Ilu kaduvusest
september 20, 2019
Ma olin suvel kohe-kohe kirjutamas raudrohupostitust. See pidi käima umbes nii.
Üks, mille üle ma rõõmustamast ei väsi: õitsvad raudrohud hämarikus, pead minu poole, kui ma koju tulen. Hämarus muudab varred nähtamatuks, kui ma väravast sisse astun, valendavad mu ümber sajad hõljuvad õied.
Või siis nii:
üks millest ma ei tüdi: vaatamast, kuidas raudrohud end päikese järele keeravad.
Ühtlasi mõtlesin, et peaks neid natuke talveks koguma ja kuivatama.
Aga hiljaks jäin. Soomes elav naabripoiss tuli koju koristama, et uued üürnikud saaks sisse kolida, ja korraliku inimesena niitis ta hoovis muru madalaks. Korraliku inimesena on ta kusjuures igati healoomuline, ei virisenud meie kallal kordagi, et kuidas me kõik aeg seal elame ja üldse niitnud pole.
Eks sel ole ka oma hea külg: kunagise peldikutaguse puu õunu, neid võluõunu, mis kõhtu punni ega hambaid hellaks ei aja, on madalast rohust kergem üles leida.
Õitsvat raudrohtu on praegugi mitmel pool siin Ülejõel. Just täna hakkas silma. Jõuad veel korjata!
Kui kristalselt aus olla, siis natuke jäi teda siiagi kasvama, maja veerde. Kui nüüd veel kuiva peaks, ka piparmünti peaks koguma (siiamaani olen dilemmatanud: kui õitseb, on see kõige parem korjamisaeg, aga kus siis mesilased korjamas käima hakkavad?).
Mine raudrohtu ERMi juurde korjama. Seal on õitsev aas, mida mõned kiidavad ja mõned kiruvad. Mina kiidan