Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.