Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

47 kommentaari Kellele: “Imelikud instinktid”

  1. Teresa said

    Ma olin isolatsiooni esimesel nädalal paanikas, kuni kaasa lihtsalt küsis, kas on üldse midagi paanitseda. Mõtlesin järele ja leidsin, et ei ole jah. Ma tunnen selles olukorras mingit perversset eufooriat. Magan nii kaua, kuni tahan (kella 7-ni), jalutan koeraga, kui tahan – õmblen, kui tahan – koon, õhtuti tantsime – soojenduseks salsat ja üldse latinot, edasi fokstrotti ja tangot. Mulle meeldib ka, kui elu ei ole viimseni kindel. Kindlus tekitab mul paanikahooge.

    Meeldib

  2. Morgie said

    Planeerimatus on ilus ja üllas, aga laste olemasolul ei ole see enam mõeldav. Planeerimine leiutatigi selleks, et neoteeniline inimene saaks oma ülimalt abitu järeltulija kaela kandma kasvatada. Sellep on meil ka teismeiga nii sügav kriis elus, et inimese laps, kes väga pikalt on vanemate küljes mentaalse nabanööriga kinni olnud, tuleb sealt nüüd kuidagi lahti lasta/saada/rabeleda. Teismelised protestivad igasuguse planeerimise vastu; ma pakun, et need jutud, et “Teismelise aju ärkab alles pärastlõunaks” on puhas pullikaka ja asi pole mitte ärkamise varajasuses vaid selle rutiinsuses. Olen üsna kindel, et kui teismeliste koolipäev algaks rutiinselt kell kaks pärastlõunal, oleks ikkagi kolmveerandil neist väga ebamugav, sest rutiin ja kord ja p-p-p-planeerimine.
    Ainult et kui meil pole korantiini, siis on väga raske korraldada koolitööd meetodi “Teismelise aju ärkab iga päev erineval kellaajal” järgi. Ja praegu on neid väga raske kodus hoida, samas kui tavalisel ajal on neid väga raske õue saada.

    Meeldib

    • Morgie said

      Ma ei tea, kuidas ma jutuga nüüd siia välja jõudsin.

      Meeldib

    • nodsu said

      ei tea selle ärkamise kohta, oleneb vist inimesest ka. Mina olen eluaeg öökull olnud, kooli ajal ma ometi EI protesteerinud varase ärkamise vastu, lihtsalt sain ööpäevas mingi 5-6 tundi magada, aastate viisi, sest 5.45 pidi ärkama.

      Rutiini vastu on mul isegi vähem. Rohkem on probleeme sellega, kui ma lepin midagi kokku, siis on see nagu rõhuv kivi seljas. Ma olen sellega muidugi hakkama saanud, vaja on olnud, aga ikkagi – bussipileti ette ära ostmine (sest bussist maha jäämine, kuna kõik kohad täis, oleks teinud jälle ühe järgmise lubaduse täitmise võimatuks) pani iga kord südame kloppima ja tekitas rõhuva tunde.

      Üks põhjus võib küll olla selles, et alati pole raha laialt käes olnud, muidu oleks bussipileti etteostmine rohkem nagu väike nali, mõtlen või ümber, läheb raisku, siis läheb.

      Meeldib

    • nodsu said

      rutiin ahistab vähem, vähemalt seni, kuni mul on võimalik mõelda “ma võin seda iga kell muuta, kui tahan”

      Meeldib

    • nodsu said

      apropoo, teismeiga ei olnud mul ka üldse kriis, kõik sujus kuidagi iseenesest. Kõik suuremad jamad olid 10. eluaasta paiku ära ja see ei olnud seotud lapsest suureks saamise staatusemuutusega.

      Meeldib

  3. nodsu said

    pmst ma pean postitusega ikkagi silmas veelahet kahe olulise hirmu vahel: hirm, et ei ole turvaline; hirm olla lõksus.

    Meeldib

    • nodsu said

      ja ma olen aru saanud, et ka lapsed reageerivad uuele olukorrale erinevalt. kuigi siin erinevad ka välised tegurid – mida õpetaja nõuab ja…
      ning siin loeb ilmselt väga ka see, kas laps on intro- või ekstravert. introverdist laps on praegu kooli sensoorsest tulvast pääsenud.

      Meeldib

  4. epp said

    Teismeliste teemal sõna ei võta, aga ärevusega on mul sama asi praegu – no ei ole ärevil, ei ole. Ilmselt nagu sinagi põhjusel, et mu elustiil on seoses Viirusega ülivähe muutunud.

    Meeldib

  5. epp said

    Morgiele: Targas Uneraamatus, mida mina lugenud olen, ja kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, ka reklaaminud, on igatahes kirjas, et teismeliste aju ÄRKAB hilnem kui täiskasvanute oma. Kas just pealelõunaks, aga igatahes mitte tavapäraseks hommikuseks koolialguseks.

    Meeldib

  6. Manjana said

    muarust see ärevuse asi on seotud inimese eelneva ärevuse olemasoluga. üldjuhul. paljud need, kes teadsid, et nad on ärevad, tunnevad nüüd end paremini, sest nad saavad rahulikult kodus olla (olen selliseid blogijaid leidnud). kuid see ei kehti kõigi pidevalt ärevusega võitlejate kohta. samas on mind ehmatanud just need inimesed, kes varem polnud oma ärevusest teadlikud, nemad on ikka jummala imelikuks muutunud.

    noh ja siis on sellised nagu sina, kes on piisavalt ratsionaalse maailmasse suhtumisega ja ei saa aru, miks peaks närvi minema, kui hetkel on isiklikult kõik suht ok. see ei ole psühhopaat, see on ratsionaalne maailmasse suhtumine. psühhopaadi moodi kõlaks see, kui sa oleksid õnnelik, et teised on ärevuses, aga sina mitte ja üritaksid välja mõelda, kuidas olukorda enda jaoks ära kasutada.

    ma ise olen mingi imelik, sest ma olen ratsionaalne küll, aga kui ma enda järgi ei valva, siis võin uudistest või teistelt inimestelt ärevuse külge saada. noh ja siis ratsionaalne mina peab pingutama, et lollid mõtted peast välja ajada.

    Meeldib

    • nodsu said

      vat ma ei usu, et ratsionaalsest suhtumisest selgituseks piisab. ma tean, et ratio abil saab tundeid natuke paremini korraldada, et ei upuks nendesse ära, saab neid otsustamise ajaks kõrvale panna, et paremad otsused tuleks. aga praegu ei tunne ma nagu vajadustki.

      psühhopaat ses mõttes, et ma saan ju aru, et paljudel inimestel läheb väga raskeks, ja kuidas mina siis end hästi saan tunda.

      pmst kripeldus “miks mul on hea olla, kui teistel on halb”. Õnneks kõigil ei ole ja osal oli enne halvemgi.

      Meeldib

  7. väga väga naine said

    Hm, mul on ka pigem hea olla.
    Hülgamishirm ja sõltuvus(etekitamise)hirm nagu ei tundu olevat pädev erinevuse põhjustaja, sest suhtehirmu mul pole natukenegi, aga …
    Aaaa! Mul ei ole hirmu tuleviku ees, sest jooksev elu pole oivaline! On häid asju, on halbu. Muutuse tulek tähendab, et hakkavad olema mõned teised head ja mõned teised halvad ja laias enesetunde plaanis ei muutu midagi erilist.
    See on see mugavustsooni värk, millest ma iial aru pole saanud =) Kuna mul ei ole mugavustsooni olemaski, pole mingit hirmu sealt välja minna =P

    Meeldib

  8. Mulle meeldis see mõte
    keda ahistab ettemääratus, keda määramatus

    Kui ma defineerin oma praeguse probleemi ja mure, siis see on protest kehtestatud liikunisreeglite vastu ja usk, et nii jääbki. Ehk siis ma usun, et see on ette määratud. Ma olen muidu ilmselt konservatiiv, aga inimese õigus mõelda, arvata, liikuda ja öelda on minu jaoks nr.1.
    Ja ma olen 100 % veendunud et need ajutised piirangud jäävad alatisteks ja see ei meeldi mulle absoluutselt.
    Nii nagu ma needsin iga kord lennukiga sõites neid tūūpe, kes kaksiktornidesse põrutasid. Nende pärast pidin mina kannatama piirangute pärast.

    Mõistusega saan aru, et vajalik ja viirus ja sõjas pole demokraatiat ja et see on uus reaalsus. Aga väga raske on seda aktsepteerida.
    Samas sain nsvl elatud ju jätkub elu ka peale karoonat.

    Meeldib

    • nodsu said

      Sa oled üks väga väheseid, kellest ma olen kuulnud, et kardab, et täpselt nii jääbki nüüd alatiseks (koolid, poed ja asutused kinni, inimesed kohtuvad kahemeetriselt distantsilt).

      Puhttehniliselt võttes: kui koolid peakski kinni jääma, siis kasvab Kauri ennustuse järgi ilmselt üles grupp poolmetsikuid noori, kes vaevalt et mingeid ettekirjutusi järgivad või neist üldse kuulnudki on.

      Mõtte ja sõnavabadus on sul praegu olemas. Nõus, et nende kaitseks tuleb kogu aeg valvel olla. Kui see juba jutuks tuli: kuidas sa viimatisse autoriõiguse direktiivi suhtud? (vbla sa oled sellest juba kirjutanud, aga ma praegu ei mäleta.)

      Meeldib

    • nodsu said

      Jagan Jüri Lippingu hinnangut, mida lugedes ma ise mõtlesin “täpselt minu mõte”:
      http://www.vikerkaar.ee/archives/25995

      “Kummalisel moel sarnaneb praegu toimuv kõige rohkem olukorraga, mida nimetatakse üldstreigiks, mis aga sedakorda pole kutsutud esile riigi vastu, vaid on välja kuulutatud riigi enese poolt. ”

      Modernse demokraatia hällis Prantsusmaal harrastavad nad sellist asja omal algatusel enam-vähem rahvusspordina. Enne koroonakriisi tulekut oli neil näiteks juba kolm kuud olnud pensionireformi vastane üldstreik.

      Meeldib

    • nodsu said

      muide, jäin praegu mõtlema: sa ütled, et sa oled konservatiivne (ja isegi ütlemata poleks ma eriti kahelnud, et sa oled minust konservatiivsem). Kas on võimalik, et (praeguse info põhjal) ajutiste reeglite rangus heidutab sind ja paneb nende püsimajäämist kartma rohkem kui mind, sest sinu jaoks on ebameeldivam reegleid rikkuda, isegi kui rikkumine tundub sisimas õige?

      ma käitun isegi foori punase tulega lausa põhimõtteliselt nii, et “kui see foor on halvasti seadistatud, on mu kodanikukohus punasega üle minna (kui läheduses pole mõnda, kes sellest omaenda käitumise jaoks valejäreldusi teeks, nt väikelapsi)”.

      Meeldib

  9. nodsu said

    Määratusest ja määramatusest – sattusin Toomas Pauli mõtiskluse peale, ta tsiteeris Jaakobuse kirja (oletan, et Masingu-Pauli tõlkest, sest Piibel.netis on teistsugune):

    “Nõndaks nüüd, kes te ütlete: „Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu! Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub.”

    Meeldib

  10. tom said

    Pole ärevust, on põnevus, elaks nagu mingis katastroofi filmis. Ärevuse puudumise põhjus ilmselt ka selles, et realistlikult see viirus minu ja pere elu ei ohusta kui uskuda asjatundjate juttu. Miks peaks mingi süütunne olema, et mul hästi, mõnedel mitte: mina ju seda ei põhjustanud. Ja kui peakski lühikese tiku tõmbama siis on seni elatud elu ütlemata äge olnud.

    Kogu möllu jälgin justkui kõrvaltvaataja ja analüüsijana: ahaa see riik tegi nii, teine naa, kolmas ajab hoopis udu – mis tulemuseks, millised mudelid ja miks ennustavad täpsemalt nakatunute ja surnute arvu, kriisi kestust, … Mind otseselt puudutavad vastikud mõjud ei avaldu enne suve kui ilmselt lennuliiklus endiselt seisab. Seda kindlasti ei usu, et piirangud jääks, epideemiaid on olnud enne ja tuleb veel. Võimalik et lisatakse teatud tingimusi reisimise puhul: arstitõend vaktsineerimise kohta, haigena enam lennukisse ei lubata, jne … Pandeemia lõppeb kas seetõttu, et saadakse vaktsiin valmis või tekib karjaimmuunsus kuna 60-70% põevad läbi. Majanduskriis tuleb ilmselt hullem kui oodatakse, kuidas sellest välja murtakse ja mis hinnaga näitab tulevik.

    Planeerimise koha peal eelistan alati plaane teha, aga need ei tekita pinget, sest minu plaanid on paindlikud mitte surmkindlad. Põhimõtteliselt üritan olla valmis ootamatusteks võimaluste piires. Isegi autoga sõidan nii, et pidevalt valmis teiste liiklejate ettearvamatuteks manöövriteks. Avariid pole kunagi teinud, mitmed ohtlikud olukorrad just seetõttu positiivselt lahenenud, et varuvariant juba kuklas ootamas. Ehk on arvutimängu kogemus abiks olnud, eeldab kiiret reaktsiooni ja külma kaalutlemist.

    Reisuplaneerimise koha pealt hea näide detsembri Hawaii reis. Igaks päevaks olin plaaninud tegevusi aga mitte seda mida mis päeval teen. Sõltuvalt ilmast, uuest infost, juhusest, … valisime kuhu piirkonda sõitsime teades juba ette millised põnevad vaatamisväärsused sealkandis on. Eesmärk rahulikult käia nii palju läbi kui viitsimist on, konkreetse järjekorra panime alles autos sõites paika, aegasid üldse mitte, kunagi ei tea kus rohkem kus vähem meeldib, mida ootamatut võib juhtuda. Funksis perfektselt, tütar arvas et võiksin reisuplaneerimise koolitust tehes rikkaks saada 😀

    Meeldib

    • nodsu said

      no piirangute koha pealt on siin natuke rohkem põhjust muretsemiseks kui teil seal üle mere Kanadas, sest teil on palju normaalsem valitsus.

      Sellest hoolimata ei ole ma nii mures kui Indigoaalane, lihtsalt peab olema valmis vajadusel seakisa tegema. Mul on tõtt-öelda üks seakisapostitus plaaniski. Aga üldiselt loodan, et nn süvariik ikka toimib ega lase valitsusel päris suvaliselt laamendada.

      Meeldib

    • nodsu said

      mu enda kõige edumakad reisiplaneerimised on olnud need, et “katsume hääletades 3 päevaga x kohta kohale jõuda” (x koht on olenevalt reisist olnud Wrocław või Budapest ja ükskord isegi Rotterdam) ja “kirjutan vahepealseis paigus elavatele inimestele, et vajadusel saaks öömajale tulla”, aga muidu vaatasime, kuidas kujuneb. Samuti väga meeldiv.

      Meeldib

    • nodsu said

      kui me sõber Taliesiniga Keskmaa analoogiaid sepistasime, siis ei olnud erilist vaidlust, et Kanada on Gondor, küsimus oli ainult, kas USA on Mordor (tundus natuke liiga räige, kuigi “Gondori” naabrus sobis). Eesti oli muidugi Kääbikla. Kus hetkel on paraku valitsema pääsenud Lotho Sackville-Baggins.

      Meeldib

    • nodsu said

      a muidu on mul samuti nii, et vaatan justkui kõrvaltvaatajana.

      Meeldib

  11. Kaur said

    Mind väga väga VÄGA häirib sõnavabaduse kaotus.
    See töötab juba nüüd.

    Ma olen kohustuslikus karantiinis, sest tulin Rootsist. Ma jälgin selle reegleid 100% ja isegi rohkem – ei ole pärast reisi käinud mitte üheski siseruumis peale enda kodu, ka mitte toidupoes, jne jne. Ja ma pean karantiini vajalikuks ja mõistlikuks.

    Aga kui ma panin facebooki lause, et käisin rattaga sõitmas, tulid mitu sõpra mind suisa sõimama. Staythefuckhome raisk!!! Rattasõit on a) lubatud b) ohutu c) suisa soovitatud. Aga isehakand abipolitseinikud seda ei tea, ja tulemuseks on tsensuur nii käitumisele kui suhtlemisele.

    Sõpradest said pauguga _endised_ sõbrad. Ka see on kurb. Miks peaks meie isiklikud suhted mingi tõve tõttu katki minema? Aga näe lähevad.

    Igatahes tekivad uued normid – mitte vaid tegudele, vaid ka suhtlusele. Nii avalikule kui privaatsele. Ja neid jõustame me ise. Jõuliselt. Ebaviisakalt. Ja see on nii sünge…

    Meeldib

    • nodsu said

      Issand, ma ei teagi, kas olla õnnelik, et ma ei ole ise Facebookis või on mul lihtsalt sõpradega vedanud – kirjutan siin ju kogu aeg, et käin jalutamas ja keegi ei sõima (ja suurem osa tuttavaid käib siin aeg-ajalt lugemas, pluss hulk inimesi, keda ma tean ainult veebist).

      Isegi kui ma A. konto kaudu FBd loen, näen seal, kuidas üks või teine postitab oma õues tantsimise videot või jõe ääres jalgrattaga käimise pilte ja keegi ei sõima, kõik ainult kiidavad, et “sellisel ajal on sellist positiivsust vaja”.

      Iseenesest on mul sõnavabaduse definitsioon selline vanamoeline – mitte see, et kui ma midagi välja ütlen, siis keegi ei tule mölisema, vaid see, et jõustruktuurid ei saa mind selle eest ahistada. Sinu kirjeldatu käiks mul pigem rubriiki “inimesed on lolliks läinud”. Mis on muidugi kurb ja paha.

      Kas nad olid päriselu sõbrad või netisõbrad?

      Meeldib

    • nodsu said

      a nüüd hakkan ma Arni muredest, et “keegi ei luba õues käia” paremini aru saama, äkki tal on ka sellised fb-sõbrad.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja Indigoaalase muredest saan samuti nüüd paremini aru, vbla on temal FBs samamoodi. Ma ei kujutanud enne Kauri kommentaari üldse ette, et nii saab ka.

      Meeldib

    • Kaur said

      Päriselu-sõbrad. Puud soola jne.

      See mind hirmutabki. Ühiskond võtab enesetsensuuri luua – rangema, kui riik ise.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma olen ise selline, kes tahaks sellises olukorras selgitada ja täpsustada, pollyannalikus ettekujutuses “see on tegelikult lihtsalt arusaamatus ja kui me selle välja selgitame, siis vaidlust enam ei ole”. Aga see olen mina, ja ma saan aru küll, et sul ei olnud pärast seda isu enam nendega suhelda.

      uudishimu pärast – kas sa üritasid midagi selgitada või lõid käega?

      Meeldib

    • nodsu said

      selle koha pealt on muide ka väga selge, miks VVN on häirimatu – ta on oma elu kohta tehtud avalduste eest nagunii alatasa sama rämedalt vastu päid-jalgu saanud, ilma igasuguse viiruse ja eriolukorrata.

      Meeldib

    • nodsu said

      vat see, mis Ungaris on, see on ka minu mõistes sõnavabaduse piiramine. Aga Ungari puhul ei üllata mind enam mingi autoritaarsus.

      Meeldib

    • väga väga naine said

      Jah, Kaur, inimeste lollakus ei ole sõnavabaduse piiramine =) Nad on lihtsalt lollakad. Hädaldavad ka selle üle, kus midagi hädaldada ei ole, sest mingi nende arvamus on pihta saanud.
      Teada värk.
      Inimesed ongi siuksed. Ka ilma viiruse ja eriolukorrata =P

      Meeldib

    • Kaur said

      Üritasin selgitada, sama pollyannalikult (mul on see raamat küll lugemata, aga adun). Ei õnnestunud. “Jää vait ja istu kodus raisk” reaktsiooni sain.

      Teisele sõbrale käratati peale, kui see ütles, et tuli reisilt. Ta käis USA-s omaloodud ettevõttega messil, veebruaris, ja tuli sealt märtsi alguses tagasi. Sõber on super analüütiline ja on löönud viiruse-teemalist lokku pikalt enne valitsuse otsuseid. Ja siis saab kommentaari, et vaata, mis sa ise teed.

      Kolmas mainis midagi ammuse kopsupõletiku kohta, et tüsistused või asi. Mispeale käratati, et vastutustundetu värdjas ja hoia mokad maas.

      Ehk – inimesi visatakse virtuaalse kiviga sellepärast, et nad võtsid mitu aastat tagasi mingit üsna tavalist tõbe põdeda.

      Abiks, eks?

      Meeldib

    • nodsu said

      ma pean vist oma vedamisenimekirja lisama “inimesed, kellega ma läbi käin”.

      Meeldib

    • nodsu said

      Teine võimalus – ja ülimalt tõenäoline -, et mind ei julge keegi niiviisi provotseerida, sest kõik juba teavad, et siis ma heietan nad surnuks.

      Meeldib

  12. […] veidi sellele, mida nodsu kirjutas. Ka mulle ei valmista praegu olukord eriti ärevust. Kui olen kodus, siis on valdav pigem […]

    Meeldib

  13. Teresa said

    Nodsu, Arni tundub panevat endale ülirange enesekeelu peale ja halab ise selle pärast. Ta sõbrad viskavad nalja ja talle käib ka see naljaviskamine närvidele, sest kõik peavad õnnetud-tigedad-hirmunud jne jne olema. Mäletan, kui ma ülikooli eksami eel mööda koridori käisin, lolle nalju tegin ja laulsin, siis käis see paljudele kursakaaslastele närvidele, sest nad tahtsid vaikselt küüsi närida.

    Meeldib

    • nodsu said

      (kuigi kui ma kunagi ammu ise Pariisis käisin, siis paistiski üle nende barjääride hüppamine pigem norm olevat kui reeglirikkumine, seda tegid täiesti sundimatult soliidsed portfelliga pintsaklipslased.)

      Meeldib

  14. […] rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: