Miks ma kohe eriti tahtsin Poolas rongiga sõita

Need Poola peenemate rongide restoranid on ikka uskumatud. Jalutad restoranvagunisse, valid toidud välja, kena kelner naeratab, toob toidud lauda – päris nõudega, päris taldrikul, päris nugade ja kahvlitega, lauale, kus on linad ja toidu jaoks piisavalt ruumi!
Ja ei nööri hingehinda, nagu nad ju saaksid, kuna see on inimestel mitmeks tunniks ainus võimalus kuskilt süüa hankida, kui just endal küpsekana, keedumune ja muud vanakooli rongiklassikat kohvris ei ole.

Mina sõin pardifileesalatit ja seejärel paneeritud Camemberti jõhvikakastmega (portsus oli kaks tervet juustu), mahla ja kohvi sinna juurde (korralik kohvi oli ja veel suur tassitäis, kohviga komplektis tuli ka väike piparkook), selle kõige peale kokku läks, nagu praegu kontolt vaatan, 11 eurot kopikatega. EV-l oli tomatisupp, õlu ja suur tükk rosinatega kohupiimakooki, temal läks vist vähem.

Asi ei ole tingimata isegi selles, et Poolas ongi odavam väljas head toitu süüa, jaamas, kus me selle uhke rongi peale ümber istusime, olid palju nirumad ja kallimad puhvetid.

Kuigi praegu õhtul käisime kah väljas veini joomas ja arve oli kahe peale umbes 3 eurot (Genni hõnguga kohas, mis asus imeilusa juugendfassaadiga pangamaja ees ja väikese neogooti kiriku vastas; ja päeval käisime Jane’iga kohvikus kes jäätist söömas, kes teed joomas (tee tuli oma pooleliitrise kannuga ja arve tuli kolme peale veidi üle 6).

Igatahes limpsasin ma juulikuise kogemuse pealt juba reisi planeerides keelt ja unistasin, kuidas ma rongis restorani lähen, ja nad ei petnud mu ootusi. Menüüd veel jagub, mul on päris palju vaja rongiga sõita, et ennast sellest läbi süüa.

*
Teiseks osutus heaks plaaniks vaheööbimine Białystokis teha, sest korter oli väga hea ja näiteks Varssavis või Riias poleks me endale sellist lubada saanud. Ja ööbimise ajastus oli kah parem kui ükskõik kas Varssavis või näiteks Suwałkis oleks olnud – Varssavisse oleks jõudnud hilja öösel bussis sodiks loksununa (kuigi tõsi, enne rongi oleks jälle saanus kauem magada), Suwałkis oleks jälle pidanud sama õudvara liikuma hakkama, nagu me eelmisel päeval Riiga minnes pidimegi, ja sellest ühest korrast piisas meile kuhjaga.

Reisijate targad mõtted, mis neil magamata peast pähe tulevad, ja paar reisimärget

Mööda sõidab suuur veoauto, haagise külje peal kirjas “124 m2”.

– Näe, vaata, see auto veab ruutmeetreid.
– Tervelt 124 ruutmeetrit on tal seal.
– Ruutmeetrid on õhukesed, neid mahub palju, kui üksteise otsa laduda.

*

Ma ei tahtnud Ecolinesiga sõita, sest kuulu järgi ei anna nad oma töötajatele küllalt puhkust, mis on nõme. Aga peab tunnistama, et salat, mis neil menüüs oli, maitses hästi ja maksis vähe. EV väidab juustupannkookide kohta sama.

Riia linnas, vanalinna külje all on Marta pagariäri (läti keeles tglt, aga läti keeles ma ei mäleta) nimeline kohvik, kus on ometi kord hea kohv (viimatise esinemisürka aegu sain Riias ühes kõrtsis jube halba kohvi ja seejärel ühes kondiitriäris mittemidagiütlevat kohvi) ja pealekauba imelised küpsetised. Paraku pole me ainsad, kes on seda tähele pannud: terve tänav on söögikohti täis, üks teises kinni, aga see oli ainuke, kus oli saba.

Mõtlesin katse teel välja selgitada, mis sorti sai on see, mille nimi on “ogu”, aga isu polnud, sest magamata. Nüüd ütleb guugli tõlge, et marjasai.

Poola konnanimelised poekesed meenutavad mulle tohutult seda Kloostri poodi, mis kunagi Tartus oli. Tibatilluke ruum, vaevu mahub ümber pöörama, aga ometi on seal kolme sorti kohalikku tomatit, väga head toorjuustu, väga head jogurtit ja kiletamata saia. Ja palju muud.

Hmm, kui ma nüüd need kiirmärkmed üle vaatan… kas kellelegi tundub veel, et mu huvid on väga ühte auku?

Mateeria jäävus

Ja täna, kui ma avastasin, et mu koti küljest on kadunud armas siilikese kujuline helkur – mis on irooniline, arvestades, et küllap juhtus see järve äärest prügi korjates, ühe prügi viin, teise toon – tuli ootamatult välja see ilus klaasehe, mis ma hansapäevade ajal pea kohe pärast ostmist ära kaotanud olin.

Esinemiskingade kotist.

Kus need asjad ikka kaovad, kui kord majas on.

Pabari pikarpook

Saatus on mu sõrmede alla paisanud suurepärase masinkirjaharjutuse.

Need korrad, mil ma olen kohe kirjutanud “eurofond”, selle asemel, et kirjutada “euforond”, “eufofond” või midagi sarnast, on kindlasti vähemuses.

“Fiskaalne” ja “investeerimisfond” pakuvad samuti huvitavaid võimalusi, eriti kui neid peab üksteise järel kirjutama. Tuleb näiteks ilus eestipärane “viskaalne”.

Aga mu lemmik on kindlasti “infesteerimisfond”. Hö-hö-hö, eks need rahaasjad olegi üks katk ja ikaldus.

(Igasugused “ühinemiskepingud” ja “õppeteotused” on nagunii tavaline värk.)