Vestlen inimestega ja saan pakkumise

mai 16, 2020

Tegin prügikoristamistiiru, jõudsin otsaga järve äärde oma ujumissoppi. Seal juba kaks inimest ees, mees püüab kala, naine jalutab niisama.

Ütlesin tere ja sukeldusin põõsasse prügi järele (mitte just päris nende kukil, kuigi tõsi ta on, et normaalne eestlane ei läheks üldse sinna lagendikulegi, kus keegi juba ees on).

Mees liikus järgmisse põõsavahesse; kui ma oma põõsast välja pugesin, vaatas ta minu poole ja küsis: “Kas sa jälitad mind?”

Ma ei saanud jupp aega aru, mida ta ütleb, ja seejärel, kellele täpselt, sest ega ma polnud päris kindel, et nad kaks on koos. Niisiis järgnes selline intelligentne dialoog:

– Kas te räägite minuga?

– Jah. Kas sa jälitad mind?

– Ei jälita. Ma korjan prügi.

– Miks?

– Sest keegi on maha visanud.

– Sellepärast?

– Jah.

– Meie ei jäta prügi maha!

– Väga tore!

Otsustasin poolteadlikult, et teen neist oma liitlased või kaasosalised, küsin õige abi, tähendab, infot.

– Kas seal taga on palju prügi?

– Oi, väga palju!

– Siis tuleb mul võib-olla veel tagasi tulla.

Nad astusid mu põõsateelt eest, mina sukeldusin järgmisse põõsasoppi, leidsin kergendatult, et hullematki nähtud, kõik mahtus ära (pealegi oli keegi ära visanud terve tühja poekilekoti, selle sai lisa-prügikotiks võtta).

Kui ma uuesti välja ilmusin, oli mu staatus nähtavasti muutunud, mind ei peetud enam ohtlikuks. Kui ma olin kaugemasse põõsavahesse sukeldumas – juba piisavalt eemal, et nad ei oleks pruukinud mulle üldse reageerida -, kuulsin meest midagi ütlemas, millest sain ainult aru “palka” ja “veini”.

– Mis palka?

– Ma annaks teile prügikoristamise palgaks veini!

– Ei ole vaja. See on mul nagu tervisesport nagunii.

– Aga minu naine käib jalutamas!

– See on ka nagu jalutamine, ainult et vahepeal veel kükitad, vahepeal kummardad.

– Ma võin niisama veini ka anda!

– Ei ole nagu veiniisu.

– Meil on õlut ka!

– Minu jaoks ikka vara veel.

– No me oleme siin veel pool tundi vähemalt!

Seletan midagi segast selle kohta, kuidas ma olen nii ööinimene, et mul on praegu praktiliselt hommikuvõimlemine. Sukeldun järgmisse põõsavahesse.

Ilmun välja, hakkan ära minema, tuleb ettepanek:

– Mu naine küsib, ega te grupikat ei taha?

– Ei taha!

– Mina ka ei taha!

Lahkun selles konsensuses, öeldes lõpupauguks veel “Ma käin siin nii tihti jalutamas, ma tahan, et siin ilus oleks.” Ise mõtlen, et lasen nüüd inimestel rahus edasi olla.

Mul võttis kodutee natuke rohkem aega kui muidu, sest prügi tuli sellest kuramuse lukuaugu suurusest avast prügikasti toppida (ausalt, sellistes kohtades, kuhu hulgem prügi jäetakse, võiks prügi jaoks pigem konteineri gabariitidega kastid olla) ja tee peale leidsin üht-teist veel, millega järgmiste prügikastide vahet sibada.

Ühe sellise prügikastitreti järel märkasin neidsamu inimesi juba linna poole tagasi minemas.

Hmm. Juba teine juhus, kus ma kõigepealt ehmatan kedagi, seejärel õnnestub ehmatus lobaga maha võtta, ja kui mõtlen, et lähen ära ja jätan teised nüüd rahule, lähevad nemad ise ära. Minu hirmuäratav aura?

Mis põhiline, mul on räme dežavüü tunne, et ma olen kunagi enam-vähem sellise seltskonnaga juba enam-vähem sellist dialoogi pidanud. Küsisin A. käest, talle tuli ka tuttav ette, “aga sina ju vestledki inimestega, kes võsa vahel joomas käivad”.

17 kommentaari to “Vestlen inimestega ja saan pakkumise”

  1. Manjana said

    Lõbus jutt! Kuidas sulle meelde ei jää, kui grupiseksile kutsutakse? Kadriorupargis selliseid kutseid ei vedele 😛

    Meeldib

  2. Teresa said

    Peaasi, et sa tõeliste maniakkidega kokku ei satu. Kes viisakalt mingi ettepaneku teeb ja äraütlemise peale ei solvu, on ikka kena ininene.

    Meeldib

  3. Amaalie said

    Isegi kolm pakkumist. No nad ütlevad ju, et “räägi inimestega”. Jään selles kahtlema.

    Meeldib

    • nodsu said

      Jaa, kolm. Arutasin just A.-ga, et nagu muinasjutus. Õigemini – päris muinasjutu moodi oleks olnud, kui iga pakkumine oleks tulnud uuelt tegelaselt. Lähen metsa, kohtan halli vanameest, kes pakub veini. Keeldun, lähen edasi. Kohtan järgmist, kes… jne.

      Mine tea, mis muinasjutulised võimalused ma nüüd maha magasin!

      “Jah, va indoeurooplased,” mühatas A.

      Mispeale ma vaidlesin, et kõik pakkumised olid kolmanda toime sfäärist; kui kolm pakkumist oleks esindanud kõiki kolme toimet, oleks üks hall vanamees pakkunud võimu, teine sõjalist edu, ja kolmas… enam-vähem seda, mida mulle pakutigi. Parise otsus ühesõnaga. Mulle ei ilmunud aga kõik kolm, mulle ilmus ainult külluse ja meeleliste mõnude jumal.

      Sileen! ja naine tema kõrval Venus?

      Aga kui meie enda metsamuinasjuttude juurde pöörduda, siis täitsa standarnde skeem ju, et kui metsast prügi koristada, tuleb metsavana ja pakub hüvesid.

      Meeldib

      • nodsu said

        nüüd ei saa ma enam indoeurooplasi peast välja. Kohtasin Fauni ja Fortunat? Liberit ja Cerest?

        Meeldib

      • nodsu said

        Aga kuna naine minuga ei rääkinud, siis võib-olla oli tema teispoolsuse esindaja Dea Tacita? igatahes ktooniline.

        Meeldib

      • toomastaliesin said

        Lugesin miskipärast võõriti, et ‘metamuinasjutud’ ja hakkasin mõtlema, et mis nood veel on, vast ehk muinasjutt Vladimir Proppi tegemistest või midagi. Aga aitäh selle postituse eest, tegi päeva kohe helgemaks.

        Meeldib

      • toomastaliesin said

        Aga äkki oli sul mingi hetk ees kolmeks hargnev tee, et lähed vasakule, pakutakse veini, lähed keskele, pakutakse raha jne? ja sa ise ei pannud tähelegi, millise haru võtsid.

        Meeldib

      • nodsu said

        Dendropargis on üks selgelt kaheks hargnev tee. Aga eks leiaks hargnemisi mõisapargistki, ainult et kuidas neid küll lugeda.

        Enne ujumissoppi jõudmist olin juba korjanud prügi punamemoriaali ümbert, ktoonilised tegelased võiks muidugi surnute austamise üle rõõmustada. Ja ktoonilised jõud on ikka seotud ühest küljest teispoolsuse, teisest küljest küllusega.

        Meeldib

      • Amaalie said

        Aga kui muuta vaatenurka, siis on see lugu hoopis nii:
        Püüdis mees koos naisega järve kaldal kala, kui ühtäkki kuulis läheduses põõsastes krabinat. Läks lähemale vaatama ja seal oli kummargil üks nägus naine, kes midagi maast otsis. “Mis sa teed?” küsis mees. Naine võpatas ja vastas kõhklevalt “Korjan prügi.” Mees vaatas ja siis pakkus : “Kas sa veini tahad?” Naine tänas viisakalt, aga keeldus. Mees: “Aga õlut tahad?” “Ma olen rohkem öise eluviisiga, tänan, praegu ei taha,” ütles naine. “Aga teeksime ehk kolmeka?” proovis mees veel. Naine jäi nõusse ja väsitas mehikese ja tolle naisukese nõnda ära, et need varsti oimetult lebasid. Minut hiljem märgates, et võõrast nende kõrval enam ei olnud, ajas mees end istuli. Vaatas uuesti võsa poole, kus varem naist oli märganud ja nägi justkui kohevat valge otsaga saba eemal põõsastesse kaduvat. Ja kaladega kott oli läinud.

        Meeldib

      • nodsu said

        Millises imelises maailmas me küll elame!

        Meeldib

  4. Xavi said

    Sookaaslasena tunnen rõõmu ja kergendust mehe käekäigu üle. Ta ju ka ei tahtnud osaleda, ent oleks valmis olnud oma soovimatuse oma naise himudele ohvriks tooma. Sinu “ei” päästis ta.

    Meeldib

    • nodsu said

      Ma nägin seal küll ka võimalust, et ta esitas iseenda küsimuse naise omana, siis ei ole ka keeldumine löök otse tema enda pihta.

      Meeldib

      • _kaur_ said

        Jah, klassikaline “asking for a friend” pehmendus-lahtiütlus.

        Meeldib

      • nodsu said

        jah, mul on hommikuinimestest sõpru, kes hakkavad mingis peostaadiumis haigutama ja ütlevad unise häälega “peaks koju minema, laps tahab magama minna”.

        Meeldib

      • Xavi said

        Ei, see on välistatud! 😀

        Meeldib

      • nodsu said

        siin on nüüd küsimus selles, kas meil on varauusaegsed või 19. sajandi soorollid.

        Varauusaegsed: raudselt oli nii, nagu sõnastati, sest naised ongi ühed kiimalised tegelased ja mehed peavad ette vaatama, et naised neid ära ei kurnaks.

        19. sajand: raudselt mees laimas, naised ei taha midagi nii roppu mitte kunagi.

        Tänapäev: kõik on võimalik, midagi ei saa aru.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: