Tundeline öö ja kunstiline kisa

aprill 28, 2020

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

31 kommentaari to “Tundeline öö ja kunstiline kisa”

  1. ep said

    Kuulasin seda noorte tantsulugu, ja mu meelest koosneb seal fraas kolmest kolmelöögilisest ühikust. Kui sinna peale oleks vaja neljaseid samme teha, siis intuitiivselt teeksin vasak-parem-vasak, parem-paus-paus jne. St kerge lõtk tuleks muusikaga sisse. Aga mul ei ole vanamuusika-kõrv, eks.

    Meeldib

    • nodsu said

      mulle tundub suvaliselt kuulates, et kolmest KAHElöögilisest ühikust – titi taa taa, titi taa taa, kus üks taa võtab sama palju aega kui üks titi.

      Ma loodan, et järsku keegi üritab veel, päris kohe ei pane seda, kuidas Arbeau tantsuõpetuse järgi käiks. Mõtlen ka, kuidas seda panna, kas lihtsalt selgitan või teen pisikese video.

      Meeldib

  2. Rebane said

    (jeerum) on enamvähem kõik, mis ma oskan selle muusikatiaduslise jutu peale öelda 🙂
    ja ‘literatuursus’ näib olevat sõna, mida peenikese maitsega inimesed kasutavad, kui miski neile ei meeldi – et need, kellele meeldib, aru ei saaks ja ei solvuks 😀 – kokkuvõte sellest kunstijutust. võtke heaks.
    aga tore oli lugeda ja proovida, kas mina kui labasepoolse maitsega ja muidu mõõdu-, takti- ja rütmitundetu inimene millestki aru kah saan…muusikajutust ei saa, aga kunstijutust peaaegu…

    Meeldib

    • nodsu said

      ma proovin muusikajutu (pr muusika eripära osa) lühidalt kokku võtta: prantslastel kipub rütm vabalt voogama minema.

      Isegi pealtnäha ühtlase biidiga lihtsates lauludes – kui taktijooned ära koristada, tekib kohe segadus, kust pagana kohast seda ühtlast biiti peaks alustama. Kui tahaks kõige primitiivsemal moel trummi kaasa toksida, siis kas trumm peaks lööma kõige kõvema paugu esimese noodi peal või teise noodi peal või hoopis kolmanda.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja see keskaja loo alumine hääl on eriti petlik. Väike lihtne jupikene, mingi rütm oleks nagu ka. Aga loks on sees.

      Meeldib

  3. nodsu said

    ja nüüd ma mõtlen, kas see on seletatav eri keelte kõnemeloodiaga ja et kindlasti on keegi seda juba uurinud.

    Meeldib

  4. […] või mis ma meikimisest arvan, tuleb lugejaid ja kommentaare ridamisi; aga kirjutan mina põhjaliku postituse päriselt huvitavatest asjadest ja lisan lõppu põneva mõistatuse, siis proovib ainult üks inimene lahendada. Ma mõtlesin […]

    Meeldib

  5. KK said

    Ma hakkasin alguses toppima neid hüppeid kolmesesse gruppi ja juba peaaegu sain hakkama aga siis taipasin, et sa vist ikka tahaks kuuesesse? Ma tajun ka pigem kolme – ti-ti-taa-taa / ti-ti-taa-taa.
    Kusjuures see teine näide minu kõrvale küll lihtsam ei tundu. Esimesel on väga konkreetne rütm. Vähemalt musitseerimise vaatest. Ilus kuulata ja jääb kergelt kummitama.

    Meeldib

    • nodsu said

      Teine (Hopkinson Smithi mängitud) on lihtsam selles mõttes, et ilmselgelt kuuene rütm, ilma et kolme peaks mehaaniliselt kuueks toksima hakkama. Põhimõtteliselt peaks branle gai rütm – vähemalt 16. sajandil olema kiire kuuelöögiline rütm, nagu džiig – kuus lööki, mis jaguneb kaheks kolmeseks pooleks (punkteeritult).

      Vihjeks niipalju, et tantsu mõttes on neil kahel näidisel enam-vähem üks tempo. See kuuene tempo on üks päris kiire kuuene.

      Esitused meeldivad mulle mõlemad.

      Ma panen veel ühe näite, mis algab lauluga, lõppeb instrumentaaliga; meloodialoogika on mu postituse näitele väga sarnane, aga kuna sisaldab vahepeal kolmelöögilist taa-a nooti, on kuuelöögilist (või 3+3) meetrumit kergem tajuda. See on nii mugavasti tantsitav esitus, et ma peaks just seda demo jaoks kasutama, kui keegi alles õpib.

      Meeldib

      • KK said

        Aga need hüpped on siis missugused reeglina? Kui siin pole just mõeldud selliseid sirge ettesirutatud pöiaga graatsilisi hüppeid, siis ma äkki rihiks esimese sinna ti-ti vahele.

        Meeldib

    • nodsu said

      Tegin postituse, kus ka videolingid loodetavasti lahti tulevad.

      Meeldib

  6. nodsu said

    ma pean ikka tõesti ise sammude näidisvideo tegema, juutuubist ei leidnud ma ühtegi näidet, mis mulle meeldiks – üks oli vale jalaga ja ülepingutatud stiilis, teine oli küll adekvaatses stiilis, aga peol filmitud ja kõik kas ei oska ühevõrra hästi või läheb lihtsalt vahepeal segamini. Ja rohkem ma ei leidnudki.

    Meeldib

  7. lendav said

    Ma ei ole üldse mingi ekspert ega midagi, aga kui ma püüan rütmi metronoomina kaasa koputada, tuleb ikka ja jälle 9 välja. Kuidas seda kuue peale saada, ma ei saa hästi aru. Teises, lihtsamas näites, on küll kuus leitav.

    Meeldib

    • lendav said

      Ja sinna neljane tantsusamm otsa istutada… on omaette kunst. Jään huviga ootama 🙂

      Meeldib

    • nodsu said

      Nüüd hakkab mul endal väga huvitav, sest selle peale, et 9, ma ise poleks tulnud.

      ep ütleb sama – et kolm korda kolm, nii et ilmselt on teil ühine süsteem, aga mind väga huvitaks, mis on teie väikseim ühik (see, mida on fraasis 9 ehk 3×3 tükki). Või siis see, kust maalt kuhumaale teil fraas ulatub.

      Meeldib

    • nodsu said

      Kui ma ise – tantsust teadmata – kuulaks, siis saaks mina aeglase 3; või kui ma teeks fraasi pikema, siis aeglase 6; kui veel pikema, siis 12.

      Üheksa peale saaks (lühemaid vältusi lugedes – neidsamu lühikesi, mida tantsufraasis peaks kokku tulema 6) tiksutada, aga see nõuaks kõva pingutust ja keskendumist ja läheks minu tajus muusikaga risti.

      Meeldib

  8. nodsu said

    Aga ma lisan, et kui te teate hetkel sammudest ainult kirjeldust, siis olete te enam-vähem samas seisus nagu mina neid samme kirjalikest allikatest lugedes ja muusikale passitades.

    Seni, kuni ma video valmistamiseni jõuan, lingin uuesti Arbeaud (ainus allikas, kes kirjeldab 16. sajandi branle gayd ja üldse ainus, kes seda tantsu kirjeldab nii, et on ühemõtteline, kuidas sammud muusikasse lähevad):

    http://graner.net/nicolas/arbeau/orcheso18.html

    Siin on mitu eri branlet, aga “find”-funktsiooniga leiab ruttu, kui otsida sõnapaari “branle gay” (just sellises kirjapildis).

    Noodid (kuueses meetrumis) on ta lehekülje servale jooksma pannud ja kirjutanud iga sammu vastava noodi kõrvale.

    Meeldib

  9. tavainimene said

    Uneducated guess: ti-ti ta taa, eeltaktiga 🙂

    Meeldib

  10. lendav said

    No selle üheksase seeria lõpetab rõhuline heli. Ti-ti ta ta, ti-ti ta ta, ti-ti TA-A, jne. Et siis kolmesed on kolmeses pundis. Väiksema kolme annab muidugi vajadusel kuueks ka lugeda, sel juhul oleks väikseim ühik “ti” ja “ta” oleks juba 2 lööki.

    Meeldib

    • lendav said

      Ja sel juhul oleks tantsijail parasjagu kiireid jalgu tarvis. Mitte marsisamm, vaid kekslemine.

      Meeldib

    • nodsu said

      Ahah, aeglane üheksa. Siis on meie vahe selles, et ma ei taha fraasi pärast üheksandat ära lõpetada, vaid loen ühe kolmese titi taa taa sinna veel otsa, kokku 12 ühikut.

      Aga ta on jah kiire tants (nagu ma ütlesin – noortetants, selline nüri hüppamine), sa oled õigel teel, ühe hüppe jaoks on ette nähtud just nimelt “ti” aeg. Ainult et muist hüppeid on vältimatult “taa” ajal, titisid pole piisavalt palju, et neli hüpet ära mahuks.

      Meeldib

  11. Teresa said

    Ma tantsin praegu Kolumbia rütmide järgi ja neil on üks selline imelik 3/4 taktimõõdus tants, kiirem kui tuttav valss, mille järgi ei oska kuidagi kuidagi tantsida ja internetist võetaval plaadil ei tea ka, millega on tegemist. Ladina-Ameerika tantsudel on sageli, et laulja ja rütm on veidi nihkes ja siis katsu arvata, kumma järgi tantsida.

    Meeldib

  12. nodsu said

    Ogalik, kui sa peaks siin vahepeal käima: ma ei leia netist d’Estrée tantsukogumikke, kas sul on sealt mingeid br. gay noote või oled sa neid millalgi mänginud ja mis seal meetrumiks pakutud on? sama küsimus on huvitav muidugi ka Gervaise’i, Phalèse’i jt kohta.

    Kuna sa oskad saksa keelt paremini kui mina, leiaksid sa vbla ka Terpsichorest hilisema aja kohta lisainfot – vaatasin, et kohe alguses oli seal näide, kus üks ja sama bransle gay oli järjest kolmes erinevas meetrumis kirja pandud. meetrumite kirjutamise näidisena.

    Meeldib

    • nodsu said

      ja esialgu veel kõrvalise infona – ühes Gervaise’i raamatus jäi mulle silma selline žanr nagu bransle courant. Kohe esimene on pmst sama meloodiaga nagu see Ellerino Montarde (Praetoriuse oma või kust nad selle võtsid, ei teagi), ainult et kuueses rütmis.
      https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/bpt6k4500345m/f30.image.r=danseries

      Sellest on juttu ka Jadwiga Nowaczeki suurepärases courante’i artiklis (sks k).

      Click to access Nowaczek_.pdf

      Vaatasin veel, et siin Gervaise’i raamatus on notatsiooniga see lõbus lugu, et mustad noodid tähendavad kord poole lühemaid noote kui valged (seest tühjad) noodid – ja siis jälle täpselt sama pikki kui valged noodid, ainult ebatavalises rütmis.

      Meeldib

  13. Frieda said

    Jõudsin ka lõpuks piisavalt süveneda ja kuulata. Mul pole üldse vanamuusika kõrva ja muusika vallas olen tegeliku samamoodi uneducated. Aga seda rütmi tajun ma kolmetaktilisena, kaks lööki taktis.
    Ja lisaks oli see Boccherini täiesti huvitav, ma olen enam-vähem samamoodi teda tapeedi-heliloojaks pidanud, eks peamiselt on ses suhtumises süüdi ilmselt kuulus menuett keelpillikvartetist.

    Meeldib

    • nodsu said

      eks ole?

      Kunagi viskas juutuub mulle selle Boccherini juhuslikult ette, ma olin seikluslikus tujus ja mõtlesin, et kuulaks.

      Kui ma postituse jaoks esitust otsisin, selgus, et just sellest loost on vahepeal hitt saanud, sest “Master and Commanderi” filmis mängisid peategelased seda hobi korras. Tüüpiliselt olid kommentaatorid jõudnud seda lugu juutuubi otsima just filmi kaudu.

      Meeldib

  14. […] ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: