Kodunt väljas

märts 23, 2020

Käisin aovalgel, enne magamaminekut jalutamas.

Külm oli, vist kõige külmem ilm, mis sel talvel üldse olnud on; kampsun torkis seljas, mõtlesin ometi, et torgib või mitte, vähemalt soe; eriti kui peaks niiviisi kauem väljas olema.

Sest kui mõelda: A. oli tööl ja ma ei teadnud, kas tal on võti kaasas. Jätsin ukse lahti. Kes iganes saaks vahepeal sisse minna. Ja ta saaks enda kätte kõik võtmed, ta võiks uksed seestpoolt kinni keerata ja hakata minu kodus ise elama. Hakata elama minu elu, hakata minuks ja mul poleks enam kedagi olla.

Mõtlesin, et küll siis oleks soojast kampsunist alles õieti hea meel! Soojad riided oleks ainus hea asi mu elus, sest mul ei olnud rahagi kaasas ega dokumente ja kuhu mul oleks minna? või isegi kui mul oleks dokumendid – see keegi, kes oleks juba minuks hakanud, saaks kaevata, et mul on need dokumendid ilma õiguseta, sest need on ju tegelikult tema omad ja õigus ka: tema olekski ju nüüd mina. Mina ei oleks enam mina.

Varbad külmetasid, ütlesin järvele tere, vaatasin, kuidas pardid õhukesele jääle on roninud ja tukuvad, korjasin natuke prügi ja päikese tõustes pöörasin kodu poole tagasi.

Ilus valgus pühkis peast mõtted, kas ma üldse enam pääsengi koju, rohi sätendas nagu Tirioni teemanditolm. Külmunud muda näitas, et viimati, kui see pehme oli, oli keegi seal Baskerville’ide koeraga jalutamas käinud. Asfaltteel libises mööda noormees rulaga, nägu kaetud nagu ninjal, ainult silmad piilusid välja.

Koju pääsesin sisse, A. oli juba tagasi, mina olin mina.

4 kommentaari to “Kodunt väljas”

  1. ernaval said

    See oli nii ilus lugemine:)

  2. Morgie said

    Jah, väga kujundlik.

  3. Kaamos said

    “Mina olin mina”
    Nii hea!

  4. Rebane said

    aga mul tuli hoopis mingi õel mõte, kuskilt raamatust vist, jämedalt väljendudes et kesse loll ikka tahab see sina olla 😀
    vbla on see raamat Lucieni raamatukogus.
    identiteedivarguse kahtlusega kriminaalne lugu kus üks argument selle varguse vastu oli just see, et mis mõttega. et mitte keegi poleks sellest kasu saanud.
    preili Idatuul Holmes mängis identiteetidega küll just sellepärast, et ta võib. vaatasin netflixist terve sherlocki jälle ära. ja enne oli küsimus et kas moriarty oli üleüldse tema leiutis, aga ei olnud; küll aga tuli see mängude idee ilmselt temalt. kangesti vaja täpset aegrida et mis millal juhtus. et millal watsoni jn ajas oli see ‘5 aastat tagasi’ kui moriarty oli preili holmesi jõulukingiks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: