Kohtumised, kohad

juuli 31, 2019

Enne, kui ma eile ujumiskohta jõudsin (jah, õhk oli kõigest 12, aga vesi polnud ju veel maha jahtunud), kihutas üks jalgrattaga noor mees pidurite kriginal sinnasamma soppi sisse.

Otsustasin: võin minna ka siis, kui seal on inimesi. Ei lase end segada.

Jõudsin niisiis vast pool minutit hiljem samasse soppi, viskasin oma koti palgijupile ja noormees küsis: “Mis teil plaanis on?” või muud sarnast.

“Ujuda. Ja enne prügi kokku korjata. Mingid jobud jätavad siia prügi maha”.

Noormees ütles prügi kohta midagi nõustuvat ja imestas, et külm on ju. Mina tutvustasin talle oma veendumust, et vesi on kindlasti veel soe, läksin katsusin järele ja hakkasin ilma pikemata lahti riietuma.

Vestlus jätkus kogu selle aja ja ka edasi, kui ma juba ujusin: et tema arust on vesi külm, sest ta on päris ujuja ja hea ujumistemperatuur on 28 kraadi – “Sellega hakkab juba palav,” arvasin ma, tema ei olnud nõus, ma hooplesin vastuseks, et ma olen vanem ja paksem, mispeale tema märkis, et on ka ise paar kilo juurde võtnud; uuris, kas ma olen ka üle järve ujunud (ei ole, ainult keskele ja tagasi, mõtlesin, et jaksaks küll, aga pärast peab ju ka tagasi jaksama); rääkis, et tal on sügava vee kohal kõhe ujuda – kui sügav on sügav? uurisin mina, üle nelja meetri, vastas tema; rääkis, kuidas ta võib-olla ujumistrenni sinnapaika jätab ja mis kõik muud trennid ta selle asemel teha võtab, sest treener on halb.

Mispeale mind hakkas huvitama, kui vana ta üldse on. Kolmteist. Kolmteist! Õnneks ei öelnud ma selle koha peal midagi taktitut, vaid ütlesin välja mõistliku järelduse, et siis on tal veel aega alasid valida küll.

Ja nii edasi ja nii edasi – ka kogu selle aja, mil ma kuivatasin ja riide panin. Isegi seni, kuni ma etendasin linnalooduses ujumise kohustuslikku epiloogi: loputan ja kuivatan kordamööda jalgu, ise ühel jalal kõikudes, enne kui kingad jalga panen.

Vahetult enne seda, kui ma oma asjad lõplikult kokku sain, ütles ta, et nüüd läheb, ja kimas minema. Samamoodi paarkümmend sekundit minust ees, nagu ta saabunud oli.

Alles pärast kodus tagasi mõeldes tuli pähe, et järsku ma ehmatasin teda. “Mis teil plaanis on?” kõlab ehmumise moodi. Ma olin nii keskendunud sellele, et tema mind ei segaks ja et ma ise seda tundmatut noort isast ei kardaks, et unustasin hoopiski, et teised võivad karta ka mind. Eriti laps võõrast täiskasvanut, kes talle üksildasse kohta järele tuleb. Isegi kui see laps on minust pikem ja bassihäälega.

Teisest küljest nägin ma nähtavasti lähemal vaatlusel piisavalt ohutu välja, sest muidu ei oleks ta kogu mu supluseaega sealsamas veetnud. Vestlus vestluseks – ma olen ka ise kedagi kartes õhu lobaga täitnud, et luua õhkkond, kus oleks kurje stsenaariume imelik arendama hakata. Aga kui ma ujusin, oleks tal olnud küllaga võimalusi ohutult ja sundimatult taanduda.

*

Tantsuekspetiga Haanjamaale tahtis universum mulle nähtavasti õpetada pikka ja muretut meelt.

Sest sel suvel olin ma juba mitu korda ähmis olnud, kui sõiduga ei saanud õigel ajal minema – kuigi alati jõudsime lõpuks õigel ajal, äärmisel juhul jäi prooviaeg hilisemaks või ei jäänud esinemise ette nii pikka pausi, nagu ma oleks tahtnud.

Seekord pidime sõitma hakkama pool üks. Pool üks helistasin autoga inimesele, kus ta on. Ise võrdlemisi rahulik – me oleme aega varunud kõvasti, suure lõtkuga, ja varasemad sõidud olid mulle juba õpetanud, päris kokkulepitud ajal ei saa minema nagunii, alati juhtub midagi.

Jõgeval, tuli välja. Auto tahtvat mingisuguseid vedelikke.

Läksin pesin seepeale ikkagi selle pea ära, millest ma olin ennist mõelnud, et ei jõua.

Veerand kaks saime lõpuks minu juurest liikvele ja ma sain teada, et häda oli olnud selles, et auto tahab kuuma ilmaga keema minna (jaa, kallis lugeja, praegu on 12 kraadi, aga kõigest paar päeva tagasi oli 30, selle nimi on parasvööde). Pool kaks olid ka kõik teised peale korjatud; me oleme ikkagi graafikus! lihtsalt koha peal peab aega hästi täpselt kasutama. “Teie lähete riietuma, mina hakkan rahvast õpetama, siis tulete teie ja teete kostüümiga väikese tantsudemo ja mina lähen riietuma, siis teeme kõik koos demo,” tegin mina sõjaplaani.

Paarkümmend kilomeetrit hiljem hakkas auto piiksuma, mis, nagu ma ära õppisin, tähendas, et ta on jälle keema läinud.

Jäime varjulisse kohta seisma, kuni selgus, et see oli pilve vari, millel on halb komme ära minna.

Sõitsime nõka-nõka edasi järgmisse varjulisse kohta väikese külapoe ette, sõime seal jäätist ja jõime kohvi; eriliselt vääris äramärkimist, et kohvi kõrvale anti koor asjalikult tavalises lahtitehtud koorepakis ja suhkur serveeriti fajansstassiga.

Saatsin sõnumi, et jõuame enam-vähem täpselt esinemise ajaks, autoprobleemid.

Sain vastuseks kõigepealt mitmeti mõistetava “Ootame” ja seejärel rahustava “Tulge rahulikult”.

Sõitsime nõka-nõka edasi järgmise varju alla, vist kuskil Saverna kandis, mis andis EV-le põhjuse meenutada oma venna tähelepanekut, et see on koht, kuhu jõudes hakatakse Võru bussis miskipärast vene keelt rääkima – što eto za mesto? Naverna Saverna!

Ostsime jahutusvedelikku juurde ja vedasime end selle toel veel paar kilomeetrit edasi. Nüüd oli selge, et selle autoga me eriti enam kuhugi ei liigu.

Autoomanik kutsus oma Võru sugulased appi – need olid paraku juba Haanjamaale jõudnud meie esinemist vaatama, tähendab, sama palju teisel pool Võrut kui meil Võruni maad oli.

Otsustasin hääletada, et kuni teised tantsijad kohale jõuavad, saaks ma otsast juba inimesi tantsitama hakata. Ajasin käe püsti, kohe jäi üks seisma. Sakslased; kutsusin EV keelabiks appi ja panime ajama.

Helistasin tellijale, et jäime autoga lõplikult tee peale, aga üritame võimalikult ruttu kohale hääletada. Vastuseks sain, et alles viis inimest on publikuks kohale jõudnud; ja kui lubasin juba autos kostüümi selga ajada, vastati uuesti rahustavalt “Tulge rahulikult, kui meil hispaanlased esinemas käisid, jõudsid nad hilinemisega kohale ja läksid ikka rahulikult läbi rahva kõigepealt riietuma. Kuidas te pärast üldse tagasi saate? Te võite siia ööbima ka jääda.”

Sakslastega sai selle maantee nurgani, mis Võrust mööda läheb (nurgal oli veel igas mõttes lõunamaise nimega söögikoht nimega Kebabi Tarõ); sealt saime mööda Võru ringi kodaravahe võrra edasi; ja vat siis jäime toppama, kuigi autosid nagu sõitis.

Helistasin tellijale, et nähtavasti jõuame kohale alles siis, kui sealtsamast Haanjast appi kutsutud ekipaaž meid ära toob, ja sain järjekordse rahustava vastuse, et “inimesed istuvad meeldivalt jahedas ruumis, joovad kohvi ja jäätisekokteili, tulge rahulikult.”

Pärast ühe pulmarongi imetlemist noppisid loodetud Võru sugulane meid lõpuks peale; rallisime läbi Lõuna-Eesti kuppelmaastiku, pudenesime autost välja, näod rohelised, kõndisime läbi ootusäreva publiku lava taha, ettenähtud algusest tund aega hiljem. Publikust polnud keegi ära läinud, vastupidi, juurde oli tulnud. Kohe näha, et oleme lõuna pool!

Vahepeal olin ma ka oma lahinguplaani käigu pealt ümber teinud: hakatuseks demonstreerib EV hoopis AK abiga, mis jupstükid kõik renessansiaegsele daamile selga käivad (särgi olime mõlemad juba enne teele jäämist selga ajanud ja hääletamise jooksul sai ta ka korseti kinni nööritud, nii et stardikomplekt oli seljas), siis ei ole meie kostümeerumine publiku jaoks raisatud aeg, vaid osa etendusest; selle ajaga saame me ülejäänud kaks riide ja võime otsast õpetama hakata või tantsudemoga alustada; ja siis saab ka AK riide panna ja demos kaasa lüüa.

Tuli välja, et rahvas tahab esialgu nagunii rohkem vaadata kui tantsida; aga kui lõpuks tantsima said, tegid kõik tantsud vapralt kaasa, isegi pärast seda, kui ma vahepeal eksikombel ühe liiga keerulise tantsu võtsin.

Pärast anti meilegi kohvi ja jäätisekokteili.

Kui ma hilinemise pärast veel korra vabandust palusin, vastas korraldaja häirimatult “siin juhtub kogu aeg nii”. Nähtavasti olime sattunud omamoodi Bermuda kolmnurka. Sinna kunagi tellitud kloun jäänud samuti autoga tee peale ja hispaanlased jäänud tund aega hiljaks ja nõnda edasi. See võis muidugi seletada ka kohaliku publiku pikka meelt.

Tagatipuks selgus siis, kui ma uurisin, ega keegi meid Võrru kella seitsmese bussi peale ära visata ei saa, et kohalik noorsootöötaja on autoga Tartu minemas.

Tõstis meie oma seltskonna autoomaniku sinna Võrumaa piirile, kuhu too oma autovraki oli jätnud – nüüd pärast sellist pikemat jahtumist lootis ta sellega vähemalt Võru sugulaste juurde välja vedada – ja meid lausa Tartu. Nii et kõigest kuus tundi pärast nende seikluste algust astusin jälle Tartu asfaldileitsaku kätte (lõuna pool oli olnud lahedam suveilm), jalad kergelt tudisemas, hästi aru saamata, kus ma nüüd üldse olen.

4 kommentaari to “Kohtumised, kohad”

  1. Kui neil seal nii ongi, siis ehk kohale tulnud rahvas tegi panuseid. Kas jõuavad, millal jõuavad. Lisaks mokalaat. Korraldaja iga teie teatekese peale suurt ülekannet tegemas. Nii ja naa kaugel, auto surnud, vaatame mis edasi saab. Kui kohvi ja jäätisekokteili ka anti siis mis sa seal kodus ikka teed kui üks ootus nii põnev on.

    • nodsu said

      Kui ma selle viimase telefonikõne ajal oma vabandusi palusin edasi öelda, pakkus korraldaja, et paneb telefoni valjuhääldi peale, ja panigi, nii et tegelikult said ootajad korraks lausa otseülekande.

  2. Iiah said

    Sa oledki vist üldiselt üsna ohutu. Ehkki vaga vesi muidugi…

  3. Morgie said

    Toredad lood.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: