Miks mulle mu töö meeldib

aprill 19, 2020

Sest ma saan selle käigus targemaks.

Komistasin sellise termini otsa nagu “contrat de louage de services”, otse tõlkides “teenuste rentimise leping”. Eur-lexi dokumentides oli osa selle tõlkinud “renditööks” (seal oli see ka nii möödaminnes, pikas töölepingute loetelus), mis mind millegipärast kahtlema pani: mul oli käsil tekst, millest tundus, et juttu on ikka üsna tavalisest tööst, lihtsalt tähtajalise lepinguga.

Asusin guugeldama ja selle käigus hakkas üha enam tunduma, et see on prantsuskeelsetes riikides lihtsalt “töölepingu” sünonüüm. Aga ma tahtsin päris kindel olla, lugesin muudkui edasi kõiksugu juura-artikleid läbi ja sain kõigepealt teada, et kuigi õigusteadlased kirtsutavad selle peale valdavalt nina, sest termin ei vasta (enam) hästi sisule, pruugitakse seda “teenuste rentimist” Belgia õiguses kaht sorti töö – tööliste töö on travail, valgekrae töö on emploi – katusterminina.

Mind hakkas see ninakirtsutamine huvitama – et mis sisulised arengud seal siis toimunud on – ja sain järgmiseks teada, et see rentimise mõiste on pärit Rooma ajast, mil orjapidaja võis oma orja kellelegi välja rentida nagu vara ikka. Ühiskonnas oli olemas aga ka selline väike ja haruldane rühm nagu vabad inimesed, kellel oli vaja enda ülalpidamiseks tööd teha; kuna orjade rentimise institutsioon oli juba olemas, hakati seda õigussuhet kutsuma “töö väljarentimiseks” (locatio operarum). Ja just see töösuhte vorm kandus edasi keskaja Euroopasse, kuigi see oli igasuguste gildi- ja tsunftisuhete kõrval esialgu marginaalne, kuni uusaja tööstusrevolutsiooni ajal ise laiutama kukkus. Loen siit põnevast paksust kogumikust “Le contrat de travail dans le droit des pays membres de la C.E.C.A” (ESTÜ eri riikide raportite põhjal kokku pandud), et Napoleoni-aegses õiguses võeti see kontseptsioon suure hurraaga kasutusele, kui töösuhtes taheti näha kahe vaba ja võrdse indiviidi kauplemist, aga ühtlasi saadi aru, et töö ei ole päris selline väärtus nagu kott jahu, seda ei saa töötaja enda isikust lahutada – seepärast oli oluline rääkida rentimisest, mitte müügist.

20. sajandi alguses hakkas aga tekkima hääli, kelle arust oli tööst rentimisegi mõistetes rääkimine liiga asjastav: “ei ole olemas tööd, vaid töötavad inimesed; töötades ei pane palgaline mängu mitte oma vara, vaid oma isiku (le travail n’existe pas, il y a des hommes qui travaillent» /…/; par le travail, le salarié n’engage pas son patrimoine, mais sa personne” (ibid, lk 19). Eriti olevat seal kogumikus “töölepingust” rääkimise peale rõhunud itaallaste raportid: et töötaja jaksu rentimisest rääkimine on nonsenss, “rentija” ei saa seda kuidagi töötajale tagasi anda; rentimisest oleks mõtet rääkida ainult siis, kui juttu oleks töötaja kehast, mitte tema energiast, järelikult on töö rentimise jutul orjanduse paha lehk juures.

Niisiis kajastab tööst uutmoodi sõnadega rääkimine tegelikult (palju varasemat) nihet mõtlemises. Ja seda on nauditav jälgida.

(Juristist lugejad nüüd võib-olla naeravad üleolevalt selle peale, kuidas mina siin… ee, jalgratta olemasolu avastan, aga mul on ikka tore.)

15 kommentaari Kellele: “Miks mulle mu töö meeldib”

  1. Lauri said

    Elegantne

    Meeldib

  2. Sekeldaja said

    Selle asja nimi on prekariaat. Võib-olla tänapäeval on kriisi ajal kergem ja see ei ole nii kole, aga sotsiaalselt sa ei ole mitte keegi samavõrra, nagu 200 aastat tagasi: kõik see vabaduse jutt on vaid ilus mull.

    Meeldib

  3. henzen said

    Mulle mu töö meeldib 🙂
    Ma olen riigapalgaline :))
    Ma saan puhkepalka* oma panusest.

    Panus on märkimisväärne.
    Kõik see sotsmaks, töötuse% asi jms,
    tervisekindlustus, kusjuures kasutamata,
    sest ma ei ole kunagi arsti abi vajanud.
    olen ainult solidaarselt toetanud, jah,
    polkovnikute leski oma lõputete hädadega
    ja järjekordadega meie tervisesüsteemis.
    Ma ei ole hüvesid kasutanud .

    * vana Kopvillemi sõnastus pensionile.

    Meeldib

  4. henzen said

    Aga, siin on aga 😀
    Me ei tea mis toimub.
    Sellises ebamääramatuses…

    tulevad erinevad töö- ja eluvormid
    nagu ACE2 retseptorid teravalt esile.
    Inimene ei erine SARS-CoVid-2 tüübist.

    Inimese elu eesmärgiks on paljunemine.
    Viirusel ei ole midagi kavalamat,
    sest ta ei ole iseseisev veel,
    selles mõttes ei ole ta ohtlik.
    Inimene on täpselt samasugune.

    Ta vajab inimest, tema rakke paljunemiseks,
    seda inimest, kes on uskumatult loll, ja
    kes on muidugi ise ka samasugune viirus
    meie planeedil samade sümptomitega.
    See on ahelreaktsioon…

    Meeldib

  5. henzen said

    Ma räägin iseendaga 😀
    nagu vana hea nodsu juba.
    Ega neid filosoofe võtta pole.

    Aga, ma kordan veelkord üle,
    keegi ei tea tegelikult mis toimub.
    Me ei pea kriisikomiteelt ootama imesid.

    Väikesed igapäevased imed ikka juhtuvad 😀
    Käin ikka Grossi Toidukaupades igapäevaselt
    kontrollimas kes mu lemmikteenindajatest, kes
    muuseas maske ei kanna, ja kes nõuavad klaasi
    tagant ära tulemist, kui ma oma lemmikgini tahan,
    veel elus on.

    Grossis on nii NXX maskid kui ka deso70 täitsa olemas,
    aga kuna mul on Apothekast tellimus Itella kaudu sees,
    siis mõtlesin järjekordslt, no miks sa paanitsed 😀

    Meeldib

  6. Rebane said

    eino küll ikka mõtlevad ilusaid sõnu välja… iga tegevus mida sa teed peamiselt sellepärast et sulle makstakse ja muidu ei saa elada, on enesemüümine. heaküll, võibolla täpsem on tõesti rentimine – sellesmõttes on vanas tähenduses enesemüümine ehk prostitutsioon ikka kah rentimine. saad ju oma asja tagasi, natuke kulunum ainult.
    😀

    Meeldib

    • nodsu said

      a ideaalne seis on siis, kui sul on tegevus, ilma milleta ei saa nii või teisiti elada, sest ei oska ilma, sest see on umbes nagu hingamine. Ja ühtlasi selle eest makstakse.

      no nagu sul toimetamine. ja mul vist ka enamik asju, mida ma raha eest teen. Ma tõlkisin ju juba ammu enne, kui mulle selle eest maksma hakati.

      isegi kui see ei olnud sisemisest sunnist, siis kuidagi nii, et “nad palusid nii ilusti, et ma ikka tulen neile niipalju vastu”.

      Meeldib

      • Xavi said

        Sotsiaalse psühholoogia raamatust kunagi lugesin eksperimendi kohta, kus inimestele hakati maksma tegevuse eest, mis neile meeldib. Noh, et kui sulle meeldib käia sulgpalli või golfi mängimas, siis nüüd maksame peale iga korra eest, mil mängimas käid. Selle tulemusena tegevuse subjektiivne meeldivus vähenes. Ei mäleta, kas maksmine tõi kaasa ka kohustuse: nüüd sa pead seda tegevust tegema, pead kaks korda nädalas golfi käima mängimas ntx.
        Tõlkimisega — kui sa saad valida tõlkida tekste, mis sind huvitavad, siis see aitab väga palju. Minu kogemus tõlkijana töötamisest oli, et see, mis oli huvitav, selle eest maksti kopikaid. Maksti rohkem tehniliste tekstide eest, mis olid surmigavad. No ja kui ma juba tehnilise asjaga tegelema pean, siis võin sama hästi tagasi minna üdini tehnilise ehk tarkavararenduse juurde, mille eest vähemalt makstakse hästi.

        Meeldib

    • nodsu said

      minu ettekujutus paradiislikust ühiskonnast olekski umbes selline, et kõik teevad seda, mida nad teevad, kas seepärast, et see on neile loomulik või igatahes nad ise tahavad, või siis suurest lahkusest, et kellelegi teisele head v heameelt teha. Ja vastu saaks hüvesid samal põhimõtttel – kellelegi teisele õudselt meeldib seda iks asja teha või siis suurest lahkusest.

      Meeldib

    • nodsu said

      kelle utoopia see nüüd oligi, kus tööd olid jagatud selle järgi, kellele mis töö kõige paremini meeldib. räpased tööd olid eraldatud lastele.

      Meeldib

    • nodsu said

      Xavi, mul ei teki peas töö tegemise ja raha saamise vahel kuigi täpset seost. Mulle tundub, et minu seljaaju jaoks on tegevus, mille eest raha saab, arvete kirjutamine. Vat seda ma tõesti ei viitsi teha. Tõlkimine ise läheb reeglina sellise tundega, et omal algatusel iks teksti vast käsile ei võtaks, aga see-ja-see kena inimene palus nii ilusti, no ma siis vaatan, ohoo, päris huvitav!

      Meeldib

  7. Lauri said

    Viktor Suvorov vist käis välja mõttekäigu, et kommunistlik tööjaotus pole võimalik, sest ka kommunismis peab keegi peldikuid küürima.

    Meeldib

    • Kaur said

      Mittekommunistid äkki?

      Meeldib

    • nodsu said

      ma suutsin kohe välja mõelda sellise puhtusefanati, kes lihtsalt peab kohe kõik ära küürima, kui must on, isegi siis küüriks, kui selle eest ei maksta.

      Lisaks tuli meelde mingi jutt, et jaapanlaste järel jäävad peldikud alati puhtaks, isegi kui enne on mõnevõrra mustad, sest nad ei suuda taluda, et keegi võiks arvata, et nemad tegid peldiku koledaks mustaks. Kui on üldiselt selline mentaliteet, siis vajaks peldik ainult sellist üldist puhastust nagu suvaline ruum.

      Ning ma tean, et koristamine on raske füüsiline töö, aga kui mul oleks vähe valikuid, siis oleks ta mul valikute edetabelis ikkagi eespool kui mõni töö, mille mõttest ma üldse aru ei saa.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: