Keegi ei mõista mind

aprill 30, 2020

Einoh, palun väga, kui ma kirjutan mingist spämmist, näiteks testitegemisest või mis ma meikimisest arvan, tuleb lugejaid ja kommentaare ridamisi; aga kirjutan mina põhjaliku postituse päriselt huvitavatest asjadest ja lisan lõppu põneva mõistatuse, siis proovib ainult üks inimene lahendada. Ma mõtlesin laheda mängu välja, miks inimesed mängima ei tule?

Üksi, kalk maailm, saatus on minu osa, ma ütlen, juba lapsest saadik. Mina mõtlesin näiteks välja tsirkusemängu, kus ma lasen mänguloomadel ümberpööratud pange põhja peal esineda ja sõbrannad mängivad orkestrina võilillepilli (ma ise ei osanud, tehnilised oskused on juba ammu mu nõrk külg olnud); loomad olid valmis, sõbrannad olid pillidega valmis – loomad sisenesid, aga kas orkester hakkas õigel ajal mängima? võite isegi arvata.

Või kui ma läksin poodi leiva järele ja mõtlesin, et küsiks õige kaneeli ka, sest järsku on (kõik need, kes nõuka aega mäletavad, naeravad nüüd selle koha peal), ja müüja ütles muidugi, et ei ole, ja mina vastasin vaimukalt “Eks ta ole üks otsata aru unistus,” kas siis müüja muigas hindavalt ja vastas sõbraliku naljaga?

Üks pettumuste jada see elu on.

Kui te sellised olete, siis ma hakkan popiks ja noortepäraseks ja teen veel videopostituse. Näiteks bransle gay‘st ja võib-olla isegi courante’ist.

Sest ega te ometi öelda ei taha, et ma peaks hoopis tuludeklaratsiooni tegema.

—————————————————————————–
PS: tegingi tuludeklaratsiooni ära. Mul on siis iga kord nii pidulik tunne. Samamoodi siis, kui ma oktoobri hakul oma sotsiaalmaksu juurdemakse ära teen – näe, armas Eesti riik, ka mina annan oma solidaarse panuse.

Aga oma tulude ja kulude ülevaatamisest on kasu ka või kuidas nüüd võtta. Avastasin, et suvel on üks klient mulle maksmata jätnud, sellise mõõdukas suurusjärgus arve, ja mul jäi täitsa märkamata. Hästi elame, seltsimehed, kui iga väikese arve laekumist/laekumatust tähelegi ei pane! Eks ta oli sellisel ajal ka, kui va arveid tuli ridamisi sisse ja see oli neist üks väiksemaid, nähtavasti vaatasin tookord diagonaalis, et “ahah, kontol on piisavalt” ega hakanud rohkem süvenema, kiire oli nagunii ka.

“Kuidas nüüd võtta” on selle mõttega, et kas praegu ikka on kõige parem aeg tasumata arveid sisse nõudma hakata…

47 kommentaari to “Keegi ei mõista mind”

  1. KK said

    Väga pikk postitus oli, ei jõudnud löpuni. Kohe lähen loen mõistatust!

    Meeldib

  2. nodsu said

    tegelt ei pea keegi vabandama, ma siin lihtsalt nautisin draamat. Omaenda monoetendust.

    Liked by 1 person

  3. nodsu said

    ja veikese sammuvideo peaks ma ilmselt nagunii tegema.

    Meeldib

  4. Frieda said

    Nii on. Ütled midagi juhuslikku ja kõik kommenteerivad. Räägid midagi Olulist ja kellelgi pole ühtki mõtet 😀

    Meeldib

  5. jryiiiik said

    Olulise kohta on raskem midagi öelda, peaks süvenema. Mina ei süvene kunagi.

    Ninatark Kungfuitsus ütles kord:
    inimesed ei mõista mind –
    ma ei kurvasta.
    kurvastan –
    mina ei mõista inimesi.

    Aga see postitus on mul tõesti lugemata.

    Meeldib

  6. Kaamos said

    Lugesin eelmist postitust!
    Lugesin!
    Lõin peaga kaks korda vastu klaviatuuri ja lugesin uuesti.
    Lõpuks tundus, et sain isegi peaaegu kõigest aru.
    Olin ilgelt endaga rahul, viskasin pikali, passisin lage ja kiitsin oma tublidust.

    Tõsisemaks minnes: no mis kommentaare küll oskaks kirjutada, mõistatusele niikuinii vastata ei oska?
    Targemaks sain vist küll, tunne on vähemalt selline.

    Meeldib

  7. henzen said

    Ma olen ka hämmingus,
    pole kunagi enne lõunat avanud,
    arvasin, et blogi avatakse kui töö…

    on lõppenud, ja pint sees sotsialiseerumisex,
    see ju see bubide või blogide mõte aluses oligi..
    tee tööd ja vaeva, siis saad selle õhtul välja elada:)

    Meeldib

  8. Teresa said

    Tuludeklaratsiooni on Eestis väike asi, aga mujal! Mälestad, mida Bernard Black tegi, et tulumaksudeklaratsiooni tegemisest pääseda või õieti edasi lükata.

    Meeldib

    • nodsu said

      Deklaratsioon ise on meil lihtne, aga ettevalmistustöödeks läheb mul ikka päris palju aega. Sest ma ei viitsi aasta otsa tubli olla ja exceli tabelit regulaarselt täita, ikka jääb see kokkuarvutamine viimasele minutile. No ja viimasel hetkel meenub, et selle-ja-selle kulu tegin ma ju üldse krediitkaardiga, mitte pangakontolt, ja otsi siis neid andmeid taga nagu emerson.

      Meeldib

    • nodsu said

      a igatahes on näha, et käibemaksuvaba määra suurendamine mõjus vähemalt minu poolest riigi laekumistele hästi: nüüd olen juba kaks aastat järjest käibe rahumeeli üle 16 000 lasknud.

      Enne käis aasta lõpus üks sendilugemine, et kas ma ikka riskin arve nii vara esitada või viivitan natuke veel – või lükkasin töid tagasi nagu Nero Wolfe, mõttega, et muidu veel lähen üle käibemaksupiiri ja siis tuleb kohe ka käibedeklaratsiooni tegemise kohustus, pluss see, et mul oleks tõenäoliselt käibemaksukohustuslane lausa kahjulik olla, sest päris suur osa väljaminekuid on arved, mille on mulle esitanud ilma käibekakohustuseta inimesed.

      Nüüd, kus seda riski ei ole, saan rahulikult kõik arved siis ära esitada, kui töö tehtud, ja selle võrra on ka tulu kohe suurem ja riik saab rohkem maksu.

      Meeldib

  9. Siiri Rebane said

    eino kui sa arvad et siin peab käima lugemas peamiselt rahvas, kes kuuest meetrumit ja selle tagaajamist põnevaks mänguks peab… siis ma ütlen ausalt välja, et, kogu austuse juures, ei ole. ei ole põnev. no oleks vbla, ütleme, helena tulvele. kelle muusika kah vajab absoluutset kuulmist ja kõrgemat muusikalist haridust – või selle ekvivalenti iseõppijana. nagu käesolev, kuuene meetrum ja tema pesakond. see oli ainuke märksõna mis mul viitsis meelde jääda, kogemata, ausõna!
    😀
    P.S. flamenko põhineb kaheteistkümnesel meetrumil, kas sinu küsimus järsku kuidagi sinna välja ei jõua?
    P.P.S. ma olen peaaegu kindel et meetrum on vale sõna, aga chippendale ja effervescent ka ei sobi. see viimane oli sõna mis ma unes nägin ja ei teadnud mis tähendab. õnneks oli sõnastikus olemas, kui hommikul üles ärkasin ja vaatasin. sellest eelmine sama põnev uni oli, kui ma kuskil hispaaniakeelses kohas olin kohvikus ja seal pidi saapad ukse juurde jätma ja minu omad varastati ära. (ilmselt keegi kodutu vms, oma viletsamad kossid oli asemele jätnud, sellised helesinised viltutallatud kaunad, kena temast seegi vähemalt.) ja ma ei osanud hisp keeles öelda ukraadina. kusjuures mul unes oli sesama kollane ee-hisp sõnastik käes ja otsisin sealt ja ei leidnud. olid sõnad vara ja varamu aga varas ja varastama ei leidnud kuidagi üles. – vat see on nüüd põnev küsimus: kes kohe peast ütleb, kuidas hisp k on varas ja varastama, ja miks need on täitsa erinevad tüved?

    Meeldib

    • nodsu said

      “kui sa arvad et siin peab käima lugemas peamiselt rahvas, kes kuuest meetrumit ja selle tagaajamist põnevaks mänguks peab” – ei arva. Siin ei pea üldse keegi mitte midagi. Aga vinguda võin ma sellegipoolest, kui mul mingi mängu jaoks kaaslasi ei ole, mida ma parajasti mängida tahan.

      a ühtlases tempos kuueni resp. kolmeni lugemiseks ei ole ju muusikalist haridust vaja?

      subjektiivsed eelistused subjektiivseteks eelistusteks. Mul on vähese osaluse üle põhjust üllatuda ikka, sest eeldatavasti käib nii umbes pool truppi siin vahetevahel lugemas ja neid võiks ju huvitada, kuidas tants muusikasse käib. Ja ka konkreetne tants võiks mitmele neist tuttav olla. Isegi kui mitte päris kõigile – ega ma neid branlesid tavaliselt tantsutundides õpetada ei viitsi, v.a siis, kui tuleb mingi üritus, kus on korraga 2 asja: vaja laiematele rahvahulkadele tantsu õpetada ja Playford on ürituse teema jaoks liiga moodne. Mingi osa trupist on igatahes ka sellistel ürridel õpetamas käinud, vahel täitsa iseseisvalt.

      Meeldib

    • nodsu said

      kle kas sa ise ei ole mingil sellisel ürkal kaasas käinud, mütofestil näiteks? siis võiks ju branle muusikasse sobitamine sullegi tuttav teema olla.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja meetrum peaks olema õige sõna küll. muusikalises tähenduses. Ma väldin meelega “taktimõõtu”, sest see on liiga täpne (taktimõõdust rääkides ei piisa lihtsalt teadmisest, et kolm või kuus ühikut, on vaja ka teada, mis ühikud need on). Meetrum on hea üldine.

      Meeldib

    • nodsu said

      “flamenko põhineb kaheteistkümnesel meetrumil, kas sinu küsimus järsku kuidagi sinna välja ei jõua?” – mu point on selles muusikapostituses peamiselt see, et prantslased suhtuks ühtlasesse meetrumisse üldse justkui õlakehitusega. Ja isegi kui on ühtlane, on neil mingi kiiks sellega, et väga segane on, kus seda ühtlast rütmi lugema hakata. Tantsides on segane, millal tuleks esimene samm teha.

      ja see on küsimus, mis võiks tantsivatele inimestele täiesti praktilist huvi pakkuda.

      Meeldib

    • ep said

      “eeldatavasti käib nii umbes pool truppi siin vahetevahel lugemas ja neid võiks ju huvitada, kuidas tants muusikasse käib.” Miks peaks? Selle jaoks oled neil ju sina. No küllap on sul trupis ka mõni selline inimene, keda teooria huvitab, aga mulle tundub, et paljude jaoks on tegemist siiski ennekõike kehakultuuriga. Nagu sina ütled, nii tehakse, ilma oma pead liigsete nüanssidega vaevamata.

      Meeldib

    • nodsu said

      seal on igatahes inimesi, kes on kiitnud, kui kursusel öeldakse, kust miski asi tuleb, mitte lihtsalt “tehke nii”.

      Olukord, kus lihtsalt mina ütlen ja teised hüppavad, tekitab minus muret, sest ma ei jõua kõigile öelda. Ega igavesti.

      Meeldib

    • ep said

      Aaei, see, kui aegajalt räägitakse, kust miski tuleb, see on huvitav (kuigi rõhuga sõnal “aegajalt”).

      Aga mismõttes “Olukord, kus lihtsalt mina ütlen ja teised hüppavad, tekitab minus muret, sest ma ei jõua kõigile öelda”? Kas sa tahad, et ka teised hakkaksid tantse rekonstrueerima? Või muretsed, et sa ei ela igavesti?

      Meeldib

    • nodsu said

      ei ela igavesti ja ega mind ka ruumiliselt igale poole ei jätku. Mu peaaegu monopoolne seisund (Eestis) tekitab küll edevat tunnet, aga kombinatsioonis missioonitundega kurnab ära (noh, et kui keegi palub, et tule ja õpeta ja seleta, siis ma peaaegu iga kord lähen ka nagu lammas). Ma olen ka muus kontekstis rääkinud, et ma väsin ära, kui ma liiga vajalik olen.

      Meeldib

    • nodsu said

      paneb mõtlema, et ma peaks ikkagi raamatu kirjutama.

      Meeldib

  10. Siiri Rebane said

    ja miks minu google kontoga allkirjastamine endiselt töötab? ma mõtlesin et see on ammu maas. või ei ole, kuni mul on gmail? vähemalt on seal juures ilusam pilt kui see koroonaviirus mis Süsteem paneb. ma olen ise pildi peal, kas näete? 🙂

    Meeldib

    • nodsu said

      kui sa oled kunagi guugli konto teinud, siis ma ei näe põhjust, miks ta ära peaks kaduma. Mul on isegi kaks sellist kontot, üks tuli gmailiga kaasa ja ühe olin teinud varem bloggeris kommenteerimise jaoks. Mõlemad on alles.

      Meeldib

  11. jryiiiik said

    Kogemata komistasin uuesti sellele postitusele, lugesin vana, põhjaliku postituse ka läbi. Huvitav ja lihtne on sarnased mõisted. Kui midagi oskad, või miski sind huvitab, siis on see huvitav ja / või lihtne. Aga eeldada, et see, mida mina kogemata või vägagi meelega tean, mis on minu jaoks lihtne, oleks selge ka kõigile teistele, noh, see on veidi lihtne.

    Meeldib

    • nodsu said

      oh, kõigilt ei eelda ma midagi, ma üldse ei teagi, kes kõik on. Isegi kõigilt siin lugemas käijatelt ei eelda.

      Lihtsalt kui ma selle vingupostituse üles lasin, oli seis, kus isegi viis inimest polnud kaasa mõelnud. Kuigi siin käib just seda tüüpi tantsuga tegelejaid kindlasti rohkem lugemas kui viis. Tantsukonspekte, mis on tunduvalt spetsiifilisemad ja väga lakoonilised, käiakse regulaarselt lugemas. Ja muidu on siin ka rekonstrueerimispostituste peale rohkem kilkamist tulnud, nt siin.

      Tegelikult võin ma muidugi teha ka postitusi nii, et üldse ei oota, et keegi loeks – lihtsalt märkmetena iseenda tarbeks. Ja olen ka teinud, väga hea on ise vaatamas käia, kui midagi meelest läheb. Aga kui ma selle peale välja lähen, siis ma ei pinguta enam üldse, et tekst oleks sidus või kellelegi arusaadav peale mu enda. Võin lasta lipsu lõdvemaks ja kirjutada stiilis “ku ärra vydra seisap II 1/2 orans pros III pun Ärra vydra piale lüht koll al ramp 0 ül koll 3 ku kuu läh looja”.

      Üks näide: https://notsumaja.wordpress.com/2015/08/30/pimedal-kanal-trehvas-jalle-ehk-teeme-ise-konkordantsi/ – kõik 39 kommentaari mu enda kirjutatud (ja tõenäoliselt tuleb veel), sest mul oli lihtsam uus leitud info kommentaaridesse jätta kui postitus uuesti lahti koukida.

      Meeldib

    • nodsu said

      “seis, kus isegi viis inimest polnud kaasa mõelnud. Kuigi siin käib just seda tüüpi tantsuga tegelejaid kindlasti rohkem lugemas kui viis. ” – seega osalt pedagoogi vingumine, et koduõppel olevad õpilased kaasa ei mõtle.

      Meeldib

    • nodsu said

      aga üks võimalik (või mis “üks võimalik” – kõige loogilisem ikka!) seletus on muidugi, et lihtsalt kirjutasin halvasti. Sest teoreetiliselt peaks ju ükskõik millest saama niiviisi kirjutada, et kõigil on huvitav. Arenema peab lihtsalt (ja teile langeb selle arenemisprotsessi kogemise koorem, sest ega ma ise ju aru ei saa, mis tasemel postitused üles lähevad).

      Meeldib

    • jryiiiik said

      Mu kommentaar võis vist veits kiunumisena mõjuda, aga ei old nii mõeldud.
      Aga eks see asi ole üleüldine. Ja ainult tublist tööst ja meretäiest talendist ei piisa alati, et asi joonde ajada. Mõnikord tahavad põrsad poris püherdada ja lugeda … ja kuulata … ja teha oma ajaga …. Ja nii ongi ja midagi pole parata. Ma ei väida, et ma ise hiiglama tark oleks. Lihtsalt vaatan, et mõnikord on keegi teinud valmis mingi imelise asja (teksti, muusikapala, jne jms vms), mõned asjatundjad (minu hinnangul asjatundjad) näevad seda samamoodi nagu mina, et näe, tõesti, imeline!, aga kogu ülejäänud kari ruigab mingi jõulutuldedega, šokolaadist aiapäkapiku juures, oi, see maitseb suurepäraselt!
      Ja loomulikult olen ma enamasti selles karjas, ma ei püüa siin vaikselt ennast eliidi hulka lugeda.

      Meeldib

    • nodsu said

      Mul on isegi lihtne – oleks ma sama kõrge IQga kui Bertrand Russell oli, vaat siis läheks tõsiselt raskeks. Ta kirjutas mitu aastat oma “Principia Mathematicat”, neid kes selle läbi lugenud oleks, on vist tänapäevani käputäis.

      Meeldib

    • ep said

      “seega osalt pedagoogi vingumine, et koduõppel olevad õpilased kaasa ei mõtle”
      Ma ei tea, mulle tundub, et siin pole eriti midagi kaasa mõelda. Ma kirjelduse järgi kujutasin neid samme ette umbes-täpselt selliselt, nagu sa videos näitasid, ja ma ei näe siin mingit probleemi, millele kaasa mõelda. See, kas keegi kuuleb rütmi 3×3 või 2×3+2×3 on suht väheerutav teoreetiline probleem mu meelest (sest ei pruugi tantsitavust mõjutada), nagu ka see, kas tuleb varvast sirutada (lihtne seltskonnatants ju, kes tahab, see sirutab). Praktika käigus vaatab, eks. Aga ma pole muidugi ka sihtrühm, sest nagu sa ilmselt tead, siis mind lihtsad seltskonnatantsud eriti ei huvita. Tegelikult ka muidu sedalaadi teoreetilised küsimused eriti ei huvita, ka keerulisemate tantsude puhul. Vaataks pigem praktika käigus, kuidas tuleb ja mis on ilusam ja mugavam. (Ajalooline purism pole samuti minu rida.) Ma räägin siin praegu küll ainult enda eest, aga ei saa välistada, et sellise suhtumisega (st orientatsiooniga praktikale) inimesi on sul ka trupis.

      St ei pruugi olla halvasti kirjutatud, võib juhtuda, et sedalaadi probleemid huvitavadki lihtsalt väheseid.

      Meeldib

    • nodsu said

      praktikas kuulen ma trennis küll kaeblemist, kui sammurütmi on muusikast raske välja kuulda.

      Meeldib

    • ep said

      Aga see on ju hoopis teine asi. Ei kuule rütmi välja, mitte ei saa aru, kas on see või teine rütm. Ja see on praktiline küsimus, mille üle see, kes seda välja ei kuule, ei pruugi osata arutleda.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma ei saa aru, kuidas see ei ole sama asi. Kui tants on kuuelöögiline ja muusika (tajutavalt) kolmelöögiline, siis tulebki ju muusikasse sobitamise probleem sellest, et muusikas pole neid kuut lööki, mida tantsida – või peab tantsides mehaaniliselt lugema “üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus”, ei saa ennast muusikal lihtsalt kanda lasta.

      Meeldib

    • ep said

      No see võib olla umbes nagu küsida muusikalise kuulmiseta inimeselt, et millest täpselt te helikõrgustes aru ei saa :D.

      Kuuese rütmiga tantsu kolmese rütmi peale panemine ei peaks ju olema probleem sellele, kes selle kolmese rütmi välja kuuleb? Ma sain aru, et sul oli hoopis neljase rütmiga tants vaja kolmese (või kolme kordustes, mis on ju sama asi) rütmiga muusikasse panna, ja siis tuleb seda sobivate pausidega parajaks teha? Minu jaoks see poleks probleem (loe: liiga triviaalne), aga ka inimese jaoks, kes ei kuule välja õiget rütmi (st kuuleb rütmi teisiti kui sina), ei pruugi see olla probleem, eriti nii lihtsa tantsu puhul. Samas inimest, kes rütmi üldse välja ei kuule, ei pruugi aidata muu, kui kõva ja konkreetne tümm, ja eriti rasketel juhtudel ei pruugi ka sellest abi olla.

      Meeldib

  12. nodsu said

    Ma jätkan siin otse kommenteerides, mitte enam vastusena, sest lohe venib liiga pikaks.

    Tants on kuuese rütmiga – neli hüpet ja kahe hüppe pikkune paus. Seda ei oleks kolmesesse muusikasse keeruline panna, kui asi oleks nii lihtne, et võtame kaks kolmest takti ja saame kokku kuus – vaja on kuus tantsuühikut mahutada ÜHEAINSA kolmese muusikajupi peale.
    Ka see ei oleks iseenesest keeruline, aga loomulikult ja tunde järgi tantsides jagunevad need hüpped nagu KAHTE, mitte kolme jakku – pmst üks pool on “kolm kiiret hüpet” ja teine pool on “üks aeglane” (või üks hüpe ja pikk paus). Ehk “ÜKS ja ja KAKS ja ja”, samal ajal kui muusika mängib “ÜKS ja KAKS ja KOLM ja”, kusjuures tantsu ÜKS ja muusika ÜKS ei lange kokku.

    nagu selles “West Side Story” “I want to be in America” laulus, kus rõhud poole rea pealt teises rütmis tulevad. Ainult et niiviisi, et muusika mängiks kogu aeg “MEH – rih – cah” ja tantsida tuleks jälle
    “I want to BE in a-” rütmi järgi.

    Ühesõnaga, ma ei usu, et keegi, kes kolmese rütmi – ja ainult kolmese rütmi – välja kuuleb, suudaks need neli hüpet oma käe peal niiviisi muusikasse panna, nagu teoreetiliselt ettenähtud rütmis langeks.

    Võib olla ka vastupidi, et kui hakata rõhke tajuma seal, kus nad kuuese loogika järgi oleks (mis ei pruugi tähendada, et inimene üldse teaks, mis on kuuene meetrum), ei taju enam seda aeglast kolmest.

    See on natuke nagu see pöörleva baleriini pilt.

    Meeldib

    • nodsu said

      ei, isegi see “I want to be in America” näide on liiga lihtne – paras võrdlus oleks, kui muusika mängiks pidevalt rütmis “MEH-rih-cah”, aga tantsima tuleks hakata selle MEH-silbi keskel (mitte alguses!).

      Meeldib

    • nodsu said

      see ongi põhipähkel, mis tantsurütmi väljakuulmise raskeks teeb – et kuskohal tantsufraas ALGAB. Kui kirjutada muusika üles niiviisi kolmeselt, nagu enamik seda kuuleb, siis ei tohiks tantsimist alustada “muusika algusest”. Aga see tundub enamikule inimestele imelik.

      Meeldib

    • nodsu said

      ja probleemina teeb selle väga heaks näiteks just see, et tegemist oleks justkui nüriduseni lihtsa tantsuga. nagu drosoofilate peale geneetika harjutamine või umbes nii.

      Meeldib

    • ep said

      Ma ei saa vist endiselt aru, mis probleem sul on. Misasi on sul algus ja kuidas on see seotud rütmi rõhuga? Sa tahad öelda siis, et rõhuta noodist peab alustama? Mul on tunne, et selliseid asju on siiski lihtsam arutada muusikaga tantsupõrandal kui kusagil verbaalselt, ilma kohe järgi proovimata. Pole eriti distantsilt ja verbaalselt arutamise teema.

      Meeldib

  13. nodsu said

    “Sa tahad öelda siis, et rõhuta noodist peab alustama?” – kui seda muusikat niiviisi aeglaselt kolmeses rütmis lugeda, siis rõhuta noodist jah.

    Teistmoodi lugedes on rõhuline noot muidugi lihtsalt teises kohas, siis klapib kõik.

    Mis mind siin huvitab, on tegelikult üldisem kui selle konkreetse tantsu sammud (sest nagu me mitu korda nentinud oleme, on see parasjagu lihtne nüri tantsuke).

    Üldisem teema: mulle tundub, et teatud rütmimustritel on selline kalduvus – et neid saab ka hoopis teisiti võtta – juba sisse kodeeritud. Mulle tundub, et eriti on neid lugusid prantsuse muusikas (vähemalt selles paarisaja-aastases vahemikus, 16.-18. sajandil). Ja ma mõtlen, et järsku seletab selline ambivalentne muusika ka seda, miks prantslastel mõne tantsu _tantsurütm_ nende sajanditega nii kõvasti muutus.

    Peamiselt muidugi courante (mis on huvitavam tants, aga selle allikad on ka segasemad, nii et ta ei sobi nii hästi inimkatseteks – renessansscourante’i kohta ei ole nii lihtsaid selgeid sammujuhiseid anda, pealegi oli ta osalt improtants).

    See, et hüplemisest sai ajaga hõljumine, on ootuspärane, niiviisi juhtub tantsudega kogu aeg, lähevad aeglasemaks, vt mis valsiga 100 aasta jooksul juhtus. Aga see, et tal esimene rõhuline samm niiviisi sõitma on läinud, on huvitavam. Et tantsu hakul ei tule samm (keharaskuse ülekandmise mõttes) kohe muusika alguses, vaid takti keskel, tead küll seda barokk-courante’i aeglast põhisammu.

    Niisiis ma mõtlen, et järsku tajuti barokk-courante’ide muusikat kunagi varem teistsuguste rõhkudega ja taju muutudes hakati esimest sammu (pas grave ehk temps de courante) õpetama kui “viivitusega sammu”.

    Bransle gay on courante’iga väga sarnase muusikaga, selle peal on hea lihtne n.ö laborikatseid teha.

    Aga mis takistab inimesi kodus järele proovimast? ma panin ju kohe muusikat kõrvale – ettekujutuse saamiseks lihtsama muusika, mille järgi sammud loksuvad ise paika. ja mõistatamiseks selle segasema muusika.

    v sa pead silmas, et proovida ju võivad, aga ei suuda oma proovimiskogemust kirjeldada?

    Meeldib

  14. nodsu said

    Hmm. Mõni siin ütleb ja teine annab mõista, et loomulikult ei viitsita tantsu kohta teksti lugeda, see on liiga raske.

    Aga taustal näitab mu statistika, et jälle on keegi kahel tantsukonspektil klõpsanud. Ja jälle sellistel tantsudel, mida ei saa kaugusuhtluse reeglite järgi tantsida ja mille jaoks tavalisel inimesel on pereringis liiga vähe rahvast, nii et kõige tõenäolisem selgitus on ikkagi, et keegi liigutab parajasti oma peas vähemalt 4-inimeselisi tantsumustreid (aga üks klikitud tants eeldab tervelt 6 inimest).

    Meeldib

    • ep said

      See, et tantsu kohta ei viitsita lugeda, seda ka, aga mu meelest võib sageli põhjus olla mitte see, et raske (minu jaoks näiteks ei ole), vaid see, et tantsimine on kehaline kogemus, mille üle targutamine ei paku huvi. Vähemalt niimoodi blogisabas mitte. Tantsupõrandal proovida ja katsetada on teine asi. Aga see on tegelikult ka asi, mida ei saa üksi kodus teha, sest vaja oleks kohest tagasisidet. St lisaks kehalisele on tantsimine ka sotsiaalne tegevus.

      Ja teine aspekt on kompetents ja süvenemine. Näiteks sellise üldistuse tasemele jõudmiseks, mis sa oma eelmises kommentaaris välja tõid, puuduvad minul teadmised. Ja teadmised puuduvad mul ilmselt sellepärast, et mind isiklikult sellised asjad teoreetilise poole pealt ei huvita ja kõik, mida ma tean, tean ma tänu suhtlemisele sellisest asjadest süvitsi huvituvate inimestega (näiteks sinuga). Sest ise ma never-ever ei viitsiks sellistesse nüanssidesse süveneda. Pole minu teema. Selline spetsiifiline erialanohikute teema, noh, mida ka humanitaarteaduseks nimetatakse. Kirjuta monograafia. Seda nimetatakse teaduseks.

      Meeldib

    • nodsu said

      a mul ei ole ju kompetentsi, et sel alal teadust teha. Mul ei ole peaaegu mitte mingit muusikaharidust, mul on suur oht jalgrattaid leiutada. Nagu ma regulaarselt rõhutan, ma olen diletant.

      Muusikaharidusega inimesi peaks iseenesest lademes olema, huvitav, kas nad ei loe blogisid? ma tglt vaikselt lootsin, et äkki mõni selline asjatundja tuleb ka kommenteerima. Sest minu jutt on ju tglt selline, et “kogemata komistasin sellise asja otsa ja siis tuli selline mõte”, aga vabalt võib keegi olla seda süstemaatiliselt uurinud.

      Nii või teisiti, su kommentaar on muidu arusaadav küll, aga ei seleta seda vastuolu, et statistikamootori andmetel käib keegi siin regulaarselt tantsukonspekte lugemas. Vähemalt 4-6 inimest nõudvate tantsude konspekte.

      Meeldib

    • ep said

      Kaamos siin mainis, et tundis huvi. Vbolla on mõni selline veel, st täielik võhik, aga sinu viimaste kirjutiste valguses on huvi tundma hakanud.

      Ja ma arvan siiski, et sa alahindad oma kompetentsust ja ülehindad selle valdkonna teadmiste ja huvide levikut. Sa kirjutad ju eesti keeles, eks, ja ma arvan, et selle valdkonna asjatundjaid Eestis tunned sa kõiki isiklikult. Neid lihtsalt ongi väga vähe. Kui arvad, et mõni neist võiks olla seda süstemaatiliselt uurinud (või võiks omada teavet, kas kusagil mujal on keegi seda uurinud), siis küsi neilt otse. Ja ka oma tantsuõpetajalt võid küsida, kas tema teab sellest midagi, st kas on uuritud.

      Ja ei pea ju tegema muusikateadust, võib teha ka ajaloo- või kultuuriteadust. Suurem osa teadusest ju käibki nii, et “kogemata komistasin sellise asja otsa”. Järgmine samm pärast komistamist on otsida raamatuid ja artikleid selle teema kohta, mille otsa komistati, ja kui selgub, et midagi leia, siis kirjutada ise. Kas artikkel või monograafia, sõltuvalt probleemi suurusest ja/või soovist süveneda. Sul on vist teaduse tegemisest mingi täiesti ulmeline ettekujutus (et need, kes teadust teevad, on mingid kõrgemad olendid). Ja vanamuusika uuritusest samuti. See on tegelikult ju väga väike nišiala, mille uurimist eriti ei finantseerita, mistõttu on suht loogiline, et peaaegu kõike on väga vähe uuritud. Ja kõiksugu hobiuurijad (st kelle sissetulek tuleb mujalt kui teaduse tegemisest) on igati teretulnud. Eriti kui nad on nii põhjalikud nagu sina.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma ei usu, et ma tunneks isegi Eestis kõiki isiklikult. On hulk vanamuusikategijaid (kasvõi muu muusika hulgas), kes on akadeemilise muusikaharidusega ja keda ma sugugi ei tunne (peamiselt Tallinnas).

      artikleid ma otsin küll, aga mul on kuri kahtlus, et ma ei oska päris hästi otsida. Sest mõnikord leian huvipakkuva artikli alles mitu-mitu aastat päris selle ilmumist. Ma ei ole päris selles uurijate-skeenes sees, vaata. Vahel jääb millegi lugemine ka selle taha, et ma küll leian, aga ei pääse ligi (sest kõik artiklid ei tule ka sci-hubis lahti ja kõiki raamatuid ei saa libgenist), hetkel on raamatukogudevaheline laenutus üldse kinni ja isegi kui ta lahti on, ei ole mul selle jaoks lõpmata palju raha.

      Ja rahvusvaheliselt on vanamuusika praeguseks siiski üsna hästiuuritud ala (ajalooline tants veel nii hästi ei ole).

      Mulle tundub, et mul on küll teadusetegemiseks olemas vajalik sisuline süvenemisvõime, aga mul puudub hea lektüüris orienteerumise võime. Kuna ma õppisin osakonnas, kus oli hirmus palju üliõpilasi, siis ei saanud me teadustöö tegemiseks ka kuigi põhjalikku juhendamist. Nii ma siis komistan aeg-ajalt pimeda kanana terade otsa, mida keegi teine pole leidnud, aga mul ei ole oskust ise välja selgitada, millised on enneolematud terad ja millised juba läbiuuritud.

      Meeldib

  15. nodsu said

    (Jätkan järjekordselt uues lõimes, et reply-ga vastamiseks liiga palju üles ei peaks kerima.)

    Ma saan aru, et seda on nende nohikunokitsemise postituste peale raske uskuda, aga ma arvan, et ma lähenen siiski eelkõige praktiku, mitte teoreetiku vaatenurgast. Väga nohikliku praktiku, kes tahab, et tal oleks vähemalt mingid ajaloolised põhjendused olemas, aga pmst on mu siht ikkagi saavutada midagi tantsitavat. Kui tulemus on tantsitav ja ei ole allikatega vastuolus, siis minu jaoks on okei ja mind rohkem ei huvita.

    Nohiklik teooria-aspekt tuleb mängu ainult selles kohas, et mul on sellest, mis on või ei ole allikatega vastuolus, veidi rangem ettekujutus kui mõnel teisel praktikul (rääkimata sellest, et kõik praktikud ei ole üldse ise allikatega kursis).

    Ma arvan, et mu lähenemist võiks võrrelda ajalooliste romaanide kirjutaja omaga (vastandina ajaloolaste lähenemisele) – ma püüan teha praeguses ajas sellist kunsti, mis võis olla ajalooliselt võimalik. Mis ei pruukinud päriselt nii olla, aga keegi ei saa otse näpuga näidata, et vale, või vähemalt mitte mingile suurele sisulisele veale. Ma arvan, et ma lähenen ajaloolisele tantsule nii, nagu Dumas või Scott lähenes ajaloosündmustele.

    Meeldib

  16. nodsu said

    Teiseks: ilmselt ma olengi seltsiliste leidmise mõttes halvas positsioonis, et minusuguseid diletante on tänapäeval vähe. Peamiselt on kas eksperdid või asjatundmatud. Sama häda on mul ju laulmisega ka, et neid, kellega samal tasemel laulda, on käputäis – pärisprofid nii amatööridega laulda ei taha, aga amatööre, kes suudaks ise oma häält pidada ja nooti lugeda, on vähe.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: