Juhtub

Mul on viimasel ajal vedanud nänni äraandmisega: juba kaks korda on õnnestunud Miki Hiirega kaasa tulnud mänguasi kuskil kassasabas esimesele ettejuhtuvale lapsega inimesele ära sokutada ja lapsed on hirmsasti rõõmustanud. Mõelda vaid: mina saan mõttetust junnist lahti ja nemad on veel õnnelikud ka.

Seekord tahtsin rongis ilusate riiete pilte vaadata, aga ajakirjale oli kaane vahele mingi mõttetu parfüüminäidis pandud. Minu jaoks mõttetu, tähendab. Mul hakkab parfüümidega tunne, et ma olen mustaks saanud ja peaks ruttu pessu minema, sest mingi vale lõhn on küljes. Ainult paarile üksikule eeterlikule õlile teen erandi, need on vähemalt mingi konkreetse taime lõhnaga ja mul ei lähe juhe kokku (aga isegi need ei tohi liiga magusad olla).

Niisiis mõtlesin, et kas ma ikka julgen piletimüüjale pakkuda. Aga äkki mõtleb, et jube tüütu ja siis on kole piinlik? Kaua mõelda ei jõudnud, juba tema tuli, ja ma paristasin kähku oma kõne talle ette: et vabandust, ega ta järsku endale ei taha, ajakirja vahel oli ja mul pole midagi pihta hakata ja… Vabandust ühesõnaga.

“Aga mis see üldse on?” küsib tema, sest seda unustasin ma oma paristamisega mainida.

“Mingi tualettvesi vist,” ütlesin, mitte et ma päris teaks, misasi on tualettvesi, aga paki peale oli kirjutatud “eau de toilette” ja võib ju loota, et otsetõlge töötab.

Mispeale tema süveneb juba suurema huviga: “[Kaubamärgi nimi]. See on mu lemmiklõhn!”

Mispeale järgnes siis natuke korduvat dialoogi – minu poolt muudkui “Vaat kui hea, et ma ikka küsisin, mul poleks sellega midagi teha,” ja tema poolt: “Minu lemmiklõhn! Ma oleks nagu jõulukingi nüüd saanud.”

Asusin paksult rahulolevana ajakirja lugema, natuke hiljem on tema tagasi ja kingib mulle mandariini. No ja süüa ma ometi armastan.

Kas keegi veel arvab, et elu peab olema nullsummamäng?

Ülestunnistus

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.