Räägime veel esimese maailma probleemidest

mai 11, 2020

Rentsi tooliotsing äratas minus kohe äraarvamata tahtmise kiruda neid konverentsisaalide toole, mida kõik kohad täis on. Teate küll, tekstiiliga kaetud, ümardatud seljatoenurkadega (ja üldse ümardatud nurkadega), metalljalgadega, kerge polstriga, kohutavalt ebamugavad. Seljatugi on täpselt sellise mõttetu kaldega, et normaalselt istudes ta ei toeta; kui sinna nõjatuda, läheb istuja asendisse, milles on hea tooli pealt maha valguda, mitte seal istuda. Isegi nõjatumata on neil istumine pidev reielihaste harjutus, sest iste on vaevumärgatavalt ettepoole kaldu.

Nähtavasti olid nad millalgi hulgi kõige odavamad osta, sest neid on igasugustes avaliku sektori asutustes ja mõnes erasektori omas ka. Mina, kes ma ju väga palju väljas ei käi, olen neid ometi näinud vähemalt kolmes eri asutuses (isegi siis, kui ma ülikooli allüksused kõik üheks loen).

Või oli toolihanke põhiparameeter, et oleks lihtne üksteise otsa laduda. Jep, konstruktorina on nad palju paremad kui toolina. Selleks tarbeks võiks neid täitsa müüa, nägin oma silmaga, kuidas sõbranna laps neist asjalikult torni ladus.

Küll ma leinasin, kui ülikooli raamatukogus vahetati vanad kandilised (või kuidas seda nimetadagi, kui tooli seljatugi on istme suhtes ilusti täisnurga all) toolid nende ebamugavuste vastu. Vanad toolid nägid küll juba päris jõledad välja, narmendasid igast otsast ja mõni logises ka, aga ikkagi olid need toolid, mis toolid olid! Sama kurb oli muidugi kuudiga laudade kaotamine ja koppel-laudadega asendamine. Eesmärk oli vist ruumi kokkuhoid, “nüüd mahub rohkem inimesi laua äärde istuma”, nad totud ei saanud aru, et kui laual pole kuudiga kohti, saavad eestlased seal palju hõredamalt istuda kui enne, hea, kui neid suure laua taha kakski korraga julgeb minna.

Kui ma õigesti mäletan, on osa seda jõledust tagasi normaalsema mööbli vastu vahetatud (valgustage mind, oo lugejad, kes seal tööl on või seal pärast viimast remondisaagat rohkem on käinud), aga oli selle vahepealse saasta peale siis üldse vaja raha magama panna? Ja mis neist vanadest toolidest sai, huvitav oleks teada.

20 kommentaari to “Räägime veel esimese maailma probleemidest”

  1. jah. see oli ka põhjus, miks ma nt Rentsi juures ei kommenteerinud. Mugavaid toole pole olemas!! Või ilmselt on, aga ma pole neid ammu kohanud. Kui töö sunnib 8 h paigal istuma, siis saavad oluliseks hoopis teised parameetrid, mida ilmselt disainer heaks on pidanud.
    Näiteks, et tagumik ei kleepuks. Et nimmekoht oleks toetatud. Et toole ei oleks liiga sügav,,,

    Meeldib

    • nodsu said

      see on väga individuaalne ka. Mul ei ole arvutitööst seljahädasid eriti tulnud, pigem igasugused liigendikohad kere ümber – pidev küsimus on, kuhu istudes jalad panna (millest tuleb Rentsi pool kirjeldatud nihelemine) ja muidugi hiireõla väsimus (mistõttu ma vihkan portaale, kus peab peaaegu kõike hiirega tegema ja klaviatuuriga eriti ei saa).

      Meeldib

  2. jryiiiik said

    Mulle need vanad kandilised meeldisid ja mul on endal just nisike. No mitte täpselt, aga pmst ja kokkuvõttes väga sarnane. Ole mees ja istu õiges asendis, natuke nagu see tasakaalupall selles mõttes.

    Rmtk proovisin vahepeal töötada, tegin seda mitu kuud, aga üldiselt mulle see siingi korratud käsitlus eestlastest väga tõepärane ega ahvatlev ei tundu, inimesed on lihtsalt jäänud seda rääkima. Ja selle väite kehtivuspiirides – selle kriteeriumi alla mahub ikka metsikult palju erinevaid rahvaid.
    Ülilapsed istuvad küll kõrvuti, mõnikord täitsa hea meelega. Kuudis on see suletud ruum liiga väike, ahistav. Aga eks mind ikkagi väsitas tudengite flirt ja lakkamatu nihelemine ka, kodus on lihtsam tööd teha. Noh, minu mätta otsast paistab nii. Loomulikult pole see sulatõde.

    Meeldib

    • nodsu said

      Mul on vahel raske tähelepanu koondada ja selline kuut aitab siis vähemalt osa meeleärritajaid maha võtta. Või kui on kerge sotsiofoobiahoog, et on ebamugav olla liiga nähtaval (aga kui pea on kuudis, siis on tunne, et keegi mind ei näe).

      Vanasti oli nii, et üldiselt suured lauad, aga seal vahepeal paar kuudikohta. See andis igasugustele neuroloogilistele tüüpidele võimaluse.

      Meeldib

      • jryiiiik said

        Saan täitsa aru ja vb peaksin ise ka rohkem kuute kasutama. Aga kuudid on alles, neid on lihtsalt võrdlemisi vähe. Samas, olles paar korda laudade vahel kõndinud (asja pärast) tundub mulle, et kuudid ei ole alati hõivatud nagu ka tagumised nurgad. Pigem on võimalik endale vaba kuut leida üsna kerge vaevaga isegi sessi ajal. Võinoh, ma päris statistikat ei teinud, selline mulje jäi.

        Meeldib

    • nodsu said

      see, et kuute veel on, on hea uudis.

      Kuidas üldse pärast remonti raamatukogus üliõpilastega on? ma olen sealt ise põgusalt läbi lipsanud ja ilmselt mitte tipptunnil. Mõtlen vahel ikka, kas nad leidsid pärast pikaleveninud pausi tee sinna tagasi.

      Meeldib

      • jryiiiik said

        No talvise sessi ajal oli ikka väga täis. Ma ise vahepealsetel aastatatel käisin seal väga vähe, ei oska hästi võrrelda. Aga no sessivälisel ajal sai ikka üsna vabalt endale mingi nurga, kus oli umbes kaheksa töökohta.
        All on koppel (mina nimetan seda nii) – ümmargused lauad ja muu taoline, seal on rohkem rahvast kui päris raamatukogus.

        Paus oli näruselt pikk, nüüd kohe see praegune jama otsa. Käisin just rampsist läbi, laenutasin üle pika aja raamatu (mitte, et mul lugemiskraamipuudus oleks olnud, aga). Praegu käib see targa kapi abil, selleni tohib minna üks inimene korraga jne.

        Meeldib

  3. Frieda said

    Oi, need konverentsisaalide toolid on jubedad. Ma korraldasin 7 aastat koolitusi ja ilma liialdamata – ma nägin neid toole lõpuks unes juba. Raamatukogu konverentsisaalis on mu arust jätkuvalt samasugused.
    Need vanad kandilised toolid olid tõesti head, polster narmendas küll ja tapid logisesid, aga sellegipoolest.

    Meeldib

  4. _kaur_ said

    Meie “arvutitool” on eestiaegne, “ümarate nurkadega kandiline”, nahast põhjaga, paraja seljatoe kaldega, suhteliselt minimalistlik. Väga mugav.

    Tööl on olnud kõike alates Aeronist kuni täiesti suvaka koosolekuruumi toolini (millel istusin aastaid). Minu kogemus ütleb, et ühest tükist ja jäik õige kujuga tool on parem kui sadapidi seadistatav ratastega imevigur.

    Meeldib

    • jryiiiik said

      Kiidan takka. Elagu monoliidid!

      Meeldib

    • nodsu said

      Ma pooldan ka jäiku toole, sest nad lasevad mul endal asendit muuta, ilma et selle peale tõmblema kukuks.

      ainult et mu eelistus on arvatavasti veidi kergema jäiga tooli suunas kui sul, sest vahel on ikka nii äge tooliga kiikuda.

      Meeldib

    • _kaur_ said

      Käisin proovisin. Tool on üsna väike ja kerge, aga nii stabiilne, et kiikuda tõesti ei saa 🙂

      Meeldib

    • nodsu said

      Oo. Kui minu sõnadel on nii kiire mõju pärismaailmas, paneb see lausa mõtlema minu kui blogija vastutusest. Näen vaimusilmas, kuidas sajad inimesed praegu tooliga kiikuda üritavad ja kõik minu pärast!

      Meeldib

      • jryiiiik said

        Ma teinekord kõõlun. On vaja vaadata välja sellest aknast, mis jääb mulle natuke selja taha. Kas see läheb kiikumisena arvesse? Või kuhu tõmmata piir?

        Meeldib

    • nodsu said

      no minu jaoks on oluline, et tool ei läheks sõitma ega kukuks ümber, kui tal on vahepeal ainult kaks jalga maas.

      Täiendan: ja et ühtlasi oleks teda üldse võimalik istudes kahe jala peale ajada, sest nagu Kauri jutust näha, alati ei ole. Ühe harkjalaga tooli nagunii ei ole.

      Meeldib

  5. nodsu said

    aga kuna Indigoaalane rääkis, et 8-tunnise istumise jaoks mugavaid toole pole olemas, ja Kaur kiidab ühes tükis toole, siis tunnen ikka vajadust üle rõhutada, et mõni tool on ikka nii halva kujuga, et on kohe ebamugav, ei pea tundigi ootama, et halb oleks istuda. Kusjuures ühes tükis, lihtsalt istumisalus on ettepoole kaldus ja seljatugi jälle längakil, nii et kohe algusest peale peab seal püsimiseks reielihaseid pingutama hakkama. Ja siis oleks juba kergem püsti seista.

    Meeldib

    • Teresa said

      Kui ma veel kataloogija olin, siis jätsin endale uute arvutitoolide asemele alles vanamoodsa kontoritooli. Kui seda taheti välja vahetada, siis võitlesin endale õiguse vanamoodne olla.

      Meeldib

  6. triangel said

    Ma olen toolide suhtes täielik ignorant, mul põhimõtteliselt ükskõik, milline tool, kui ma tööd teen, sest nagunii istun tooli äärel, ettepoole kummargil. Kõrgus on oluline, padjad, vanad telefoniraamatud jms on kõik omal ajal käiku läinud. Suvel, kui pikki seelikuid kannan, on ratastega toolid nuhtluseks, seelik jääb pidevalt rataste vahele kinni, sisi pean seeliku ette sõlme siduma ja kui siis püsti tõusen jälle lahti ja see on nii tüütu. Toolid on olulised kui pikalt pead ühe koha peal istuma ja mitte nihelema: teatris, kinos, kontserdil. Kinos on tavaliselt kõige paremad toolid, seal ma kasutan seljatuge ka, muidu istun ikka sirgelt, seljatugi on täiesti targetu asi, kui ei saa just lösutada.

    Meeldib

  7. triangel said

    *tarbetu peab see sõna olema

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: