasi kerjama.

  2. Noh, näiteks 2 eurot on mu jaoks sent, mida ma ei sae. Keegi ostab mulle 2 euro eest midagi või ma ostan sõbrale – nii väike asi. Ei eelda, et hakataks tagasi maksma.

    Aga kui meil on kümnekesi mingi üritus, kus kulu on 20 eurot ja oleme kokku leppinud, et kulu jaguneb võrdselt, siis selle 2 eurot maksan küll ära. Sest kui igaüks mõtleks, et ah, sendid, siis jääks algsele raha välja käinule liiga suur kulu kanda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: