Flaneerija, kes vilet lööb

Lugesin Kristallkuuli rabatrügimisest ja nii, nagu ma olen varem mõelnud, et autoga on võimalik ära eksida palju ligipääsmatumasse kohta – või mõtle, kui auto läheb rikki kuskil pärapõrgus, kust jala ei jaksa ära tulla ja autoga enam ei saa -, siis paistab, et ka rahvasummasid on jalgsi kergem vältida. Ma ei saa sattuda olukorda, kus ma olen 60 km sõitnud, leian end rahvakogunemiselt ja on valida, kas sõita kogu see maa tagasi või leppida sülemlemisega. Jalutades näen juba mõnekümne meetri pealt, kus läheb kitsaks, ja saan trajektoori muuta, kõnnin veerand tundi ja leian teise, tühjema pargi või imetlen tühjadel tänavatel rahulikult arhitektuuri.

Üldse (ja kolm korda üle vasema õla sülitades, sest folkloori järgi elavat selle õla taga vanahalv) – huvitav, et Tartu, mis on üsna kompaktne linn, paistab olevat praegu nii kergelt pääsenud. Võiks arvata, et tihedus soodustab nakatumist. Paistab hoopis, et see tihedus soodustab bussisõidu vältimist, see pole kuigi keeruline, kui jalad vähegi kannavad; bussid jäävad nende väheste päralt, kel ei kanna, neid sõidab seal nii kolm tükki korraga, ilusti hõredasti.

Käisin hommikul jälle kolamas, katsetasin, kas saab Roosist diagonaalis üle välja lõigata (saab, aga vahepeal on oht jalgu märjaks teha) ja lõpuks ometi olid soodsad tingimused, et üks kuramuse plastkanister järvest välja õngitseda. Kui ma sinna eelmine kord valges sattusin ja kanistri ära nägin, oli järvel jää peal; kui ma seejärel sulailmaga sattusin, ei leidnud pimedas piisavalt pikka tokki; nüüd oli valge ja sula ja tokk, nüüd sain selle prügi kätte. (Mul on kuidagi tunne, et ma peaks järve natuke teenindama selle eest, et ma seal käia tohin.)

Küsimus: kas omaette ümisemine ja vilistamine aitab teisi – kui ma peaks neid teisi kunagi kuskil nägema – kahe meetri kaugusel hoida?

Võtan videoõpetuste tegemiseks juba kõvasti hoogu. Kui nüüd õpiks veel videotel tarbetuid otsi maha lõikama. Ärge ainult öelge, et “nii lihtne”, ma olen isegi selfit ainult kord elus teinud, kui airbnb profiilipilti vaja oli, ma olen sõna-, mitte pildiinimene! Tagatipuks olen ma oma lauaarvutil linuxi dumbuser, arvuti ise on üks ürgvana ront nullindatest aastatest, ma ei tea, kui jämedat tarkvara ta üldse välja kannatab. Kõige parem, kui saaks otse veebis, sest läpakas jahmerdamine oleks jube tüütu, nagu läbi lukuaugu.

————————————————————————————–
PS: kui pildid juba jutuks tulid, siis Rebane jagas minuga toredat Boredpanda kunstilinki ja lubas avaldada ka oma kommentaari, mis teeb mulle heameelt, sest mulle hirmsasti meeldib tema informaalne keelepruuk.

maütlen, kord 3 kuu jooksul tasub see prokrastineerimissait peagut ära.

üldiselt labasuseni lihtne idee aga hea:

https://www.boredpanda.com/art-recreation-at-home-museum-challenge/?cexp_id=27001&cexp_var=5&_f=featured

kahjuks seal orig teoste pealkirju pole, ma mõnda ei teand. numbrite
järgi ei saa viidata, see on laikide järjekorras, aga mumst kõige
paremad on need kus lihtsalt õige näoilmega on saavutatud rabav
sarnasus. isegi kui muidu näojoonte portreelist sarnasust pole. noja
muist on lihtsalt head naljad.

ma ei tea miks ma hakkasin kohe mõtlema et õppevahend kunstiajaloo tunniks.

peaks eesti kunstiga sama tegema. – kindlapeale on tehtudki, aga miksmitte veel.

Lisan omalt poolt Vangoyourselfi lingi.

Et äkki inspireerib kedagi veel.