Kui eriolukord peale tuli, küsisin kohe järgmisel päeval, 14. märtsil tantsijatelt ja muusikutelt murelikult, kuidas nad nüüd toime tulevad. Mõeldes selle peale, et mõni elab peaasjalikult šõubisnesist ja sellega peaks ju krõska olema, ning ka teistest on suurem osa kulturnikud.
Vastused olid üsna reipad ja ma võtsin need kergendusega teadmiseks.

Paar nädalat hiljem (27. märtsil) küsisin uuesti, nüüd juba kodanikuajakirjanduse ja pärimuse kogumise mõttega; mõni kirjutas veel aprilli alguses lisa. Hakkan seda nüüd otsast avaldama. Ühtlasi leiab siit ehk vastuseid ka üks teine blogija, kes vahepeal huvi tundis, mis töid kodukontori-inimesed teevad.

Niisiis tuleb nüüd mõnd aega laiska blogimist, kus ma lasen kirjutada hoopis teistel.

Kasutan nime või initsiaali, nii nagu kirjasaatjad ise välja pakkusid.

***

Niisiis, nr 1: S (linna lähedal maal elav kunstiõpetaja) vastas 14. märtsil lühidalt, et on tavalise külmetuse saanud, haiguslehe võtnud ja naudib kodusolemist.

27. märtsil vastas ta põhjalikumalt (kirjaviis muutmata, ta kasutab põhimõtteliselt Viru murret):

Õpsina tüöetan kodus Stuudiumi, gmaili ja Zoomi (kuosulekud/tiabeminutid) vahendusel, tarvidusel elistame. Mina panen ülesanded Stuudiumis vastava pääva tunnikir´reldusse, õpilased saadavad pilta (votusi) tehtud tüöest või selle järgust ja mina siis vastan kommentaari/juhendusega. Nõnna käivad kir´rad edasi-tagassi, kuniks tüöe valmis. Endale olen sisse siad päävikud märkmikus, nõnna on ia järgë pidada, kes kusmaal ja kas on. Tegematta tüöed kajastuvad Stuudiumis, klassijuhatajate ja kuoli sotsiaaltüöetaja jaust ka Teras (Stuudiumi osa) – lihtsamb lapsi ja mõningal puhul ka vanembaid utsitatta. Lohesi leidub; osadel pere üldse ei tueta/uvitu – nt vanembad juovad. 2/3 õpilastest on ikke oma tüöe (lõpuks) esitand.

Kunstiringidega, mis lõviosa tüöeajast tegelikult täitsivad, on kehvasti — nied lihtsalt ei toimu. Vek´e-Maar´a memmede jt suhtlemisest tunnen kõige rohkemb puudust, neile olen saat meilile uvitavat-mieleolutõstelist kraami (nt Inge Lööki pilta — suovitan, nied mõjuvad alati ästi 🙂 ).

Üldisselt naudin kodusolu, eraklus sobib mulle. Kassid on ka väga rahul. Aed, linnud, vaikus… mmmmmmmmmmm. Maal on mõnus — lähimbad naabrid on kolmesaja mietri kaugusel ja kiegi külla ei kipu. Külmetusest tervenenuna on mõnus õues ja tuas mütata. Olen saand ette võtta mõnegi toimetuse, mis mudu aja- ja jaksupuudussest tegematta jëënd. Autusõidutarvidusetuse pialt oiab kenasti kokku ka. 🙂

Nojah, Tallinasse Politseiparki tahetud lavastus (sie, mis Rakvereski oli) ja plaanitud näitused lükkuvad nüid edassi…

Nr 2: Anne (karjäärinõustaja, koolilapse vanem) oli 14. märtsil seisus, kus küll pidi tööle minema, aga oli juba ette teada, et kliente uksest sisse ei lasta. Lootis seepärast, et saab ka ise varsti koju jääda.

28. märtsil:

Ma olen uutes oludes hakanud hindama sotsiaalset lähedust, nii et kirjutan uuesti ja kõigile 🙂

Nädal aega istusingi kodus, sest tööd oli vähevõitu. Nüüd aga teatati, et inimesed on äkitselt ärganud, tahavad tegeleda eneseanalüüsi ja sihtide seadmisega (ma tõesti arvan endiselt, et see enamiku jaoks ei ole praegu oluline) ja uuel nädalal on eeldatavalt jälle rohkem tööd. Kõik muidugi telefoni või Skype’i teel. Muidu on juba üsna kindel, et tõsine rabamine läheb lahti siis, kui inimesed liiguvad jälle vabalt. Eeldatavalt ikka väga paljud hakkavad tööd otsima ja avastatakse, et mitte ainult töökohti on vähem, vaid et ka töömaailm pole enam endine.
Õpetajaamet pole kah lihtne, aga õnneks on üks kodutöö õues jalutamine.
Ja no ma ei tea, kuidas teil, aga mul ikkagi tekivad sellised mõtted, nagu et hm, praegu on täitsa mõnus olla, laps nagu õpiks midagi, mul ka mingi töö käib, miks pagana pärast ma peaks hommikust õhtuni kontoris istuma.

Järgneb.

——————————————————————
PS: panen siia ühe Prantsuse varabaroki laulu, mis on peaaegu asjakohane, nimelt intriigivaba metsaelu kiituseks: “Nos esprits libres et contents”.

Meie vabad ja rahulolevad hinged elavad selles meeldivas ajaviites
ning peletavad nende karskete rõõmudega kõik muud ihad. Tants, jaht ja metsad vabastavad meid seadustest ja viletsusest, millega Amor vaevab õukondlaste südameid, sest meie rinna lumi väärab ta kavatsused nii hästi, et kui ta mõtleb meid põlema panna, ei suuda ta tuli süttida.

PPS: enamik blogijaid kirjutab oma kogemustest praegu nagunii ise, aga kui siin on mõni kommentaator, kes ise ei blogi, aga tahaks oma elust jutustada, siis leiab ta kommentaariumis ka selle jaoks areeni.

Kirjutasin sellest juba Ritsiku kommentaariumis, sest ta mainis Noad ja vikerkaart, aga nii head nalja ei saa ju ainult ühte kohta jätta.

Nali on selles, et kui ilm.ee lahti teha ja konkreetse linna kohta vaadata, siis näitab ta eri ilmajaamade prognooside tabelit. Ilusti kõrvuti YR, NOAA ja WU. Ja vaat see NOAA, see lubab alati vihma. Või vähemalt rohkem vihma. Kui teised näitavad ühe tilgaga pilve, siis NOAA näitab kahe või kolme tilgaga. Kui teised näitavad täitsa ilma tilgata pilve, siis NOAAl üks tilk ikka on. Ja kui teised lubavad päikesepaistet, siis tema lubab mõnda pilve ikka.

Nupumees see NOAA, talle juba sõrme suhu ei pista!

Ja ükspäev nägin möödaminnes, et mingi uudise juurde on kuskilt vikerkaarepilt laenatud. Arvake, kelle oma? NOAA muidugi!

See on meil kodus ammendamatu nalja ja naeru allikas. Ilmaennustuse vaatamine käib tavaliselt nii:

– Vaata, mis ilm tuleb.
– Üldiselt näitavad kuiva, aga NOAA lubab vihma.
– No muidugi lubab Noa vihma, ihihii!
– Ihihii, jah, kes siis veel, kui mitte Noa!

Kui eriti hästi läheb, veerleb üks meist (tavaliselt mina) naeru pärast põrandal ja siputab jalgu. Ma ütlen teile, see nali ei kulu iialgi ära.

Aga paar päeva tagasi nägin siiski veel naljakamat nalja. Asi algas õigupoolest sellest, et lugesin õudse immuunsüsteemi koomiksit ja läksin XKCD seletamise wikisse vaatama, mis ilus hulktahukapäine patogeen seal oli. Sain teada, et bakteriofaag ja lugesin veel bakteriofaagide kohta põnevat juttu, näiteks, et mõni neist ei tapagi baktereid ära, vaid hakkab nendega koos biokilet ehitama. (A mis mina siis räägin: iga väike viirus unistab, et suureks saades hakkab ta sümbiondiks.)

See selleks. Mu lemmikkoht oli seal selline:

“actual macrophages do not have glaring angry eyes[citation needed]”

Soovin edu viite otsimisel. Keegi peab endale vist selleks veebilehe tegema, kuhu kirjutada “makrofaagidel ei ole kurje põlevaid silmi!”.

——————————————————————–

PS: selline naljatüüp on ehk näide tüüpilisest vikipedistihuumorist, mida Wiredi artikkel muuhulgas kiitis.

Seepeale peaksin ehk soovitama Wikipedia ebatavaliste artiklite kogu, juhuks, kui kellelgi lugemisvara napib.

Maskimaailmast

aprill 4, 2020

Panen imeks, et kui katkuarsti maske näeb praegu neti peal vasakul ja paremal, siis selliseid Veneetsia maske, mis katavad suud ja nina sama hästi, ei propageeri keegi. Kaheksateistkümnes aastasada pole nähtavasti moes.

Ometi sobiks suu ja nina katmiseks ka näituseks larva või moretta.

Neist esimene, valge larva (et mitte öelda “larhv”) kuulub muide kostüümi juurde, mille nimi on “baùta”, mis tuleb omakorda saksa sõnast “behüten” ‘kaitsma’ – kui kohane! Pange tähele, see mask saab olla ilma ninaaukudeta, õhku saab võtta lõua alt, õigemini – omaenda riidekihi alt, sest seda, mida ei varja mask, katavad maskirõivad. Tookord oli ta mõeldud küll tõrjuma pilke, sest internetti veel polnud: kui tahtsid hoida teisi teada saamast, kas oled kaamel, koer või keegi muu, tuli end pealaest jalatallani kinni katta.

Tervet Pietro Longhi pilti vt Wikimedia Commonsist ja galeriid sealtsamast.

Sama pildi peal on näha ka moretta, see must ovaal, mis justkui annihileerib näo; see hoiaks ära ka rääkimise (mis teadupärast on üks ohupotentsiaaliga tegevus), sest seda maski hoitakse näo küljes suuga, maski siseküljel oleva nööbi või ribakese abil. Pärast kandmist tuleks muidugi ilusti ära desinfitseerida.

Moretta ajaloost kirjutatakse (inglise keeles) näiteks siin; üks kostüümikunstnik tegi endale ühe ja näitab, kuidas.

Longhi essentsimüüja-pildil on peaaegu eeskujulik käitumine: enamik käib ilusti kahekaupa, isegi koerad; vanainimene on küll väheteadlik, ei ole nähtavasti uudiseid lugenud ja läheb teistele külje alla, aga nemad annavad selleski olukorras oma parima, on maski ette pannud ja isegi selle maskiga näo veidi eemale pööranud. Lõug turritab maski alt veidi lohakalt välja, aga algaja viga – natuke veel distantssuhtluse harjutamist ja õpivad oma tekstiili tihedamalt kandma!

Tahan kõike teada

aprill 4, 2020

Hakkasin Vikipeediast sillatüüpide kohta lugema ja nüüd ei anna mulle rahu: Tartu Kaarsild näeb välja üks ühele nagu Vierendeeli tüüpi sild ja ma ei näe ka, mispoolest see sõrestik ei peaks olema Vierendeeli sõrestik. Kas Kaarsild ei olegi kaarsild? Insenerid, appi! Kui ma guugeldasin koos “kaarsild” ja “Vierendeeli”, siis ma selle kohta mingit tulemust ei saanud.

Lugesin Kristallkuuli rabatrügimisest ja nii, nagu ma olen varem mõelnud, et autoga on võimalik ära eksida palju ligipääsmatumasse kohta – või mõtle, kui auto läheb rikki kuskil pärapõrgus, kust jala ei jaksa ära tulla ja autoga enam ei saa -, siis paistab, et ka rahvasummasid on jalgsi kergem vältida. Ma ei saa sattuda olukorda, kus ma olen 60 km sõitnud, leian end rahvakogunemiselt ja on valida, kas sõita kogu see maa tagasi või leppida sülemlemisega. Jalutades näen juba mõnekümne meetri pealt, kus läheb kitsaks, ja saan trajektoori muuta, kõnnin veerand tundi ja leian teise, tühjema pargi või imetlen tühjadel tänavatel rahulikult arhitektuuri.

Üldse (ja kolm korda üle vasema õla sülitades, sest folkloori järgi elavat selle õla taga vanahalv) – huvitav, et Tartu, mis on üsna kompaktne linn, paistab olevat praegu nii kergelt pääsenud. Võiks arvata, et tihedus soodustab nakatumist. Paistab hoopis, et see tihedus soodustab bussisõidu vältimist, see pole kuigi keeruline, kui jalad vähegi kannavad; bussid jäävad nende väheste päralt, kel ei kanna, neid sõidab seal nii kolm tükki korraga, ilusti hõredasti.

Käisin hommikul jälle kolamas, katsetasin, kas saab Roosist diagonaalis üle välja lõigata (saab, aga vahepeal on oht jalgu märjaks teha) ja lõpuks ometi olid soodsad tingimused, et üks kuramuse plastkanister järvest välja õngitseda. Kui ma sinna eelmine kord valges sattusin ja kanistri ära nägin, oli järvel jää peal; kui ma seejärel sulailmaga sattusin, ei leidnud pimedas piisavalt pikka tokki; nüüd oli valge ja sula ja tokk, nüüd sain selle prügi kätte. (Mul on kuidagi tunne, et ma peaks järve natuke teenindama selle eest, et ma seal käia tohin.)

Küsimus: kas omaette ümisemine ja vilistamine aitab teisi – kui ma peaks neid teisi kunagi kuskil nägema – kahe meetri kaugusel hoida?

Võtan videoõpetuste tegemiseks juba kõvasti hoogu. Kui nüüd õpiks veel videotel tarbetuid otsi maha lõikama. Ärge ainult öelge, et “nii lihtne”, ma olen isegi selfit ainult kord elus teinud, kui airbnb profiilipilti vaja oli, ma olen sõna-, mitte pildiinimene! Tagatipuks olen ma oma lauaarvutil linuxi dumbuser, arvuti ise on üks ürgvana ront nullindatest aastatest, ma ei tea, kui jämedat tarkvara ta üldse välja kannatab. Kõige parem, kui saaks otse veebis, sest läpakas jahmerdamine oleks jube tüütu, nagu läbi lukuaugu.

————————————————————————————–
PS: kui pildid juba jutuks tulid, siis Rebane jagas minuga toredat Boredpanda kunstilinki ja lubas avaldada ka oma kommentaari, mis teeb mulle heameelt, sest mulle hirmsasti meeldib tema informaalne keelepruuk.

maütlen, kord 3 kuu jooksul tasub see prokrastineerimissait peagut ära.

üldiselt labasuseni lihtne idee aga hea:

Museums Ask People To Recreate Famous Paintings With Anything They Can Find At Home, Get 35 Hilarious Pics

kahjuks seal orig teoste pealkirju pole, ma mõnda ei teand. numbrite
järgi ei saa viidata, see on laikide järjekorras, aga mumst kõige
paremad on need kus lihtsalt õige näoilmega on saavutatud rabav
sarnasus. isegi kui muidu näojoonte portreelist sarnasust pole. noja
muist on lihtsalt head naljad.

ma ei tea miks ma hakkasin kohe mõtlema et õppevahend kunstiajaloo tunniks.

peaks eesti kunstiga sama tegema. – kindlapeale on tehtudki, aga miksmitte veel.

Lisan omalt poolt Vangoyourselfi lingi.

Et äkki inspireerib kedagi veel.