Abi algajale läänetuulele

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.