Kodus, tööl või kuidas keegi: I osa

aprill 10, 2020

Kui eriolukord peale tuli, küsisin kohe järgmisel päeval, 14. märtsil tantsijatelt ja muusikutelt murelikult, kuidas nad nüüd toime tulevad. Mõeldes selle peale, et mõni elab peaasjalikult šõubisnesist ja sellega peaks ju krõska olema, ning ka teistest on suurem osa kulturnikud.
Vastused olid üsna reipad ja ma võtsin need kergendusega teadmiseks.

Paar nädalat hiljem (27. märtsil) küsisin uuesti, nüüd juba kodanikuajakirjanduse ja pärimuse kogumise mõttega; mõni kirjutas veel aprilli alguses lisa. Hakkan seda nüüd otsast avaldama. Ühtlasi leiab siit ehk vastuseid ka üks teine blogija, kes vahepeal huvi tundis, mis töid kodukontori-inimesed teevad.

Niisiis tuleb nüüd mõnd aega laiska blogimist, kus ma lasen kirjutada hoopis teistel.

Kasutan nime või initsiaali, nii nagu kirjasaatjad ise välja pakkusid.

***

Niisiis, nr 1: S (linna lähedal maal elav kunstiõpetaja) vastas 14. märtsil lühidalt, et on tavalise külmetuse saanud, haiguslehe võtnud ja naudib kodusolemist.

27. märtsil vastas ta põhjalikumalt (kirjaviis muutmata, ta kasutab põhimõtteliselt Viru murret):

Õpsina tüöetan kodus Stuudiumi, gmaili ja Zoomi (kuosulekud/tiabeminutid) vahendusel, tarvidusel elistame. Mina panen ülesanded Stuudiumis vastava pääva tunnikir´reldusse, õpilased saadavad pilta (votusi) tehtud tüöest või selle järgust ja mina siis vastan kommentaari/juhendusega. Nõnna käivad kir´rad edasi-tagassi, kuniks tüöe valmis. Endale olen sisse siad päävikud märkmikus, nõnna on ia järgë pidada, kes kusmaal ja kas on. Tegematta tüöed kajastuvad Stuudiumis, klassijuhatajate ja kuoli sotsiaaltüöetaja jaust ka Teras (Stuudiumi osa) – lihtsamb lapsi ja mõningal puhul ka vanembaid utsitatta. Lohesi leidub; osadel pere üldse ei tueta/uvitu – nt vanembad juovad. 2/3 õpilastest on ikke oma tüöe (lõpuks) esitand.

Kunstiringidega, mis lõviosa tüöeajast tegelikult täitsivad, on kehvasti — nied lihtsalt ei toimu. Vek´e-Maar´a memmede jt suhtlemisest tunnen kõige rohkemb puudust, neile olen saat meilile uvitavat-mieleolutõstelist kraami (nt Inge Lööki pilta — suovitan, nied mõjuvad alati ästi 🙂 ).

Üldisselt naudin kodusolu, eraklus sobib mulle. Kassid on ka väga rahul. Aed, linnud, vaikus… mmmmmmmmmmm. Maal on mõnus — lähimbad naabrid on kolmesaja mietri kaugusel ja kiegi külla ei kipu. Külmetusest tervenenuna on mõnus õues ja tuas mütata. Olen saand ette võtta mõnegi toimetuse, mis mudu aja- ja jaksupuudussest tegematta jëënd. Autusõidutarvidusetuse pialt oiab kenasti kokku ka. 🙂

Nojah, Tallinasse Politseiparki tahetud lavastus (sie, mis Rakvereski oli) ja plaanitud näitused lükkuvad nüid edassi…

Nr 2: Anne (karjäärinõustaja, koolilapse vanem) oli 14. märtsil seisus, kus küll pidi tööle minema, aga oli juba ette teada, et kliente uksest sisse ei lasta. Lootis seepärast, et saab ka ise varsti koju jääda.

28. märtsil:

Ma olen uutes oludes hakanud hindama sotsiaalset lähedust, nii et kirjutan uuesti ja kõigile 🙂

Nädal aega istusingi kodus, sest tööd oli vähevõitu. Nüüd aga teatati, et inimesed on äkitselt ärganud, tahavad tegeleda eneseanalüüsi ja sihtide seadmisega (ma tõesti arvan endiselt, et see enamiku jaoks ei ole praegu oluline) ja uuel nädalal on eeldatavalt jälle rohkem tööd. Kõik muidugi telefoni või Skype’i teel. Muidu on juba üsna kindel, et tõsine rabamine läheb lahti siis, kui inimesed liiguvad jälle vabalt. Eeldatavalt ikka väga paljud hakkavad tööd otsima ja avastatakse, et mitte ainult töökohti on vähem, vaid et ka töömaailm pole enam endine.
Õpetajaamet pole kah lihtne, aga õnneks on üks kodutöö õues jalutamine.
Ja no ma ei tea, kuidas teil, aga mul ikkagi tekivad sellised mõtted, nagu et hm, praegu on täitsa mõnus olla, laps nagu õpiks midagi, mul ka mingi töö käib, miks pagana pärast ma peaks hommikust õhtuni kontoris istuma.

Järgneb.

——————————————————————
PS: panen siia ühe Prantsuse varabaroki laulu, mis on peaaegu asjakohane, nimelt intriigivaba metsaelu kiituseks: “Nos esprits libres et contents”.

Meie vabad ja rahulolevad hinged elavad selles meeldivas ajaviites
ning peletavad nende karskete rõõmudega kõik muud ihad. Tants, jaht ja metsad vabastavad meid seadustest ja viletsusest, millega Amor vaevab õukondlaste südameid, sest meie rinna lumi väärab ta kavatsused nii hästi, et kui ta mõtleb meid põlema panna, ei suuda ta tuli süttida.

PPS: enamik blogijaid kirjutab oma kogemustest praegu nagunii ise, aga kui siin on mõni kommentaator, kes ise ei blogi, aga tahaks oma elust jutustada, siis leiab ta kommentaariumis ka selle jaoks areeni.

5 kommentaari to “Kodus, tööl või kuidas keegi: I osa”

  1. Klari said

    Ma küll ei tea, kes huvi tundis, mida kodukontori-inimesed teevad, aga ma võin omalt poolt ka kirjeldada.

    Ma olen tootmisettevõttes planeerija. Teen täpselt sedasama tööd kodus, mida ma muidu kontoris oleks teinud. Mu töö on 100% arvutiga, koosolekud peame praegu Skype teel. Tootmine töötab meil samuti täies mahus, seega pole mu töös muutunud mitte midagi peale selle, et ma teen seda oma kodust. Tööaeg on täpselt sama, istun ikka arvuti taga 8 tundi järjest kellast kellani, ei käi keset päeva õues jalutamas ega kusagil mujal.

    Meeldib

  2. Rebane said

    ma tõin juba ammu kuuldavale mõistuse häält kui arutati kuidas nt viimsi-kesklinn autoliikluskoormust vähendada. et kui sa kasutad töös peamiselt arvutit ja ei pea inimesi otseselt käsitsema st füüsiliselt kokku puutuma, siis võib kogu töö ilusasti kodus ära teha ja ei pea aega ega muid ressursse raiskama tööl käimise peale. nüüd tuleb välja et rääkisin prohveti viisil 😀
    (teine idee oli panna käima meretramm vähemalt pirita-linnahalli sadam. keegi tahtis alates leppneemest, minugipoolest.)
    P. S. arutelu toimus muide roheliste partei volikogus. huvitav et Greenpeace’i ei ole viiruse levikus süüdistatud? või nad ise vastutust võtnud puhtalt edvistamise mõttes. 🙂

    Meeldib

    • Klari said

      Noh, meie ettevõttes on kodust töötamisele siiani üsna halvasti vaadatud ja eriti seda ei lubata. Vähe sellest, meil on tööl ülioluline see, kes koos ühe laua taga istuvad, sest inimesed peavad KOOS olema, muidu ju asjad väidetavalt ei toimi. Ma ükskord arvutasin kokku, et ma olen oma füüsilist istekohta selles firmas vahetanud umbes iga pooleteise aasta tagant, sest aeg-ajalt jälle otsustatakse, et ei, ma pean istuma hoopis teises kohas koos hoopis teiste inimestega. Ma olen mingi suvaline planeerija, eksole.

      A näe, nüüd istun kodus ja imede ime, ettevõtte ikka veel püsib 😀

      Meeldib

  3. […] sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: