Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

12 kommentaari to “Juhusele juhuslikult”

  1. KK said

    3D grafiti 😀
    Muinasjuttudest oli Akadeemias kunagi pikem sari Uku Masingu sulest. Indogermaani versus soomeugri, kindlasti tead, lihtsalt meenus. See võis olla 90ndate II pooles. Selline valgustav. Äratundmisrõõm negatiivses võtmes, et palju me tegelikult oleme mõjutatud indogermaanist ja kui vähe lastele satub kätte teistsugust.

    Meeldib

    • nodsu said

      “Taevapõdra rahvaste meelest” oli see. Mul on küll raske sellele kaasa elada, ma kasvasin üles mh “Unesnõiduja” raamatuga.

      ja noh. Livius ja Snorri on mõlemad indogermaanlased ja edastavad indogermaanlaste pärimust (ja Dumézil peab Euroopa indoeurooplastest just roomlaste ja muinaspõhja pärimust väga representatiivseks, erinevalt näiteks kreeklastest, kelle mütoloogia on paras rosolje kõikvõimalike Vahemeremaade ja kaugemategi rahvaste pärimusest), aga kui erinevad nad on!

      Meeldib

      • KK said

        Sa ilmselt oled erand. Mu vanaema meelest sobisd vaid õnneliku lõpu ia konkreetse sisuga lood 😀 Aga vähenalt ta armastas lugusid jutustada. Väàrt omadus.

        Meeldib

    • Amaalie said

      Uku Masing oli väga mõjutatud indogermaanist, kuna ta nii palju ja ägedalt sellega võitles. Masingut tasub lugeda (neid maailmapildi asju), et arusaamu avardada, teismeeas, hiljem pole vist eriti mõtet.
      Eks ta üldiselt ole nii, et kas lugeda midagi selleks, et leida erinevat, või selleks, et leida juba tuttavat. Aga vb on sellega sama, mis muusikaga, et kui oled harjunud ühe kultuuri muusikat tajuma, siis võõrast hiljem enam kuulata ei taha.

      Meeldib

    • nodsu said

      mul on nii, et kui ma loen kauget – ajas või ruumis – kirjandust, siis ma arvestan sellega, et ta on võõras ja üllatav. Ja nii üllatun ma hoopis siis, kui ta on tuttavlik.

      Meeldib

  2. väga väga naine said

    Nah, sa oled lihtsalt tark, liigud ise otse metatasandile.
    Mina pean selleks ergutust saama.
    Kuigi “vanemat” (“Noorem” pole kätte juhtunud) olen mitmeid kordi lugenud ja nautinud. Aga mitte seepärast, et ma oleks mõelnud, MIKS neil hirvedel nimed on – ma võtsin lihtsalt teatavaks, et on, ahahah, edasi.

    Meeldib

  3. Amaalie said

    See tundub väga lihtsalt mõistetav, et meie jaoks tänapäeval on antiik, kui universaalne alus, kergemini mõistetav ja omasem, kui lähemast/hilisemast ajast pärinevad kultuurilised eripärad, mis jäid tsivilisatsiooni formeerimisel kuidagi välja. Elulaadilt oleme ka pigem roomlased, kui viikingid. (No ja kristlus jäigi inimkonnale saavutamatuks arenguastmeks.)
    Samas mulle on südamelähedane ja suhtumiselt omane, et asjadel on nimed. Kaasaja jõledamaid kombeid on suhtuda asjadesse kui homsesse rämpsu.

    Meeldib

    • nodsu said

      Pikaajalistest vs äravisatavatest asjadest – sattusin ühe sümpaatse rõivastusest huvituva ajaloolase juutuubikanali peale (ta õmbleb ise ajalooliste riiete rekonstruktsioone). Kui mulle tavaliselt ei meeldi videost infot võtta, siis tema puhul naudin ma juba lihtsalt kõnemaneeri. Selline tore guvernant. Ka juutuubikommentaatorid räägivad, et tema videote all nad hakkavad sõnu valima ja tunnevad vajadust end paremini väljendada.

      Konkreetne video on sellest, kuidas ta avastas, et ühel odavriiete saidil müüakse tema käsitsitehtud keskaja kleidi fotoga mingit odavkleiti. Jõuab lõpus ka selleni, kuidas korralikel rätsepatel on nende odavsaitide tõttu elu raske: kui nad oma käsitööd veebis piltidega reklaamivad, siis virutab mingi orjavabrik selle pildi ära ja reklaamib oma pahna (ja rätsepta reputatsioon saab kannatada, sest pahna seostatakse temaga). Aga kui pilti üles ei riputa, on tänapäeval väga raske üldse kliente leida. Ja kohtus hagemine käib enamikule neist üle jõu.

      Meeldib

    • nodsu said

      aga mis antiiki kui alusesse puutub, siis mul oleneb antiigist. Roomlased on kodused; hellenistlik Kreeka niisamuti. Aga klassikalise Kreeka kirjandusse on juba raskem tungida.

      Eelklassikalise Kreeka kirjandus on jälle huvitav, seal hakkab osalt tööle see kummalisus, mis mind “Eddagi” juures paelus, aga osalt on ka need arhailised kreeklased kuidagi inimlikumad kui klassikalised.

      umbes et Sapphod või Homerost saan ma lugeda lõbu ja naudingu pärast, aga kreeka tragöödiat üksnes kui kurioosumit, “ah niiviisi on ka kirjutatud”. Ja hilisema antiigiga võrreldes: rooma komöödia haarab mind päriselt, umbes nagu Shakespeare’i oma (tõsi, Shakespeare vist toetuski rooma komöödiale), aga Aristophanest loen ja võtan teadmiseks. Üks häda on muidugi see, et klassikaline kreeka kirjandus on nii pagana poliitiline.

      Meeldib

  4. Teresa said

    Ma ei tea kas sa oled näinud Kurosava Derzu Usalad ? Seal on peategelasel kõik asjad elus. Ta räägib, kui oluline inimene kivi on.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: