Kodus, tööl või kuidas keegi: V osa

Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.