Tõde

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

Minu glamuursest elust

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Rongi-itk

Laula nüüd, oh, jumalanna, sest liig kaua olen ma juba olnud objektiivne, liig kaua olen ma olnud kolmas isik, ei, täna tahan ma vaadata oma silmadega ja tunda oma tundeid, nagu inimesed ikka: kõik, mis toimub, toimub minuga, kõigel on minuga pistmist, maailm puutub minusse! Sestap teatan, et Elron vihkab mind ja soovib mulle halba, sest muidu ei oleks nad ära kaotanud ainsamat rongi, millega inimene päris õhtul* Virumaalt Tartusse võiks saada. Tartusse, Tartusse, õekesed, Tartu ei ole ju niisama suvaline väikelinn, seal on ülikool ja üliõpilastel on vaja seda vahet sõita ka Virumaalt! Aga juba kaldusingi ma objektiivsuse mülkasse.

“Tuleb autoga sõita,” ärgu mulle öeldagu, sest kas me tahame siis elada eurooplase kombel või ameeriklikus madaltiheduses suburbiondina, kus asula ei ole liha ega kala, vaid poollinn, poolküla ja mõlemast just see halvem pool?

Oh millal saaksin
eurooplasena
ma Eestis rongiga rännata?
Seal elu luksuslik,
mugava istmega,
ma olen õnnelik
vaid rongiga!

Ühtlasi: olgu see mulle õpetuseks, kel mul kunagi oli jultumust kurta, kui kiire õhtune ümberistumine ära kaotati ja jäi ainult tunniajase ootamisega võimalus. Hüvasti, oo armas Pätsi kohvik, jään igatsema su sumedat valgust, kosutavat suppi ja kohevat koort! Nüüd tuleks mul järgmiseks päevaks mõistlikuks ajaks Tartu tahtes sõitagi hommikul, enne kukke ja koitu, mil ümberistumist tuleb oodata kõleda tuule käes, pimedas ja külmas, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine**!

——————————————————————-
* Päris õhtul: see tähendab seda Narva-Tallinna rongi, millega oli võimalik viimase Tartu rongi peale ümber istuda. Nüüd on ainult üks õnnetu rong, mis väljub Narvast 17.23, Rakverest 18.43; tuleb ka üks hilisem, korralikult õhtune rong, tuleb-tuleb, aga see on paigutatud sõiduplaani nii, et Tapale jõuab ta 12 minutit PÄRAST seda, kui viimane Tartu rong on ära läinud.

Uskuge mind, härrased logistikud: Tallinn-Tartu rongi pealt ei taha keegi Narva-Tallinna rongi peale ümber istuda, kuigi te olete selleks nähtavasti suure hoole ja armastusega võimaluse loonud, sest miks peaks inimene, kes just Tallinnast Tapale sõitis, sinna 12 minutit hiljem teise rongiga tagasi sõita tahtma? Vastupidi võiks aga tahta küll, kui te selleks võimaluse annaksite ja sellest ka teada annaksite.
——
** Rollijaotus: ulgumine: tuul. Hammaste kiristamine: mina.