Olmeloba ja ajakohast meelelahutust

märts 23, 2020

Alles jõudsin rääkida väsimusest, kui juba nägin unenägu, kuidas ma valmistan Kundas uut etendust ette (Rakvere tantsijad elasid unenäo puhuks Kundas) ja isa kinkis mulle sealsamas paadi, mis oli kujundatud “Kariibi mere piraatide” laevade moodi. Ise pisike paat, aga mastid ja purjed ja puha. Mul oli lavastuslik idee, kuidas teha paljukäelist jumalannat, aga mingi ideehakatus oli ka sellesama paadiga, kuigi vajas veel mõtlemist.

Ilmsi hakkasin mõtlema, mida saaks video teel õpetada. Kui A. on kättesaadav ja viitsib, siis on repertuaar muidugi suur ja lai, kaheinimesetantse on igast sajandist. Aga kui parajasti mitte, siis oleks mul lihtne näidata 15. sajandi tantsudest neid, mida tantsitakse üksteise järel hanereas, nii et füüsilist kontakti ei võeta. (Hmm. Milline ajakohane žanr.) Moodustan üksi ülilühikese ühehanelise hanerea (see kõlab nagu mingi hääldusharjutus, paras välismaalaste kiusamiseks).

Teine võimalus on baroki soolotantsud, aga nende vastu on huvi vähematel, sest need on kole rasked.

No ja kolmas võimalus oleks galjardi- ja canario-improvisatsioon (mille jaoks tuleks kõigepealt teatav võimalike variatsioonide pagas anda, et oleks, millest ise uusi teha), aga selleks pean ma kõigepealt uurima, kas mu jalg on galjardi jaoks juba küllalt terveks saanud. Ja jeerum küll, kui galjardi teha, peab ju kodus rinnahoidjat kandma, isegi kui kõigest spordikat. Või noh, korsett ajab kah asja ära, aga kui ma teen parajasti meeste variatsioone, siis on see natuke nagu kohatu, see ei ole see sajand, kus mehed oleks korsetti kandnud.

Hakkasin nüüd guugeldama “men” ja “corsets”, et tuua ajaloolisi näiteid ajast, mil nad kandsid, aga sain hoopis kõike muud. Ooooohhhh…. olen fastsineeritud, seal on fetišikütet ikka päris mitmele maitsele. Jagan teiega ka, ilusate meeste pilte pole kunagi liiga palju.

Nii, tagasi oma lammaste juurde – igatahes proovisin kohe mõnd 15. sajandi tantsu omaette tantsida ja avastasin, et mul on need lihased täitsa roostes, sest ma pole seda repertuaari eelmisest kevadest saadik harjutanud, kogu aeg on hilisemad sajandid sisse sõitnud. Hoopis endal on vaja treenida! Võib-olla peakski inspiratsiooni mõttes näitama, kuidas ma maani reveransse tehes esialgu tudisen ja ägisen, siis näevad teised ka, et treenimata peast ei peagi kohe lõdva randmega tulema.

*

Hommikuti on aias hakanud leevikesed käima, ma suutsin täna korraga vaateväljas nelja hoida (võimalik, et kaks paari, aga ma ei tea täpselt leevikeste elukombeid), aga nad liikusid nii kiiresti ja sulasid vedelema jäänud õunu tustides taustaga nii ühte (leevikesepunane on mädaõunaga hämmastavalt sarnast tooni), et tegelikult võis mõni ka kahe silma vahele jääda. Küll on suured ja värvilised linnud! Rasvatihane on nende kõrval pisike nagu könn. Aga piiksuvad mahedasti, samal ajal kui tihane oma sitsikleiti üürgab.

*

Ma olen näinud juba mitut “Otsi Vollit” pilti, kus õnnetu Volli on üksi tühjas linnas. Mis Volli. Praegu tuleks teha raamat “Otsi Pallet!”

Kui “Palle” juba jutuks tuli, siis ajakohasest lugemisest rääkides:

“Dekameron” muidugi.

Camus “Katk”.

“Armastus koolera ajal”.

Neile, kes otsivad isoleeritud kaaskannatajat: “Robinson Crusoe”.

Neile, kes on isoleerunud oma leibkonnaga: “Pantrikuru vangid”. Neile, kes kohe tahavad, et see eriti õudne tunduks: “Kinnine kohus” (trööstiotsijatele on Camus palju parem eksitsentsialist kui Sartre).

Eriti kurbadele “Filosoofia lohutus” (Boethiuse oma, mitte va Alain de Bottoni). Vikipeedia ütleb, et üks katkend on Rooma antoloogias, aga minu mäletamist mööda oli midagi ka ühes Vikerkaares – igatahes kuskil perioodikas, aga kus siis mujal? isegi pilt oli juures! või nägin ma seda unes?

Isasematele: “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Avastage ka omaenda telluurne periood, sigitage alraune!

“Lui Vutoon” (Patrick Bateman satub Palle rolli.)

“Marsi kroonikad”, eriti selle lõpuotsa lood.

Vaatamiseks: “Kosmoseodüsseia” ja “Kuu”.

Koomikseid: no muidugi salapärase trollistava haiguse järgne postapokalüptika, väga hea kunstilise küljega, Põhjala mütoloogiaga põimunud “Stand Still. Stay Silent”. Üks päris reibas tavalisemat tüüpi zombihaiguse postapokalüptika on ka “Dead Winter”.

Kultuuripärandi säili(ta)misest pärast maailma lõppu ja mis edasi saab: “Kantileen Leibowitzile” ja “Viimne reliikvia” (munkade aspektist võetuna).

Nii üleüldises plaanis olemise raskusest: “Inimolu viletsusest”, sest Koguja raamatut te olete kõik nagunii lugenud, eks?

Marju Lepajõelt tasub muidugi tõlgete kõrval ka muud juttu lugeda.

————————————————————————————
PS: kaks toidukaupa (või noh, toidupoe kaupa), mis meil kogu aeg ühehelikiirusel otsa saavad: alkovaba õlu ja õunad. Mõlemad on sellised rasked ka, lihtsalt ei jaksa, füüsiliselt ei jaksa neid lõpmata palju koju tassida ja siis on jälle kolmandal päeval kõik otsas.

35 kommentaari to “Olmeloba ja ajakohast meelelahutust”

  1. nodsu said

    Kusjuures ühe 15. sajandi koreograafia nimi – just sellise hanereatantsu, millel pole tantsijate arvu kohta midagi öelnud, ainult seda, et “seda tantsitakse rodus” ja et “see on eriti vägev bassadanza, mis ei ole kirjatsuradele” – on just “Corona”!
    Kokkusattumus?

    Siis, kui distantseerumisvajadus väheneb, saab hakata tantsima “Chorona gentilet”. “Gentile” tähendab “leebe”.

  2. nodsu said

    Kuulamiseks: “O tempo bono” – oh, hea aeg, kes on sind küll minult võtnud, nii et mul pole sind enam nii, nagu vanasti oli?

    Florilegio lüürilisem esitus;
    Capella Reial de Catalunya jõulisem versioon.

  3. Tegelinski said

    “Pantrikuru vangid” oli kunagi mu suur lemmik. Tõesti võiks üle lugeda, eks seal oli propagandat sees, mis kõvasti häiris, aga innustavalt kõlaks ikka!

    • nodsu said

      Kui ma aastake-paar tagasi üle lugesin, olin hämmastunud, kui vähe seal oli propagandat – enamik voorusi, mida seal ülistati, olid üldinimlikud voorused, lihtsalt moepärast oli külge kleebitud, et pioneerile sobilik vms. Lisaks oli seal kollektiviseerimise v puhastuste kriitikat (vaesemate laste vanemad olid justkui riigivarguses süüdi jäänud, kuigi lihtsalt lammas kadus mägedes ära vms).

      Ja siis oli seal stseen, kus nad on kõik märjaks saanud, ehmunud, ootavad koitu ja kui päike tõuseb ja nende seltsis olev paganlik karjus hakkab siiralt päikest kummardama, siis tunnevad pioneerid, et praegu pole õige koht ateistlikku selgitustööd teha ja tõtt-öelda kummardaks hetkel ka ise natuke päikest.

  4. Verne Saladuslik saar samuti nimekirja. Elementaarkeemia kuidas teha kõike alates klaasist kuni elektrini 🙂

    Aga videoõpetused viia ka tõsiselt ellu, ilma naljata.

  5. Kaur said

    Isolatsiooni või suletud kogukondade teemat on kirjanduses lõputult, mu oma lemmik on emand Beekmani “Tondinahad” 🙂

    Kirjeldus googlest:
    “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.”

  6. väga väga naine said

    Ma olen mineraalveega samamoodi hädas, nagu teie õunte ja alkovaba õllega. Mul on vaja seda – aga ta on raske! Ma ei jaksa koju tassida rohkem kui kahe päeva varu!

  7. Kaamos said

    Robert Merle
    “Kaitstud mehed”
    Ajakohane, eksole.

  8. jryiiiik said

    Ma soovitan endal üle lugeda Hamsuni romaani “Nälg”.
    Tüüp kakerdab küll mööda uulitsaid, aga sotsiaalne isolatsioon (paari väiksema, krampliku väljalangemisega) ja literaadi lootusetus on selles täiesti olemas.
    Riskin raamatu lõppu (loodetavasti valesti) mäletada ja see teiegi jaoks ära rikkuda: nimelt ronib meie kangelane laevale ja mina isiklikult olen veendunud, et see on Traveni “Surmalaev”.

    Vabalt võib olla, et need on raamatud mis on viimase kolmekümne aastaga kehvemaks läinud. Sel juhul karistan ennast kuidagi.

  9. ep said

    Mul on juhtumisi ka just pooleli üks temaatiline raamat eneseisolatsioonist (Santiago Lorenzo “Los asquerosos”). Räägib tüübist, kes arvab (sest pime oli ja hästi ei näinud) , et pussitas meeleavalduste käigus surnuks politseiniku, ja põgeneb ühte Hispaania keskosa tühjaks jäänud külla (neid on seal palju), püüdes seal elada tarbimist ja sotsiaalseid kontakte miinimumi viies. Kuigi kirjutatud tarbimisühiskonna kriitikana, on see raamat praegu kuidagi väga aktuaalne. Võibolla peaks ära tõlkima.

    Ja kas leevikesi on paar või mitte, seda on tegelikult lihtne kindlaks teha. Nimelt peaksid isased olema säravroosa kõhualusega, emased aga pruunid. See mädaõuna värv viitaks nagu emastele.

    • nodsu said

      Ma oskan värvi järgi vahet teha küll, neid oli just kaks ja kaks, ma lihtsalt ei saanud aru, kas nad käivad ka omavahel komplektis või on juhuslikult niiviisi võrdsel arvul eri soost.

    • ep said

      Pesitsusaeg. Selge dimorfismiga vastassoost isendid on paar (kui nad just üksteise suhtes mingit agressiivsust ei ilmuta).

    • nodsu said

      Ma ei oska agressiivsuse kohta öelda. Nad vahetasid ka nii kiiresti kohta, et raske oli hinnata, kes rohkem kokku kuuluvad.

      Korraks oli nii, et emane leevike lendas suure hooga selle õuna peale, kus isane juba oli, ja isane läks kiiresti eest ära. Ma ei saanud aru, kas emane ajas ta sealt ära või oli see neil kuidagi enesestmõistetav hierarhia, et kui emane tuleb, siis isane taandub.

  10. ep said

    Ja baroki soolotantsud! Seda saab ju õpetada ühe õpilasega korraga, eks? Ja vahepeal käsi ja põrandaid pesta ja desinfitseetida ja tube tuulutada, enne kui tuleb järgmine, eks? Käest kinni võtta pole ju vaja, eks?

    • nodsu said

      Käest kinni võtta pole vaja, aga äkki ühes toas rabeledes hingab siiski liiga palju üksteise hingeõhku sisse?

      Oleks mingi päris välisruum, aga hea sileda pinnaga…

      Muidu saaks barokis mingl määral isegi paaristantsu teha, sest on päris palju tantse, kus käest kinni ei võetagi.

    • ep said

      Väli-jõusaal? See sileda põrandaga? Kuigi need tahetakse ka kinni panna…

    • Kaur said

      Tallinna Raekoja plats on suur ja sile ja tühi. Küllap on Tartu oma ka.

    • ep said

      Jõusaalis on kõik instrumendid lintidesse mässitud ja ala selleks ette nähtud eesmärgil kasutajad ei tolgendaks enam jalus…

    • nodsu said

      Minu mäletamist mööda on see välijõusaal natuke kaldus.

    • nodsu said

      Üldse, mu kogemused ütlevad, et õues tantsides – kui mingit espetsiaalset tantsupõrandat üles pole pandud – on tasane peenike mitte liiga pehme kruusatee või tasane madal muru paremad kui pinnakatted. Need pinnakatted kipuvad jalga kinni võtma.

      Raekoja platsi suuremate plaatidega osas oleks ka need kiviplaadid päris head.

  11. Teresa said

    Kas see Sartre, mida sa mainid on huis- clos? Seda lavastas onu Kaarel, osalised Anu Lamp, Rein Oja ja Hilja Varem.

  12. nodsu said

    Mulle meenus veel Silmarillionist Bereni ja Luthieni lugu – Beren pidas ju tükk aega täielikus isolatsioonis sissisõda ja kui ta lõpuks pagulaseks hakkas ja Luthien ta üles korjas, hoidsid nad kahekaupa teistest eemale. Ja pärast kõiki vaevanägemisi ja seiklusi ja suremisi kolisid nad üksikule jõesaarele.

  13. nodsu said

    Ise hakkasin asja eest, teist taga hoopis China Miéville’i lugema – sest mul on teda praegu kodus, sest tema raamatud jäid mul juhuslikult silma, kui ma raamatukogus viimasel hetkel raamatuid kokku ahnitsesin.

  14. nodsu said

    Isolatsioonist lugemist: jeerum küll, kuidas mul kohe meelde ei tulnud. Anne Franki päevikud. Selle peale hakkab enda elu väga kerge tunduma.

  15. nodsu said

    Edastan ka teile, kallid lugejad, statistikat: täna (õigemini juba eile) on minu pandud linkidest kõige rohkem klikitud korsetiga mehi. Eluterve!

  16. toomastaliesin said

    Samuel Pepyse päevikud kajastavad ju kohati ka katkuaega Inglishmaal.

  17. puru said

    Aga mina nägin sellist unenägu, et korraldati karnevalirongkäik. Sellel oli kindel eesmärk, see pidi üldsuse tähelepanu mingile probleemile juhtima, aga ma ei mäleta, millisele. Rongkäigus osalesid kas ainult või suuremalt jaolt noored tüdrukud, hästi ilusates kostüümides. Ühel näiteks oli selline maani parukas, mis ühtlasi täitis kleidi ülesannet, siidistest läikivatest ja kõigis vikerkaarevärvides kiududest. Ja ühtlasi pidid nende kostüümid või atribuudid kuidagi morbiidset teemat esindama, näiteks mõned lamasid oma ilusate kostüümidega kirstudes, mis siis mingil moel rongkäigus edasi kulgesid. Ainult et pealtvaatajaid ei tulnud, eriolukord ju. Ma olin vist ainuke pealtvaataja, õigemini liikusin rongkäigule vastassuunas, sest mul oli vaja minna ühest suurest lossist pimeduse varjus midagi röövima või päästma, selle jaoks oli välja mõeldud keeruline tehniline lahendus – katuseakna kaudu, läbi kõikide korruste – jälle täpselt ei mäleta.
    Aga päriselus ei jää eriti aega kultuurseks meelelahutuseks: töö, kool-kool-kool, kodused toimetused ja vahelduseks ratastega linnas ringisõitmine. Muide, päevasel ajal liigub ka piisavalt vähe inimesi, nii et kahemeetrise distantsi hoidmine pole mingi probleem.
    Tantsumuruks võiks ma oma õue pakkuda, ainult et väga sile see küll ei ole.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: