Kodus, tööl või kuidas keegi: IV osa, salakaubana mitmesegaseid mälestusi

(Eelmine osa on siin, selle juures on ka lingid varasematele.)

See osa kuulub sarja mõnes mõttes sohiga, sest siin saavad sõna inimesed, kes kogemuste jagamise üleskutset peaaegu tähelegi ei pannud, sest nii palju muud huvitavat oli kirjutada – ah mingi kriis oli või, vaata parem, mis lahe artikkel/koomiks/noot!

Mis teeb mu südame soojaks, sest meenutab nii kiiduväärselt Russelli tuttavat filosoofi Branislav Petronijevići, kellele ma korra varem viitasin – keda see maailmasõda huvitab, kui tahaks ruumi punktide arvu välja selgitada.

Ühtlasi meenutab see mulle toredaid mälestusi ajast, mil ma end päriselt palju isoleeritumana tundsin. Olin Budapestis, ära lõigatud nii oma kodusest raamatukogust kui ka tavalisest tutvusringkonnast – tegin leevenduseks endale lausa meiliaadressi, esimese oma elus!, aga vahetasime ka päris kirju. Päriselus nägin peamiselt ainult toakaaslasi; mul oli vähem teha kui kunagi, sest ma olin Tartus olnud aktiivne õppur, aga nüüd oli ametlikke loenguid ainult kord nädalas. Sebisin endale eri õppetoolide tunniplaanidest aineid juurde ja nägin neis loengutes ka toredaid inimesi, aga sellest oli ikka natuke vähe; see oli see periood, mil ma käisin vahel ööklubis tantsimas, et seal võõrastega trügides natukenegi kehakontakti saada.

Igatahes sain ühel hetkel teada, et seal linnas elab paar prantsuse tuttavat (Debreceni suveülikooli ajast) ja neist ühega hakkasin ma regulaarselt veini joomas käima, sellises odavas veinikeldris, kus veini telliti poole liitri või liitri kaupa (enam seal seda veinikeldrit ei ole).

Ta vääriks üldse omaette postitust, sest on nii tore inimene, aga praeguse teema juures on oluline, et ka tema armastab keeli õppida. Ta kasvas juba mitmekeelses keskkonnas üles: hispaania pagulasena Prantsusmaal katalaani külas – kodus rääkis hispaania, küla peal katalaani, koolis prantsuse keelt (ega te ometi ei arvanud, et Prantsusmaa oma ajaloolistele regionaalsetele vähemustelegi omakeelset õpet pakuks?). Siis läks ja õppis inglise filli, see läks igavaks, võttis hoopis ungari keelt ja läks Ungarisse prantsuse keele õpetajaks. Niiviisi ma teda kohtasingi, me käisime Debrecenis samades keeletundides.

Veerev kivi, nagu ta on, oli ta selleks ajaks, kui me Budapestis uuesti kohtusime, jõudnud hakata mõtlema, et õpiks õige veel mõne keele. Võtaks õige eesti või soome keele – selle järgi, kumba riiki kergemini õppima ja tööle pääseb, mõlemat parem ei võta, sest segi võivad minna. Niisiis nägin ma teda uuesti siis, kui ta tegeles eesti keele maitsmisega.

Mina olin tollal hädas oma varakahekümneste armumistega; tema oli jälle keerulises suhtes oma ungarlasest pruudiga ja vist juba otsapidi lahkugi minemas.

Igatahes – ja see jätkab ka Ritsiku kommentaariumis alanud “Kuidas läheb?”-teemat – algasid meie veinijoomised umbes nii:

“Kuidas sul on?”
“Sitasti. Sul?”
“Mul on ka sitasti. Aga vaata, ma lugesin siit, et teil on sellised huvitavad sufiksid…” (näitab raamatut.)

Ja seejärel rääkisime me õnnelikult tund või paar grammatikast.

Nende veinijoomiste ajast on pärit ka see tore lugu, kus ta – Ramos on ta nimi, mis ma siin ikka asesõnadega keerutan – hakkas rääkima, et ta luges midagi ühelt eesti keeleteadlaselt, ma kindlasti tean, hästi kuulus teadlane, Polarist.

“Polarist? elu see pole kuulnud.”
“Ikka hästi, hästi kuulus. Pol Arist. Oota, ma kohe kirjutan.”

Paul Ariste.

***

Igatahes. Kui ma kogemuste kogumise välja hõikasin, ei reageerinud meie kunstnik EV alguses üldse, aga siis helistas umbes nädal aega hiljem; mainis põgusalt, et on segaste külmetushaiguse sümtpomitega kodus karantiinis ja sellepärast natuke mures jah, aga leidnud ühe huvitava inglise maskietenduse kirjelduse ja kas see on seesama, kus ma kunagi Poolas mängimas käisin. Leppisime kokku: tema saadab mulle maskietenduse lingi ja mina talle artikli Hispaania barokktantsude “madalatest” žanridest (sellest, et kui neid tantse kirjeldatakse Hispaania allikates eksootilisena, siis võib see olla lihtsalt omaenda madalkultuuri projitseerimine teistele rahvastele, “üks korralik hispaanlane küll niiviisi ropult ei tantsi”).

Pealekauba saatsin talle lugeda ühe saksakeelse lingi, millest ma ise hästi aru ei saanud, ja küsisin, kas see on õukonnaballett, mispeale tema vastas

Saksakeelne on jah õukonnaballett, kirjeldus tagantjärele ja on kirjas, mis rolli keegi õukondlane mängis. Selle tegelaste loetelu võiks naljapärast välja kirjutada, igatahes esinevad seal kolm preisi voorust (Preußische Tugenden) nagu Redlichkeit (see on ausus ja veel midagi), Auväärsus ja Püsivus (tegelikult “Lojaalsus Muredes Ja Raskustes”, mulle tulevad “heade ennete” motikamehed meelde 🙂 ) ja hiljem Veenus, graatsiad ja kolm väikest armastusjumalat jne jne.

ning arutas, et

Huvitav, mis eesmärgiga neid kirjeldusi välja anti. Kas olid nagu tänapäeval ürituste fotokroonika, sellised asjad, mille juures mälestusi heietada ja muljeid vahetada või. Ainult ilma piltideta.

Ma oskasin seepeale peale kirjutada ainult seda, et ka Negri on oma raamatusse lavastuse kirjelduse pannud:

Kui Negri seal ise üks lavastaja oli, siis oli see tema jaoks vbla nagu portfoolio osa. Ja namedropping on muidugi CVs kasulik.

EV tegi seejärel Saksa õukonnaballeti tegelaste kohta detektiivitööd:

[P]äris huvitav materjal tundub uurida. Et kes keda mängis, väärikamaid tegelasi paistavad olevat mänginud väärikamad õukondlased ja suvalisemaid paažid ja kammerjunkrud ja lihtsalt perekonnanimega antud tegelased. Täitsa mitu inimest mängib kolme-nelja rolli. Sisenemine on tantsuga ja tekstidel on vahetantsud mõnikord ja mõnikord laulud. Kirjeldused on väga üldsõnalised.

ja kirus:

Pagana Saksa vürstisuguvõsakesed, kes panevad igas harus lastele samu nimesid. See ballett on kolmas, lõpuosa palju mastaapsemast asjast, mis oli pulmapidustuste meelelahutus, ühtlasi sisaldades õpetlikke mõtteid, täpselt nagu varasemad Firenze intermeediumid – sellele eelnes kaks vist puht-sõnalist näidendit.

/…/

Need, kes abiellusid 1669. aastal, olid … Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich I ja Saksi-Weissenfelsi Magdalena Sibylla ja neil oli kari lapsi. Muuhulgas esivanemad sellele Coburgi suguvõsale, kust on tulnud Briti valitsejad Victoria ja Albert.

Selline pealkiri balletil: “Üksmeel tugevdab abielu: ehk / Kordaläinud abielu ballett: pühendatud kõrgest soost ühteheitnutele hiilgavaimale printsile ja isandale Friedrichile, Saksi hertsogile [järgneb loend, milliste maade ja linnade isand ta on] ja hiilgavaimale printsessile ja preilile Magdalena Sibyllale, Saksi hertsoginnale [järgneb sarnane loetelu nagu ta abikaasa puhul] mis on kõrgest soost perekondade tavalise kombe kohaselt kõige suurema pidulikkusega [hochfeierlich] ette kantud 14. talvekuu päeval 1669. aastal kõrgeaulises Magdeburgi residentslinnas Halles”.

Pealekauba saatis ta lingi huvitavale magistritööle Firenze karnevalilaulust, ühesõnaga, meil läks lappama nagu tavaliselt.

Ja alles 7. aprillil, kui ma trupilistis uuesti küsisin, kas keegi tahab midagi lisada, tuli ka EV-l meelde, et õigus jah, mingid kogemused, ja ta kirjutas (lisan ise selguse huvides, et ta elab töö ajal kahe linna vahet):

Ma siis ka vastan midagi. Teatrimaja läks karmilt kinni ja esimesel nädalal ei olnud veel selge, millised on otsused töö kohta, kas tulevad puhkused jm. Lugesin iga päev meili, et otsustega kursis olla, ja tegelesin kokkulepete muutmisega ning näituste graafiku ümberkorraldamisega, sest see oli ainuke, mida sai distantsilt teha.

Kodus olemisest oli nii palju kasu, et ma sain suhelda oma tütrega, kellel on lõpetamine ja sellega seoses palju segadust. Niivõrd-kuivõrd olen abiks olnud.

Aga et mul on alates Viljandisse tööle minemisest jäänud tohutult tegevusi ripakile, siis mõnega nendest olen küll otsad kokku tõmmanud. Hea seegi.

Ning lisas paar päeva hiljem:

[M]a pean vist täiendama oma juttu sellega, et mul tööl oli enne katkestust ridamisi selliseid tulekahjude kustutamisi ja olulise tähtajaga tegevusi ja vahetevahel oli päris pingeline. Lootsin selle peale, et märtsi teise poolde kavandatud Poola-reis aitab veidi hinge tõmmata, selline aktiivne puhkus, aga ikkagi puhkus. Ja minu jaoks oli niisiis karantiin, kui esialgu tekkinud ebakindlus välja arvata, paras õnnistus – saan tegelda kaunite kunstidega, vanade digitud raamatute uurimisega ja muude kasutute tegevustega, mis pakuvad hingele ometi nii palju. Täitsa vaba inimese tunne juba on tekkinud (tähenduses vaba inimene vs ori).

Tõesti-tõesti – kahe kogemusekirja vahepeal oli ta jõudnud ümber kirjutada paar sekventsinooti hiliskeskaegsest Soome-Jaagu koostatud “Piae Cantionese” nimelisest laulukogumikust ja lisas nende kohta:

Muusikateadlane Timo Mäkinen arvab – ma pole seda artiklit lõpuni tõlkinud, ta viitab mingitele 17. sajandi allikatele, Masku Hemmingile – et nende järgi tantsiti koolides mõõkade, keppide ja pajupuudest tehtud kaartega umbes nii nagu selles videos. See näeb välja sellise asjana, mida oleks lahe kuskil koolis teha, kus on palju samas vanuses inimesi. Nagu näha, Soomes on tehtud ka Piae cantionese muusika järgi.

Selline teistmoodi kriisikirjavahetus niisiis.

***

Siin vahel kommenteerinud Rebane – oh, kuidas ma tahaks, et ta ka ise blogiks! – oli aga kriisi algusest peale mulle meelelahutuslikke linke saatnud nagu tavaliselt – talle võlgnen järeletehtud kunstiteoste galerii, millele ma korra varem juba linkisin – ja kirunud halbu tõlkeid, mida tema toimetama peab (või isegi kui ei pea, toimetab kasvõi mõttes, sest see on tema loomus).

Kui ta oma kriisikogemustest soostus kirjutama, oli see selline (tema idiosünkraatilises kirjapildis, mida ta kasutab siis, kui parajasti ei keeletoimeta):

minu elu pole mitte kuidagi mitte ühtegi kanti muutunud
ainultet enne oli pühapäeviti natuke piinlik preestrit kurvastada ja missale mitte minna, nüüd on rahulik.
proffesioonaalne prokrastineerija

vt ka: wuhani koomiks, küsimused inimestele; otaku vastus: mis karantiin?

ja lisas paar tundi hiljem:

p.s. oh, ainult see, et j. mälumäng jäi ära, see oli kord kuus jaanuarist mingi aprillini vist. jaanuaris oli, pärast jäi ära.
mistõttu mul on vist mitu kuud pea pesemata sest kui ei pea välja
minema ja pead kasutama siis mistarvis.

jaüldse et enne oli kohustus vahel sotsialiseeruda ja nt linnas käia,
enam pole.

maütlen, pidu sotsiofoobide tänavas – kui väga igav hakkab võib ju
helistada.

Kui ta mulle tolle Wuhani koomiksi linki otsis, komistas ta paraku nõmeda USA uudise peale sellest, et haiglates kärbitakse seal meedikute palku, sest koroonapatsiendid on nähtavasti vähemkasumlikud kui need muud, kes nüüd on ajutiselt kõrvale jäänud. Nagu Rebane märkis, “väga harva kui mul miski usa uudise peale suu enam lahti viitsib vajuda aga…”. Äriloogika rõõmud.

Aga et millegi lõbusamaga lõpetada: kui üks meie ühine tuttav, kellele ma loodan siin samuti varsti sõna anda, kurtis, et tal tuli autoritaarsete režiimide tõhususes pettuda – selle asemel, et nahkhiirte müüki keelata, keelas Hiina hoopis loomaturgude pildistamise – saatis Rebane, kuuldes märksõna “autoritaarne”, seepeale Vene hümni ragtime-variandi. Mis, mööngem, kõlab niiviisi hoopis sümpaatsemalt.

(Kanada ja Saksa omad on ka, aga eks selline kaver on ikka seda naljakam, mida tuttavam hümn on.)

Ning veidi hiljem saatis ta Vene taieste mimikeerimise galerii.

***

Võimlemisõpetaja ei saatnud üldse oma kogemusi, vaid hoopis kolm ülikooli kliinikumi võimelmisvideot:

Harjutusprogramm eakatele inimestele kestab 12 minutit ning selle eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.
Harjutusprogramm kontoritöötajatele on koostatud eesmärgiga aktiveerida lihasgruppe, mis on sundasendi tõttu pidevas pinges või alaaktiveeritud. Programmi kestus on 8 minutit.
Harjutusprogramm kehaliselt aktiivsetele inimestele on kolmest pikim, 20-minutiline treeningvideo, mille eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.

Ja keeleteadlane K saatis – ise Facebookis olematagi! – kunstiteoste järeletegemise FB-galerii

***

Mul on ikka toredad sõbrad, vaatan ma.
Tervitan neid burgundia hiliskeskaja tantsumuusikaga.