Lugemisvara, elueeskujusid ja muud pudi-padi

märts 28, 2020

Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

24 kommentaari to “Lugemisvara, elueeskujusid ja muud pudi-padi”

  1. Teresa said

    Sinu vaikse pelgupaiga otsinguhuvi tuletab mulle meelde Granada koobaselamud. Sain ise sellises viibida 10 päeva. Harva olen võõras kohas nii hästi maganud, täielik-täiuslik vaikus, pime, jahe. Kuidas seal tõlkimisega on saaks sõbranna käest küsida, ta tegi seda mitu kuud.

    Meeldib

  2. Eva Lepik said

    Seagripitango on super, aitäh!

    Meeldib

  3. nodsu said

    Toidust: kuulus turukaupmees Pjotr toob kaupa ka koju.

    Meeldib

  4. Rebane said

    ja toimetaja on tõlkijale muidugi assenisaator ja vett kes veab 🙂
    mul on 2 kassi ja seinal poster I QUARANTA DI TOMASO DA MODENA (karantiiniparalleel juhuslik; lihtsalt 40 õpetatud dominiiklast seinale maalitud, ühel neis väidetavalt esimesed prillid ees). guugeldamisega head pildilinki ei leidnud, vaadake ise.
    gandalfi link töötas väga hästi. boris johnsoni koht ajas ikka kõva häälega naerma – ja mul tuli meelde et mul ei ole veel kodanikukohusetunnet niipalju olnud et selle üüratu kääbiku ära vaataks. kunagi mingi pool esimest filmi triinu pool vaatasin aga aega ei olnud ja igav oli see kah. siiski, stephen fry Järvelinna linnaülemana peaks üleprahi olema.

    Meeldib

  5. nodsu said

    Mulle meeldis kolmest kääbikufilmist tõtt-öelda esimese filmi esimene pool, mis su arust igav oli, kõige rohkem.

    Ja tervikuna kõige halvem oli mumst teine film (palju mõttetut madistamist digikollidega, nagu vahiks üle õla kellegi teise arvutimängu).

    Aga kolmandas filmis kaotasid nad Fry linnaülema kuidagi liiga ruttu ära ja selle asemel jantisid tema mõttetu käsilasega ja tegid temaga veel nõmedaid transvestiidinalju, selliseid paraja jõmmi tasemel. Muidu oli kolmas film üllatavalt hea, lihtsalt nende nõmedate naljade ajal tuleb ekraani eest põgeneda nagu “Sõrmuste isanda” teise filmi ajal nendes kohtades, kus Faramir ei ole üldse õige Faramir. Mulle meeldis seal kolmandas see, et seal oli päris palju ruumi jäetud poliitilisele lehmakauplemisele, nagu raamatuski.

    Meeldib

  6. nodsu said

    Käesurumise alternatiive (mitte et seda Eestis väga vajagi oleks, ma ei tea kedagi, kes süstemaatiliselt kätt suruks):

    https://preview.redd.it/62dzg888hhn41.jpg?width=640&height=853&crop=smart&auto=webp&s=b820f61e3ecffe31b742ad87226e8c3facea72b4

    Meeldib

  7. nodsu said

    Muide, mõni päev tagasi kirjutasin lugemissoovitustest – lugesin just, et itaallased ise pidavat praegu kõvasti Manzoni “Kihlatuid” lugema (mõtlesin, kas iseloomustada seda kui Itaalia “Kevadet” või “Tõde ja õigust”, aga esimese laiemalt levinud rahvuslikku ajalookirjandust teinud realistina oleks Manzoni ehk Vildega paremini võrreldav)
    https://lithub.com/italys-answer-to-coronavirus-is-a-classic-published-almost-200-years-ago/

    “Most readers said the chapters about the plague, when Manzoni abandons his characters to tell the history of how the plague arrived in Lombardy, seemed the most realistic to them. In the book as in now, Lombardy was the main area of an initial outbreak. Then, like now, the disease arrived from abroad, Italian politicians (like the Spanish kingdom that ruled over Milan at the time of The Betrothed) were slow to react—and waiting facilitated the contagion. The population first ignored or denied the problem, then became overly suspicious about foreigners, then panicked.

    “In those pages there is already everything [that we are living today],” Domenico Squillace, the principal of the Volta high school in Milan, wrote to his students in an open letter when the government decided to suspend schools on 24 February. “The certainty of the dangerousness of foreigners, the violent conflict among authorities, […] the uncontrolled rumors, the absurd remedies, the raids for goods of first necessity, the health emergency… More than from Manzoni’s novel, they seem like pages that came out of one of today’s newspapers.””

    Vaene Lombardia!

    Meeldib

  8. Kaur said

    Mm, kääbik. Ma olin raamatu fänn. Kui ma olin kolmteist. Täiskasvanuna vaadata sellest tehtud filmi tundub jabur. Mõelge suvakas muu lasteraamat ette – kas te vaataks sellest tehtud triloogiat, mille kohta ühtlasi kõik arvustused ja tuttavad ütlevad, et on erakordne jama?

    Ma olen Tolkieni-fännina kusagil ühiskonna esimese promilli sees, aga neid filme ma küll näha ei taha.

    Meeldib

    • nodsu said

      KÕIK arvustused ja tuttavad ei ütle, et erakordne jama.

      Ma ise ütleks, et ee… harilik (Jacksoni) jama. Laias laastus on nende filmide tugevad ja nõrgad kohad samad, mis “Sõrmuste isanda” filmidel.

      Tugevad: eelkõige väga hästi valikud maastikud ja jalustrabavalt loodud lavakujundus. Visuaali valdab Jackson hästi.

      Väga häid osatäitmisi. Mõlemas filmis on mõni tegelane saanud rohkem liha luudele kui raamatus oli ja see on hea – “Sõrmuste isandas” eelkõige Boromir, “Kääbiku” filmides päkapikud – raamatus olid nad mõne erandiga üks mitmepäine kamp (erandid: Thorin on traagiliste iseloomuvigadega juht; Bombur on paks ja ablas (mis on esiletõstva omadusena suht tobe); Fili ja Kili on noored ja Thorini sugulased (aga üksteisest eristamatud)). See, et neil filmides on rohkem eripära, on ainult hea, nii lähevad nad tegelastena mulle rohkem korda.

      Nõrgad kohad: mõlemas sarjas mõttetult pikaks venivad ja kohati ise sissekirjutatud lahingustseenid, mille pikkus tuleb pealegi veel huvitavate vaiksete stseenide arvelt. Arusaadavalt torkab see venivus “Kääbikus” rohkem silma, sest originaal on lühem, kuigi vabanduseks saaks öelda, et nad kombineerisid materjali nii “Kääbikust” endast kui ka “Sõrmuste isanda” lisadest sama perioodi kohta. Kahjuks olid nad “Kääbiku” filmides digiefektidega rohkem lolliks läinud (vt mis ma eespool kellegi teise arvutimängu vahtimisest kirjutasin).

      Kui päris oma käe peal lisatud stseenid ei olnud mõttetu madistamine, siis ma nende üle ei pahandanud, sest vaatasin neid selles võtmes, millega ma suudan ka “Sõrmuste isanda” filmid kõige paremini alla neelata: et need on Tolkieni fanfic. Nagu fanficis ikka – kohati kasutavad kanoonilisi elemente, aga osa on fänni omalooming. Fanfici kategoorias täitsa okeid.

      On muidugi asju,mida mul on raskem andestada kui teisi – see, mida “Sõrmuste isanda”filmides Faramiriga tehti, pluss see mõttetu angst, mida nad Frodo ja Sami tülitsemisega üles kütsid, on nii hull, et ausalt öeldes “Kääbiku” filmides midagi võrdväärselt hullu ei olegi (uute karakterite lisamine on minu jaoks väiksem pahe kui olemasolevate lörtsimine). Ligilähedaselt hull on ehk see, et Fili ja Kili hukkumise asjaolud on räigelt ära muudetud. Teisest küljest, raamatus nad peaaegu ei olnudki tegelased, nii et see ei ole sama suur lörtsimine nagu Faramiri kallal.

      Meeldib

    • Kaur said

      Kuna mulle ei meeldi ei S.I. ega Kääbiku filmid _põhimõtteliselt_, siis ei loe ega usu ma ühtegi kiitvat arvustust niikuinii. Nii et minu mõttes ikkagi “kõik”.

      Sõrmuste Isand ei meelinud mulle ka raamatuna kuigivõrd. Nii et see, kuipalju film sellest kinni hoiab ja kuipalju ei, ei muuda minu jaoks midagi.

      S.t. see on koht, kus ma topin teadlikult näpud kõrva ja teen lallalalaa.

      Meeldib

    • nodsu said

      Kas su Tolkieni-fänlus põhineb siis puhtalt “Kääbikul”?

      Ma olin päris pikka aega muide samuti seisukohal, et “Kääbik” on tunduvalt parem raamat kui “Sõrmuste isand”. Aga viimastel aastatel olen hakanud revideerima. Praegu mõtlen nii, et “Kääbik” on täiuslikum raamat, lihvitum, saavutab rohkem seda, mida püüdis. “Sõrmuste isandaga” püüdis Tolkien rohkem ja nii suure ambitsiooniga lipsab paratamatult vigu sisse. Aga seal on väga huvitavaid teemade ja süžeeliinide põimumisi, selliseid, ilma milleta oleks maailmakirjandus kõvasti vaesem, ja millele on vähestel midagi kõrvale panna (NB – on teisi autoreid, kes on omal alal paremad, lihtsalt teatud konkreetsed lükked on Tolkienil sellised, et ahmid õhku ja ei enne ega pärast ei ole keegi neid ületada suutnud.)

      Kui ma vahepeal jälgisin Kate Nepveu close readingut ja Markreads esmalugemisblogi, siis lugesin raamatu enda teksti inglise keeles kõrvale; ja millalgi lugesin ka fanfici kõrvale ja just fanfici kõrval torkas eriti silma, et Tolkienil on ka hea proosa. See, et ma seda enne ei märganud, on kah omamoodi kvaliteedinäitaja- on päris kõva oskus kirjutada nii, et tekst tundub justkui iseenesest tekkivat.

      Meeldib

  9. nodsu said

    Kuulge, kui me juba filmidest räägime, siis ma vaatasin eile seda Guy Ritchie kuningas Arthuri filmi ja jäin väga rahule. Kriitikutele eriti ei meeldinud, aga ma läksin vaatasin IMDBst, et keskpärane reiting tuleb sellest, et osa on andnud 9-10 palli ja osa 1-2 palli, ja minu kogemust mööda on sellised filmid tavaliselt vaatamist väärt. Ma ei saagi õieti aru, millega need kriitikud rahul ei olnud. Keegi iseloomustas, et sellest saab näha, mismoodi oleks “Sõrmuste isanda” film(id) olnud, kui Ritchie oleks teinud, ja nüüd lausa tahaks näha, kuidas Ritchie päriselt “Sõrmuste isandat” teeks.

    Medievistide portaalis ka kiideti, vaatan nüüd tagantjärele.

    Jumala hea meelelahutus oli, mul ei tekkinud kordagi seda momenti, kus filmi vaatamine hakkab nagu tööna tunduma, aga “lõpuni on nii vähe jäänud, kannatame ära.”

    Meeldib

  10. nodsu said

    Veel üks “ole nagu…” meem, seekord Darth Vaderiga:
    https://knowyourmeme.com/photos/1805097

    Meeldib

  11. nodsu said

    Odessa filmistuudio vanad filmid juutuubis üleval:

    Meeldib

  12. […] sest meenutab nii kiiduväärselt Russelli tuttavat filosoofi Branislav Petronijevići, kellele ma korra varem viitasin – keda see maailmasõda huvitab, kui tahaks ruumi punktide arvu välja […]

    Meeldib

Vasta nodsu-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: