Abi algajale läänetuulele

aprill 13, 2020

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.

44 kommentaari to “Abi algajale läänetuulele”

  1. nodsu said

    Rääkisin A.-le, kuidas ma läänetuule tagasipöördumisest blogipostitust kirjutan.

    “Kui läänetuul pöördub tagasi,” ütles ta sügavamõtteliselt, “on see idatuul.”

    Meeldib

  2. Teresa said

    Aga tuulega on paraku nii, nagu saarlased ütlevad: puhugu see põhjatuul, mis kaarest tahab, külm on ikka. Mustamäel puhul alati külm tuul va suvel ja mõnikord siis ka.

    Meeldib

  3. jryiiiik said

    Mind on alati ajanud segadusse kuidas on võimalikud sellised asjad nagu näiteks “siis läks põhjatuul kurvalt tagasi” jne vms. Kuidas nad oma identiteeti säilitavad?

    Aga hommikuses entusiasmis tekkis tobe mõte, et nimeta mulle, mis vajab tõlkimist (paraku ainult inglise keelest, teisi tönkan eriti kobamisi) ja ma proovin. Selle juures on kaks häda – esiteks ma ei ole eriti osav, olen küll natuke luulet tõlkinud, ka riimilist, aga no ei ole väga osav. Teiseks, paraku, on mul teha nii et tapab.

    Panen siia tõlkenäidise ka.

    Puri (jah, seesama, selleltsamalt autorilt)

    puri

    sinimerel puri tuiab
    nihhujaa ta seal siis huiab
    miks ei püsi viksilt kodus
    soni silmil kõrvad lodus

    näe, laine loksub nagu vannis
    ja madrus kääksub mastipuus
    jäi maha kodutanum kallis
    kuid olla merelgi on tuus

    pää kohal taevas nagu lagi
    ja päike nagu paljas pirn
    ei rahul ole ometigi
    ja haigeid mõtteid haudub hing

    Mõtlesin, et selles tõlkes on luuletuse sügavam sisu antud edasi nii et noored ka aru saavad.

    Meeldib

    • nodsu said

      nu kui juba romantikutest rääkida, siis inglise romantikuid on meil ju ainult näpuotsaga tõlgitud – Byronit on, Shelleyt on, aga teisi ainult paar luuletust, kui üldse midagi.

      Meeldib

    • nodsu said

      Aga parim taktika on kindlasti võtta keegi endale südamelähedane autor.

      Ma ise valutan südant nt “Orlando Furioso” pärast, aga ma kardan, et see ei ole ühe inimese töö, isegi kui elutööks võtta.

      Meeldib

    • Kaur said

      Oo väga nunnu. Kusjuures originaal oligi ilmselt selline! “Tavalise” versiooni on poeet iseenda pealt maha viksid ja avalikele ootustele vastavaks tuunind.

      Meeldib

    • ep said

      Mida inglise keelest tõlkida? Miltoni “Kaotatud paradiis” näiteks, ja John Donne’i on ka väga vähe tõlgitud. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis võiks teha uustõlkeid kõige klassikalisemast klassikast: Poe “Raven” (senised tõlked mu meelest ei kraaksu piisavalt hästi), Shakespeare’i sonetid jms.

      Meeldib

    • nodsu said

      Kui Miltoni ja Donne’i aega minna, siis on lünk ka selliste autorite koha peal nagu Jonson, Dryden ja Sheridan.

      “Tristram Shandy” muidugi ka, aga see oli juba seal ERRi soovitustenimekirjas.

      Meeldib

    • nodsu said

      Aga jryiiiiki tõlkenäide meenutas seda, kuidas ma omaenda tõlkest mitu kaverit tegin:
      https://notsumaja.wordpress.com/2014/02/24/diletandi-room/

      Meeldib

      • jryiiiik said

        Väga tore postitus, see kaverite oma. Meenutas mulle kuidas kunagi ennemuistsel ajal Peeter Olesk oma vuntside taga varitses nagu kass diivaninurga taga ja luges paar värsirida, millest üks kõlas umbes nii: “liual ilutseb merivähk” ja küsis siis selle kohta, et nii, mida luuletaja meile öleda tahab ja vastas, ise, sest meist poleks asja olnud, et luuletaja tahab sisuliselt öelda, et ta paneb täna tina, konkreetsemalt küll, jah, joob veini, ja kuhjab kokku kõik hõrgutised, millest ta unistada on osanud.

        Meeldib

    • jryiiiik said

      Aitäh, Kaur!
      See enda pealt maha vikkimise teooria tundub kandvat. Peaks ise ka proovima.

      poseidon, raibe, pole kaine
      ja laksib laineid vahule
      just nagu võõras purjus naine
      müllab, ja ei jää rahule

      Aga Edgar Allani luuletustest ma mingeid lõike ühe romaani vahele tõlkisin, paras pusimine ja ma ei oska öelda, kas sai kvaliteet või mitte. Ei teinud ka tekste tervikuna, ses mõttes ei saagi nagunii hinnata. Võtsin küll tervikuna ette, et pilt selgeks saada või nii.
      Ei, jah, kui suureks saan, siis hakkan luulet tõlkima.

      Meeldib

    • nodsu said

      Nüüd hakkasin veel mõtlema, et meil on küll Fieldingi “Tom Jones”, aga neid n.ö originaale, mida ta selles parodeeris, ei ole tõlgitud. Pmst on “Tom Jones” justkui selline vabalt hõljuv apeks.

      Liked by 1 person

  4. Xavi said

    Ah seefir või?!? Meil on ju ilus eestikeelne föön olemas, miks sa seda ei kasutanud??????

    Meeldib

    • nodsu said

      Föön on mägituul ja minu teada ei seostu nii selgelt kevadega. Pealegi, meil on siin Emajõe Ateena, mitte Emajõe Genf või Salzburg. Ja kust ma siis seefirilaulude ülesriputamiseks ettekäänet võtaks?

      Sest mõttes on sul küll õigus, et etümoloogiliselt on ka “föön” see kevadine läänetuul, Favonius, mis pmst oligi roomlaste Zephyrose vaste. Aga ega seefir vähem eestikeelne pole kui föön, ühed võõrsõnad puha.

      Meeldib

    • ogalik said

      mina jälle arvasin, et alliteratsiooni pärast: suund … seefiri, maneerid sirokolt. Föön nagu üldse ei läheks – küllap need s-tähega sõnad voolasid ise lausesse ritta.

      Meeldib

    • Teresa said

      Just mõtlesin nende Elizabethi-aegsetele luuletajatele. Nende arv oli leegion.

      Meeldib

  5. nodsu said

    Kui Hieronymuse tõlkeprogramm püsti pandi, siis avaldati ka esialgne näidisnimekiri (kuhu võib mõistagi teoseid lisada):

    https://kultuur.err.ee/836891/avatud-nimekiri-mida-hakata-hieronymuse-kaudu-tolkima

    Enne kui keegi hooga tõlkima tõttab, tasub vaadata, ega mõni juba töös või isegi valmis ei ole:
    https://www.kulka.ee/programmid/hieronymus/hieronymuse-sarjas-valmimisel-raamatud
    ja
    https://www.kulka.ee/programmid/hieronymus/hieronymuse-sarjas-ilmunud-raamatud

    Näiteks “Ulysses” on Paul-Eerik Rummol parajasti pooleli.

    Meeldib

  6. Amaalie said

    No kui oled tuul, siis aina puhum; kästakse idast, siis idast, läänest, tähendab puhud läänest. Praegu peab olema laia profiiliga, tea kas suvel üldse puhuda saab.

    Meeldib

  7. nodsu said

    Tuulte pöördumise segane teema meenutas mulle seda, kuidas ma satun alati segadusse, kui ilmaennustuses öeldakse “tuul pöördub eeloleval ööl läände”. Loogiline oleks minu arust, et see tähendab: hakkab läände puhuma. Aga kahtlustan, et sellega mõeldaks lihtsalt “muutub läänetuuleks”.

    Meeldib

  8. ep said

    Rummo tõlgib Joice’i “Ulyssest”. Aga on ju olemas ka Tennysoni “Ulysses”.

    Meeldib

  9. ogalik said

    Mind kõnetas see postitus päris mitmel viisil, esiteks juba esimene lause oli juba nii hea ja pani mingid seosed ja mälestused jooksma, ent übersõlmituna hoopis uues naljakas kontekstis. Teiseks sattusin ma sellesama muusikaklipi, Simone Sorini lauldud “Zefiro spira” peale siis, kui otsisin head näidet Bartolomeo Tromboncino frottolast nii, nagu neid renessansiajal sageli lauldi, sest ega alati olnud ju nelja häält käepärast. Eks ka luuletaja Serafino dell Aquila saanud ju kõigepealt kuulsaks Petrarca tekstide lauljana, siis oma tekstide lauljana ja nüüd teavad teda kõik luuletajana, kuid tema tekstid korjati fännide poolt kokku alles pärast tema surma. Kolmandaks, proovisin sinu tõlget kohe laulda, sest viis on väga ilus ning sõna ja muusika käisid toona ju juba sündides nii ühte jalga – oli täiesti lauldav, mõnede väikeste välte- või rõhuprobleemidega. “Trionfo de Bacco” tõlkega kohati sama lugu, hakkasin lõpuks arutama, kas see oleks olnud teistsugune, kui Rajamets oleks seda endale laulnud.

    Meeldib

    • nodsu said

      kusjuures seda konkreetset frottolat ei ole ma tavalises noodis neljahäälsena leidnudki, äkki ongi ainult selles lautotabulatuuriga raamatus.

      Tabulatuuridest rääkides – tohutult palju prantsuse 17. s esimese poole muusikat on samuti sellistes tabulatuuriga raamatutes (ja esimene hääl noodina), aga ma ei saa end kuidagi kokku võetud, et endale prantsuse tabulatuur selgeks teha. Ma olen aru saanud, et keeli joonistasid nad teistipidi kui itaallased – kõige kõrgem keel ka paberil kõige ülemiseks, aga pole päris kindel, kas keeled ise olid samade intervallidega kui itaallastel.

      no ja raske on abc peale ümber lülituda, kui olen harjunud numbreid lugema.

      Lisaks oli osal prantslastel mood kirjutada need abc-d keeli tähistavate joonte vahele, mitte nii, et vastav joon läheks tähest põiki läbi. ja kui täht on seal vahel, on mul segadus, kumma keele juurde see täht nüüd kuulub.

      Meeldib

    • ogalik said

      Täiesti võimalik, et see teos polegi mingil muul kujul säilinud – reeglina oli frottola mitmehäälne süllaabiline laul ja sellest Bossinensinest on teada, et ta kirjutas lautole – kas siis laulude puhtaid instrumentaalseadeid, mida ta nimetas ricercarideks, või siis tuntud laulude seadeid juba sellises näppepillile omases kaunistatud stiilis, millele laulja siis omakorda võis lisada improvisatsiooni ülemises hääles

      Meeldib

    • ogalik said

      Võrdlevalt on erinevate maade tabulatuuridest juttu siin https://lexvansante.nl/en/tablature-en/, aga võib-olla sa juba tead neid. Prantsusmaal näevad käsikirjalised, graafikaga reprodutseeritud ja trükitud tabulatuurid väga erinevad välja. Märk joonest kõrgemal/joone kohal käib selle keele kohta, mida see joon tähistab.

      Meeldib

    • ogalik said

      Kui sa tahad tabulatuuri lahti kirjutada, siis barokklauto häälestus oli alates 17. sajandi keskpaigast f’-d’-a-f-d-A: http://polyhymnion.org/swv/theaxe.html. Sajandi algul oli vana renessansshäälestus ja 1930. aastatel eksperimenteeriti sellega, nii et küllap tuleb katsetada?

      Meeldib

    • nodsu said

      Ma ei leia sealt infot selle kohta, mis kõrguses (või vähemalt mis intervallidega) lahtised keeled on.

      Meeldib

    • nodsu said

      Et neil vanasti ka nii palju vastutulelikkust ei olnud, et tabulatuuriga lauluraamatu väljaandja paneks kohe raamatu algusse tabulatuuri lahtihammustamise õpetuse! Umbes nagu “Saiade, pirukate, kookide” alguses on küpsetamistemperatuurid ja toiduainete mahu-kaalu vahekorrad.

      Meeldib

    • ogalik said

      ma panin veel ühe sõnumi, aga see kadus ära. lahtised keeled on alates kõrgemast f’-d’-a-f-d-A, pluss bassid järjest, alates 17. sajandi keskpaigast http://polyhymnion.org/swv/theaxe.html. Sajandi algul oli vana renessansihäälestus koos paljude bassikeeltega ja siis 1630 aaste paiku katsetati häälestustega kuni sajandi keskpaigaks oli normeerunud.

      Meeldib

    • nodsu said

      see vana häälestus on siis sama nagu Itaalia tabulatuuris, lihtsalt keeled on teistpidi paberil?

      Meeldib

    • ogalik said

      see vana häälestus on siis sama nagu Itaalia tabulatuuris, lihtsalt keeled on teistpidi paberil?

      Selle häälestusega tasuks proovida küll. pill oli igal pool ühesugune, ainult noote märgiti erinevalt.

      Meeldib

  10. ogalik said

    Kas “gli animali” oleks saanud tõlkida “hingelisi”?

    Meeldib

    • nodsu said

      päris alguses oli see variant mul teiste hulgas kirjas, aga silbid ei tulnud välja. või noh, kui oleks “arm kutsub hingelisi rõõmustama”, aga siis satuks laulurõhk ja pikk noot lühikesele (kaas)rõhulisele silbile (“hingeLIsi”) ja mul on regilaulumeetrikast kuidagi sisse jäänud, et lühikesele rõhulisele silbile on pikka nooti paha panna. Eesti silpide suhtelise pikkuse mõttes õige ka, esimeses vältes rõhuline silp ongi väga lühike.

      Meeldib

    • nodsu said

      “süDAmeid” on mul just sellise regilaulu loogikaga – “ÜKS oLI puNAne PÕÕsas…”

      Meeldib

    • ogalik said

      minu lõunaeestlase kõrva jaoks poleks küll pikk noot silbil hingeLisi mingi probleem, kõlab väga loomulikult

      Meeldib

  11. ogalik said

    Aga lugeda sellest, kui kaugele võivad ulatuda tekstide juured ja harud, oli küll väga hariv, sest olen igas mõttes diletandim, mis kirjandusse puutub. Muusikanäited olid ka väga head.

    Meeldib

    • nodsu said

      ma sain ka ise suure osa neid asju alles seda postitust kirjutades teada. Alguses mõtlesin, et viskan lihtsalt paar Zephyrose-laulu pühade puhul üles.

      nt ei teadnud ma sedagi, et selle ciaccona tekst on sonett.

      Meeldib

  12. nodsu said

    Mis aga Tromboncino loo žanrisse puutub, siis olen ma natuke segaduses, miks on see just frottola, mitte strambotto. Eriti suureks läks mu segadus siis, kui sain teada, et strambotto on põhitähenduses hoopis luulevorm (muide just selline üksteistsilbikutest oktaav) ja et mõnele strambotto-värsile tehti frottola-viis. Teisest küljest kirjutab Alfred Einstein, et frottola ja strambotto muusikavormid olid väga erinevad. Ja see, mis ta erinevustest kirjutab, paigutaks selle “Zefiro spira” minu arust just nimelt strambottode hulka.

    Põnevus ei lõpe!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: