Ajavaimuline hagiograafiamomendike

märts 25, 2020

Mind hakkas huvitama, kas praeguse aja jaoks leiduks mõni eriti asjakohane kaitsepühak; mäletasin uduselt üht, kes sai inetava haiguse ja eraldus selleks, et oma koleda välimusega teistele mitte kannatusi valmistada, omaette kongi, mis talle kiriku kõrvale ehitati, kus ta elas niiviisi oma nelikümmend aastat, kuni kirik koos selle kongiga maha põlenud (ja kuna tuli teda ei võtnud, tuli tal mõnda aega veel ka ilma kongita elada). Aga et kas äkki on näiteks karantiini jaoks keegi spetsialiseerunum.

Hakkasin guugeldama ja leidsin, et vaesele pühale Coronale on hiljuti õlgadele pandud epideemiate tõrje töö. Jälle nähtavasti homöopaatilisel põhimõttel! Seni oli ta tegelenud peamiselt aardeotsijate ja hasartmängijate abistamisega, võimalik, et samuti nime pärast.

Kui nüüd see epideemia peaks 15. mail läbi saama, siis tal enam meditsiinitööst pääsu ei ole!

Aga see pühak, keda ma alguses mõtlesin, on püha Drogo. Ta oli oma hüpertrofeerunud taktitunde kõrval päris mitmekülgne tegelane: ei läinud kloostrisse nagu korralik munk, vaid rändas mööda maad, aitas vaeseid ja hakkas ühel eluetapil karjuseks (mis annab talle pädevuse ka kariloomade küsimustes). Kuna teda olevat ükskord nähtud korraga lambaid karjatamas ja kirikus, sai temast kõigi rööprähklejate patroon (ja selle kandi rahvas ütlevat tänapäevani, kui kelleltki liiga palju korraga nõutakse, et “ega ma sul mingi püha Drogo ei ole”); sedakaudu baristade; ja sedakaudu üleüldiselt kohvi kaitsepühak.

No ja selle koleda haiguse tõttu ühtlasi ka inetute või end inetuks pidavate inimeste kaitsja ja ihuhädade (iseäranis songa, neerupõletiku ja neerukivide) leevendaja, aga töid on tal veel palju. Drogopäev (kuidas see rahvakalendris võiks olla? Roogupäev?) tuleb varsti, 14. aprillil.

(Itaalia keeles rohkem lugemist.)

Katkuhaigeid hooldanud ja katku peletanud aga püha Roku, vabandust, Rochus (rahvakalendris oleks kindlasti Roku); püha Rosalia sellega eluajal ei tegelenud, vaid oli rahulik erak, aga pärast surma pidi ta korra tööle tulema, et Palermot katkust vabastada.

Sellised lood.

7 kommentaari to “Ajavaimuline hagiograafiamomendike”

  1. Manjana said

    Mnjah, see maailm, kus inimene peab end peitma, sest tavalised inimesed ei suuda tema keskmisest erinevat välimust näha, on omadega väga sügavale jõudnud.
    Samas, ma olen kuulnud, et Tallinnas olevat ka keegi köhimise pärast bussist välja visatud 🙂

    Kindel, et pühakut on vaja?

  2. Amaalie said

    Veike nali tohib? Niisiis: Käinud ühes kirikus üks sageli shvipsis ja alailma pisut segane mees, kes kord ühe pühaku kuju ees paludes tundus olevat üsna nõudlik ja palvet lõpetades koguni ähvardanud, et kui tema tahtmist püha mees ei täida, siis järgmine kord ta lükkab tema ümber. Preester kuulnud seda juttu pealt ja järgmiseks korraks pannud sellele kohale pjedestaalile igaks juhuks sama pühaku väiksema kuju, et kahju oleks väiksem. Ja tulnud see shvipsis ja segasevõitu pahane paluja tagasi, asunud kuju ette, vaadanud seda tähelepanelikult ja öelnud “kutsu oma isa siia!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: