Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

26 kommentaari to “Tõde”

  1. epp said

    Oi Nodsu, ma turtsusin naerda.
    Peale selle – tänu su postitusele tabas mind kirgastumine. Et mida muumaalased silmas peavad, kui ütlevad, et ameeriklased on lapsemeelsed. Olen siiakolimisest saati selle üle pead murdnud. Ja nüüd alles taipasin, et vot just, see ongi see (heas mõttes) lapsemeelsus, et ühel pole piinlik küsida ja teisel pole piinlik vastata, kuigi omavahel võõrad. Lapsed ju enamjaolt räägivad võõrale asjadest nii, nagu need on, ja toovad häbenemata ka küsijale mitteolulisi üksikasju välja. Eeee… oot… kas ma nüüd üksiti ütlesin, et_sina_oled lapsemeelne?

    Meeldib

    • nodsu said

      teisest küljest tajuvad lapsedki füüsilist ebamugavust ja on hädas, kui korraga on nagu kohustus üksikasju välja laduda, aga ühtlasi ka palav ja tahaks juba koju minna.

      Meeldib

    • nodsu said

      Aga ma olen siiski enamasti suutnud öelda midagi, mis on tehniliselt tõene, aga mitte liiga põhjalik.

      Ja kunagi läksin koorekohvi pealt mustale kohvile üle, sest mind häiris, et kohvikumüüja teab juba ette, et ma tahan koorega. Õigemini, vahel võtsin lihtsalt suitsukatte mõttes hoopis seda teed, mida sai tünni seest ise lasta. Ei olnud nagu valetamine, aga vee segamine kindlasti.

      Muide, lastest veel: on küll ja veel lapsi, kes küsimuste või üldse otsese tähelepanu peale jäävad vakka ja peidavad oma näo ära. Suuremast peast enam mitte, kui nad on rohkem sotsialiseerunud.

      Meeldib

  2. väga väga naine said

    Mhmh, mul on sama.
    Kuigi ilma ilusate parallelmaailmade ja kauniste kirjanduslike paralleelideta.
    Et kui küsitakse, ma tahan TÕTT rääkida. Ja mitte nii, et valesti aru saadaks, vaid tõtt-tõtt.
    Ehk mul on oluliselt lihtsam, kui ei küsita, sest ma ei suuda öelda, et mul läheb “hästi” või et “ma lähen pärastlõunal kinno”. Ma tunneksin endal KOHUSTUST kinno minna, kui ma olen juba kellelegi öelnud, et lähen kinno, ja mulle ei meeldi kohustused. Ebameeldivuse vältimiseks peaksin talle ütlema, et no kui selline tunne kestab, kui praegu on, vist lähen kinno, aga võibolla ka lihtsalt koju ja olen siis arvutis. (Sest mulle meeldib arvutis olla, mitte et see oleks kehv aseaine kinole.)
    jne.
    PALUN ärge küsige mult asju muuseas ja lühikest vastust oodates!

    Meeldib

  3. Frieda said

    Hee, jaa, tuttav teema mulle ka. Vahel ma hoian ennast teadlikult tagasi, et ei hakkaks mingis täiesti ebaolulises küsimuses tõde jalule seadma, aga pärast on endal kuidagi… imelik tunne.

    Meeldib

  4. Morgie said

    Oo jaa! 😀

    Meeldib

  5. epp said

    Tegelikult olen sügaval sisimas VVNiga suures plaanis sama meelt – ärge küsige mult asju muuseas. Kui lähedane nii muuseas küsiks ja mu vastusest üle libiseks, oleksin vääääga pettunud. Aga kogu maailmaga on ju võimatu lähedane olla, minul vähemalt, niisiis (pool)võõrastega on teisiti. Elu on lühike, iga positiivne emotsioon kulub marjaks ära. Naeratuse ja paari sõbraliku, ehkki pealiskaudse sõna vahetamine, isegi võhivõõraga, ei võta ju ometigi tükki küljest, pigem annab juurde. Jep, ma mõtlen, et all or nothing suhtumine muudaks mu elu tükk maad vaesemaks.

    Meeldib

    • nodsu said

      nojah, lihtsalt “mida sa täna õhtul teed” ei kvalifitseeru mul ja enamikul eestlastel enam ilmselt pealiskaudseks suhtluseks. See on isiklik küsimus. Sõbralik viisakus võõraste vahel on rohkem “tänan-palun” + naeratus ja kui pikem jutt, siis pigem sellest asjast, mida ühiselt aetakse (nt kui üks müüja küsis, nähes, et ma ostan kohvi, kas ma ikka tean, et üht teist marki kohv on täna allahindlusega).

      Ma arvan, et see konkreetne müüja, kes minuga seda õhtuse poeskäimise ja trennijuttu tegi, oligi hakanud tundma, et ta on minuga väikest viisi tuttav, sest ma käisin tõesti üsna regulaarselt poes ajal, mil eriti paljud ei käi. No ja tundub, et ma jään vahel üldse inimestele meelde. Ühes teises poes vahetas kassapidaja minuga kunagi vandeseltslasliku pilgu, kui eelmine klient temaga torises, nii et nähtavasti olin ma talle meelde jäänud kui keegi, kes võiks temaga solidaarne olla.

      Meeldib

    • Klari said

      Kusjuures see “mida täna õhtul teed” on minu meelest VÄGA isiklik küsimus ja eeldab… ütleme siis nii, et õiget vastust. Minu jaoks pole probleem valetada, aga ma tahaks seda teha nii, et ma pärast lollisti vahele ei jääks.

      Samas mul on selle küsimusega niikuinii väga isiklikud ja keerulised suhted. Minu jaoks tähendab see väga konkreetseid asju. Kui keegi mu käest niimoodi küsib, siis see tähendab vääramatult seda, et ma pean hakkama midagi tegema, mida ma ilmselt üldse ei planeerinud teha. Ja mida ma võibolla ei taha teha. Näiteks mu emal on selline komme, et ta mitte ei ütle, mis tal vaja on, vaid alustab just alati küsimusega: mis plaanid sul on? Tõlge – mul on vaja, et sa teeks sellel ajal seda-ja-toda, viiks mind autoga sinna ja tänna. See ajab mind nii õudsalt närvi, miks ta ei võiks kohe oma juttu alustada sellega, et ma tahan see kell minna sinna, kas saad mind ära viia?

      Meeldib

    • väga väga naine said

      Mina küll leian, et mu elu muutub vaesemaks, kui ma valetan. Ja vale mulje jätmine, kuigi tõeste sõnade abil, on miski, mida ma olen valmis lastele kooli puudumistõendeid saates tegema, aga üldiselt: EI.
      Vale on vale, isegi kui ta on tehniliselt tõeste sõnadega öeldud ja mulle ei meeldi hea põhjuseta valetada.
      Kui on hea põhjus, olgu. Aga valetada, et teisel inimesel oleks hea, tõde mittemärkav olla? See on HALB põhjus, sest minu jaoks on alati “rohkem infot on parem, siis saab kergemini otsustada, kui inimene ei tea, võib ta täiesti valesti toimida iseenda jaoks ju!”
      Mul ei ole kergem ja rõõmsam valetades. Mul on raske ja ebameeldiv.

      Meeldib

  6. Teresa said

    Mul on ka vajadus rääkida tõtt, tõtt ja ainult tõtt, ka siis, kui seda kellelegi vaja ei ole. Mu vanem õde on selles suhtes hullemgi veel. FBs olen nüüd hakanud suutma end tagasi hoida, et mitte inimkonda õpetada, kuidas õigesti kirjutada, kuidas fakte korrastada ja kuidas poliitikasse suhtuda.

    Meeldib

  7. tom said

    Mind juba pea 30 aastat Ameerika mandril elanut häirib endiselt smalltalk. Kui midagi asjalikku öelda pole ole vait ja lase mul rahus oma mõtteid mõelda. Samas tunnevad ameeriklased end ebamugavalt kui suu pidevalt ei käi, mingitsorti rahvuslik suhtlemisvajaduse sündroom. Muidugi võin kaasa mängida ja rääkida kui vaja, enamasti ei viitsi. Selles mõttes meeldib mulle japside ühiskond palju rohkem, võõrast inimest kõnetada on ebaviisakas.

    Meeldib

  8. nodsu said

    Mõtlesin eri kultuuride peale ka sellest aspektist, et Eestis peaks autistina olema mõnevõrra kergem hakkama saada kui viisakusloba mail. Viisakusloba kohustuse puudumise võrra kergem.

    Meeldib

  9. nodsu said

    Epp, sa räägid oma viimatises kommentaaris minu arust sellest, et poolvõõrastega tuleb lihtsalt viisakas olla. Aga ma ei usu, et kultuurišokid tuleks tavaliselt sellest, et ühes kultuuris oleks viisakus hea ja teises halb. Pigem käsitatakse viisakusena eri asju. Lambikas näide: Eestis näiteks on viisakas istuda bussis istmele, mille kõrval kedagi ei istu, kui valida on (“muidu olen pealetükkiv ja tungin asja eest, teist taga teise inimese privaattsooni”). Mõnel teisel maal on vastupidi (“muidu jätan mulje, et ta ei meeldi mulle”.)

    No ja küsimus “mida te täna õhtul ette võtate” on just selline küsimus, mis Eestis kuulub lähitsooni (kuhu kuuluvad sõbrad ja pereliikmed, vbla ka head tuttavad, igatahes inimesed, keda tuntakse). Huvitav oleks teada, mis USAs sama tsooni küsimused on. Suguelu kohta?

    Ühtlasi meenus vastupidine näide: et Eestis kutsustakse üksteist suhteliselt kergesti külla, selleks ei pea olema ÜLIMALT lähedane inimene, pmst võidakse näiteks kontoripidu vms grupi pidu kellegi kodus teha. Itaalias on kodu tunduvalt privaatsem koht, küllakutsumine on läheduse näitaja.

    *

    Ja smalltalkiga on nii, et Eestis ei ole nii pikka tsivilisatsiooniajalugu all. Sellel pole aega olnud nii standardsena välja kujuneda, et see tuleks suust niisama välja, et selle üle enam üldse mõtlema ei peaks. Vt ka nn tugeva ja nõrga kontekstiga kultuuride kohta. USA, mida loetakse vana Euroopaga võrreldes küll nõrga kontekstiga ja otseütlevaks kultuuriks, on Eestiga võrreldes siiski paksema kontekstikihiga (siin on tõenäoliselt oma seos sellega, et nad on kauem oma riiki pidanud ja riigiasju pidanud ajama – riigi pidamine nõuab rohkem võõraste suhtlemist, järelikult rohkem määret inimeste vahele).

    Ma saan teoreetiliselt aru, et küsimus “mis te pärastlõunal teete?” on sisuliselt tervitusvormel, teadaandmine “ma pean teid inimeseks”, aga kuna mu kodukultuuris sellist sõnastust samal otstarbel ei kasutata, ei suudaks ma automaatpiloodil sellele reageerida. Mul pole vastavat automaatpilooti. Ma peaks mõtlema, tegema järelduse “ahaa, sisuliselt ütles ta “kena päeva””, välja raalima, mis oleks adekvaatne vastus (mille pragmaatiline sisu oleks meie kultuuri tõlgituna “kena päeva teilegi”) – no ja selle aja peale on juba tekkinud piinlik olukord.

    Ja Eestis muidugi ei olekski nii, vaid niiviisi sõnastatud küsimuse pragmaatiline sisu langeks semantilise sisuga enam-vähem kokku.

    Niisiis: ma ei nõustu VVNiga, et sellisele ameeriklase esitatud küsimusele (mille tähendus on lihtsalt “olen võõraga viisakas”) mingi sama laadi viisakusega vastamine oleks valetamine. Aga see eeldab, et ma räägin selle kultuuri “keelt” ja tean, mis laused seal mida tähendavad; saan topeltkodeeritusest aru.

    (Sellega nõustume me ometi kõik, eks ole, et sõnade ja lausungite tähendus ei ole midagi fikseeritut, vaid kujuneb kokkuvõttena kõigist kasutamisjuhtudest; kui ma ütlen “kuule, kas sa saaks akna kinni panna”, ei eelda ka meil keegi, et ma tunnen teoreetilist huvi kaasvestleja suutlikkuse vastu ja ootan ei-jah vastust, vaid enam-vähem kõik saavad aru, et ma palusin akna kinni panna.)

    Meeldib

    • väga väga naine said

      Just.
      MULLE on see valetamine, MIND see häirib – aga ma ei arva, et teiste arust, kellele see on kultuuriline normaalsus, peaks asi samamoodi olema.

      Meeldib

    • epp said

      Notsu, ütled: „Aga see eeldab, et ma räägin selle kultuuri “keelt” ja tean, mis laused seal mida tähendavad; saan topeltkodeeritusest aru.” JUST!! Erinevatel kultuuridel ON erinevad keeled. Mis aga (minu näitel) ei tähenda, et X kultuuris kasvanule-elanule ei võiks Y kultuuriruum sobivam olla, puhtalt temperamenditüübi ja isikuomaduste tõttu.

      VVNile: ma kaitseks ennast selle VALETAMISE osas. Kui mult küsitakse näiteks seda (nüüdseks kurikuulsat=) pärastlõuna küsimust, siis ma ei hakka VALETAMA, et lähen kinno, kuigi tegelikult lähen koju põrandaid pesema. Ma vastan kas miskit umbmäärast, ütlen, eks paistab, või ütlengi, et lähen põrandaid pesema. Kusjuures kui ma koju jõudes tunnen, et pekki need põrandad, lähen hoopis kinno, siis ma ei tunne vähemaidki süümekaid, et näe olen inimesele valetanud. Minu meelemuutusel pole mõne tunni tagusel müüjaga suhtlemisel vähematki pistmist. Ma võin ju näiteks ka oma mehele hommikul öelda, et pesen täna põrandaid, aga kui poole päeva pealt ümber otsustan, siis pole see VALETAMINE, vaid plaanide ümbertegemine. Vähemalt mina küll ei defineeri sellist käitumist valetamisena =)

      Aga Rebasel on jumala õigus – loll on see, kes kohukesed enne veinipudeleid ja borshipurki letile laob, ostelgu ta siis X või Y kultuuriruumis. Lesson learned=).

      PS: Notsule: USAS on (minu kogemuste põhjal) lähitsooniküsimused näiteks need, mis puudutavad isiku finantsseisu, poliitilisi vaateid ja religiooni.

      Meeldib

    • väga väga naine said

      Mul ongi öeldu ümberotsustamisega raske =)
      Miks ma kellelegi ei öelnud, et enesetapmine on kogu aeg mõttes ja vbla teen ära? Sest mu jaoks oleks see olnud peaaegu lubadus-kohustus ära teha – või siis valetamine.
      Mis mõlemad olid halvad mu jaoks ja mõttes ja silmis.
      Kui ma ütlen, ma ka mõtlen =) Niisama ei kuluta hingeõhku või tähemärke.

      Meeldib

    • epp said

      Ma vist vaidlemistuhinas täna, Ritsiku juures läksin Tomiga vastamisi =)
      VVN, ütled: „Kui ma ütlen, ma ka mõtlen =) Niisama ei kuluta hingeõhku või tähemärke.” No halloo, mina üldiselt kah ei kuluta, aga kui ma poole päeva pealt otsustan põrandate küürimise asemel kino kasuks, siis kas see põrandate lubadus oli hingeõhu kulutamine? Ah? =) Et peaks ikka hambad ristis kaltsu ja ämbriga möllama, mis siis, et kinos jookseb viimast päeva hea film?

      Meeldib

    • väga väga naine said

      Ei peaks =)
      Aga mina ilmselt teeksin seda või võtaks mult teadlikku otsust “Ma ei taha praegu põrandat pesta ja ma JUST sain teada, et täna on kinos viimast päeva see hea film. Lähen kinno, ega ma medalit saa selle põranda pesemise eest!” -mõte.
      Ma ei tee asju, mida tahan, lihtsalt. Ma pean tähele panema, et tahan teha midagi muud, kui esialgu plaanis, ja siis saan otsustada, et krdile, teen, mis tahan.
      Ja noh, rongi ajal ma ei olnud veel selleni jõudnud üldse, et võin ümber otsustada, ilma et see tähendaks häbi ning autuse inetut plekki mu südametunnistusel.

      Meeldib

    • Morgie said

      Nii et tugeva kontekstiga kultuuris on hämamine aktsepteeritav suhtlusviis, isegi eelistatav. Ja Eesti on esialgu veel nõrga kontekstiga?
      See selgitab, miks Apple kodulehekülje tootetutvustused mulle närvidele käivad ja eriti, miks need üldse nii jaburalt kirjutatud on. Ei mingeid fakte, puhas häma.

      Meeldib

  10. Rebane said

    ‘mida sa täna õhtul teed?’ õige vastus on: ei tea. või: ei midagi. või: ei midagi erilist. 🙂 sobib nii võõrale kui ka tuttavale. kui tuttaval on isiklik hea põhjus küsida, siis järgneb tavaliselt seletus, või juba on küsimuse toonist selge, et peab küsima vastu: mis siis?
    eestlased on haprad nagu erakvähid ja peavad end võõraste liigse pealetungi eest kaitsma tigedast näost ja häälest eksoskeletiga… muidugi on halb kui nii habras inimene (või, olgem ausad, lihtsalt loll v sobimatu) satub klienditeenindaja rolli. trollijuhid pole saanud mingit suhtlemiskoolitust, seda ju autokoolis ka ei õpetata? peale selle, et kui politsei kinni peab, ei tohi ilma korralduseta autost välja tulla. vist.
    kohukestel (Epu näitel) peab igaüks ise silma peal hoidma kui ei ole ameerikas lapsemeelseks läind. 😉 ma laon asjad kassalindile alati arvestusega et see mis läheb koti põhja ehk raskemad ja tugevamad asjad kõigepealt. ja kui keegi tahaks hakata minu asju kotti toppima – kindlasti vales järjekorras – !!!
    ja see kassainimene on ikka liiga pealetükkiv. mumst. suhtlemisvaegus? küsimusele ‘trennis käidud’ õige vastus on: ei, täna mitte. punkt. – no ma kah täpselt ei tea, agaikkagi, liiga palju informatsiooni, mida ei ole küsitud, välja käia on omaltpoolt ahistamine. võõrale inimesele, tähendab. kusjuures kui keegi seda pealt kuuleb, tekib juba turvarisk. oletame et süütus small talk dialoogis sisaldub informatsioon näiteks selle kohta, kus ma trennis käin, kus ma elan, millal trennitasu makstakse – mida on kerge ära mõistatada ka ilma seda kuulmata…

    Meeldib

  11. Teresa said

    Eile esines telekas üks naine, kelle 12-aastane poeg on intellektuaalselt normaalne autist. Ta ütles kord pojale, ‘palun vaata, kas külmkapis juustu on’. Poeg läks ja vaatas ja siis läks oma tegevuse juurde tagasi, ilma emale midagi ütlemata. Ema ei öelnud talle, et mina vaata, kas juustu on ja siis tule ütle mulle.

    Meeldib

  12. nodsu said

    Juhuks, kui keegi siinsetest lugejaist Tavainimese pool muidu ei käi: ta avas veel ühe toreda aspekti. Vigurijutud.

    Meeldib

    • epp said

      Mina KÄIN Tavainimese pool lugemas, juba ammu. Aga ma pean tal nööbist kinni võtma ja kurtma, et mu kommentaarid lähevad kui must auku. Aru ma ei saa, miks WordPress mind ei usalda.

      Meeldib

  13. Rebane said

    soojemas kliimas peavad inimesed rohkem tühja juttu ajama, et suu kaudu sooja õhku välja ajada ja ennast jahutada; külmas kliimas on soe õhk hinnaline ja ei tasu seda lobisemise peale raisata 😀
    huvitav kas nt Wisconsini ja mistandoligi… Montana ja Washingtoni osariigi rahvas on vähem small talki peal ja kas Californias, Arizonas ja Columbia ringkonnas peetakse neid sellepärast põhja matsideks – ja sealseid vastupidi lõuna kehkenpüksteks? ma seletasin kanaari saarel niimoodi eesti ja soome iseloomu eripärasid. ei vastuta õigsuse eest – aga – ?
    😉

    Meeldib

  14. […] mõistuse jutt meenutas nädalatagust mõtet, et ma olen paras wannabe-makjavellist. Ise ei oska viisakuslobagi ajades küsimustele vastamata jätta, aga taban end juba teist korda söör Humphreyt kadedusega vaatamas ja mõttes märkmeid tegemas. […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: