Rööprähklus

november 14, 2019

Üleeile, kujutage pilti, kukkus mulle king pähe. Hea veel, et tavaline karaktertantsu king, mitte näiteks Iiri kõvaking!

See pani mind oma eluviisi peale mõtlema. Eriti kui samal õhtul astusin porilombiauku ja väänasin natuke jalga. Paar päeva enne viimast kontserti ei vaadanud ma jälle proovist tulles jalge ette, jooksin sellele poeukse lahtihoidmise jullale otsa ja käisin käpuli. Nädal varem olin ma liiga jõuliselt Vanemuise tänava uuendustöid forsseerinud ja paarisentimeetrise tähistamata kõrgusevahe peale külje maha pannud.

See viimane oli ehk isegi hea, leidsin ma, sest oleks ma kramplikult püsti püüdnud püsida, oleksin küllap pahkluud väänanud. Nüüd sain kõigest sääre peale sinika ja võiks endale õige otsuse eest õlale patsutada, kui ma suudaks ainult puhta südametunnistusega öelda, et see oli ülepea mingi otsus. Tegelikult keeras lihtsalt maailm end poole tormamise pealt külili.

Eks mul oli iga kord vabandus ka. Kolm tundi trenni tehtud, kõht tühi ja jalad pehmed all, pimedas pealegi! Saapanina irvitas, nagu kodus selgus, kui ma jalad lahti võtsin, muidugi jääb see igasuguste jullade taha kinni! Ma olin ainult viis tundi maganud ja see asfalteerimistöö oli valgustamata! Aga küllap oleks ka pehmete jalgade, irvitava saapa ja magamata ööga võimalik tervemaks jääda, kui viisakama tempoga käia. Isegi pimedas.

Pane endale või kiirusehoidik peale. Aga seegi ei kaitse mind pähekukkuvate kingade eest, küll ma oskan ka aeglasemalt rabistada, peaasi, et pea ikka laiali otsas oleks.

Ja just praegu segasin kirjadele vastamise vahelt panni peal toitu ja istusin täie hooga küünarnuki vastu tooli seljatuge.

Viskusin voodisse siruli ja ütlesin ahju kütvale A.-le dramaatiliselt:

“Mitte keegi ei ole halvem multitaskija kui mina!”

“Puškini pojad,” vastas A.

11 kommentaari to “Rööprähklus”

  1. nodsu said

    Mulle tundub, et ma peaks natuke konteksti lisama, nimelt ei jõua see, et ma kingaga vastu pead sain, isegi mitte mu totrate traumade edetabeli tippu, sest ma usun, et tipupositsiooni väärib ikka see, kus ma ilusat noormeest nähes peaga vastu posti jooksin.

    Meeldib

  2. nodsu said

    Oi, nüüd leidsin sealt alt ka lingi loole, kuidas ma õlipudelit avades peaaegu noa ninna lõin ja kohe seejärel tomatilt elektrilöögi sain.

    ja seesama viinapudel esines ka nüüd jahutusvahendi rollis! ega me teda jah millekski muuks eriti ei kasutagi.

    Meeldib

  3. Marca said

    Ebasobival ajal pähekukkuvatest asjadest – mehe vend võeti mõned aastad tagasi sõjaväkke, läksime siis teda vaatama esimesel võimalusel – tuleb meile vastu, silm sinine ja kinnipaistetanud. Ei olnud küll enam vene sõjavägi, aga esimene mõte oli ikka – peksavad! Tegelikult olla kapist labidas otse silma kukkunud.

    Meeldib

  4. väga väga naine said

    Mis värk on Puškini poegadega?

    Meeldib

    • nodsu said

      ebatäpne viide Harmsile. Selles Harmsi loos ei olnud tegelikult poegadel rööprähklemisega midagi pistmist, ei osanud lihtsalt tooli peal istuda, vaid kukkusid maha. Ja nüüd, kus ma allikast vaatasin, selgus pealegi, et tooli pealt kukkus maha neljast pojast ainult üks, lisaks:

      “Ega Puškin ise ka kuigi hästi toolil istuda ei osanud. Mõnikord sai päris nalja: istuvad teised laua taga, ühes osas kukub muudkui toolilt Puškin, teises otsas poeg. No mis sa hulludega teed!”

      Meeldib

    • väga väga naine said

      Haa, ma olen seda isegi lugenud! Aga ainult korra ja ei mäletanud üldse, enne kui seletasid =)

      Meeldib

  5. Kaur said

    Jalanõude vahetamine ehk aitab? Ma käin mingi matkatossulaadse asjaga, sellega ilmselt vähem koperdamist kui kontsadega… Ja ei tasu asju peast kõrgemale paigutada, siis nad ei saa ka pähe kukkuda 🙂

    (tavaline eesti mees eks – kaasa elamise asemel hakkab kohe mainsplainima, kuidas elama peaks.)

    Meeldib

    • nodsu said

      a kus sa hoiad siis neid asju või kui suur maja peab olema, et kõik maha laotada? Ma ei mahuks ise elama, kui ma mitte midagi kapi otsa ei paneks. Või noh, laotaks põranda asju täis ja komistaks siis nende otsa.

      Mis kontsadesse puutub – oled sa mind kunagi kõrgete peenikeste kontsadega näinud? Madala kontsaga on hetkel tervise tõttu VAJA käia, mul on suvest saadik mingi pahkluujama ning katse-eksituse meetodil õppisin, et madal lai tugev konts on pahkluule kõige parem (loe: ma ei lonka linna pealt koju jõudes). Sobib ka kanna alt paksem täistald, aga need täistallaga jalanõud tahavad vahepeal hingata.

      Nii või teisiti ei jäänud mul Vanemuise tänaval konts kuhugi kinni, vaid komistasin puhtalt sellest, et osa asfalti oli paar sentimeetrit madalam (arvatavasti tulevase ratta- ja autoraja piir), astusin, jalg tabas õhku, enne kui isegi aru sain, olin külili. Kiirustasin muidugi ka (ja olin viis tundi maganud ja pea pulki täis).

      Ukse lahtihoidmise julla otsa jooksin samuti ilmselt kiirustamisest (tugeva saapaga, mis oli aga ninast lahti tulnud, nagu ma kodus avastasin. või siis lõi see julla saapanina lahti.)

      Ja auku astusin täiesti ühtlase tallaga saapaga. Pime majaesine (kusjuures ühiskondlik hoone) ja augud, kus märjal ajal on porilombid, kuival ajal lihtsalt augud. Näha seda auku muidugi ei olnud, aga kui mul ei oleks kolm tundi trenni selja taga olnud, siis oleks arvatavasti seda pimedat hoovi kuidagi ettevaatlikumalt läbinud.

      Meeldib

  6. tom said

    Pahkluu nihestamise või isegi murdmise vältimiseks on lihtsaim gravitatsioonile alla anda sutsuke kukkumist kontollides. Mudaste riiete pesemine lihtsam kui vigastatud liigese ravimine: soovitab endine sarinihestaja🥴
    P.S. Võimalusel muidugi kukkumisel rullida, et kineetiline energia deformatsiooniks ei muutuks😜

    Meeldib

    • nodsu said

      ma olengi veendunud, et mul vedas, et ma selle asfalteerimistöö peal elegantselt külili käisin. Ainus viga, mis ma sellest sain, oli üks sinikas, isegi eriti mudaseks ei saanud (sest ilus värske puhas asfalt). Ja sinikas on igasuguste venituste või halvemal juhul rebestustega võrreldes tõesti tühiasi.

      Ukse lahtihoidmisjulla otsa koperdamisega kukkumine oli vist samuti õnnelik, sain kah kõigest sinika, aga see kõks tabas jalga natuke ebamugavamas kohas, sest pärast oli trennis sama kohaga vaja vastu põrandat hüpata (või noh, poolhüpata – kükkasendist kähku ühe põlvega vastu maad ja nii mitu korda edasi-tagasi – pmst see koht https://youtu.be/vxJ8rgBtAmE?t=72 , ainult et meil, kes me oleme aint aasta õppinud, mitte sama puhtalt veel muidugi) ja valus oli.

      Meeldib

  7. Teresa said

    Väga väikese takistuse otsa kukkumine ongi tavalisem kui kõrge otsa. Ma kukkusin hämaras kirikus, tillukese kõrgenduse peale nii kui klõmm külili. Aga puus jäi terveks, ainult kaua aega oli sinine. Öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa, mina kukkusin täiesti ise.

    Meeldib

Lisa kommentaar