Kummitus

A. tuli tuppa ja ütles: siil kavatseb õue peal ära surra. Kukub külili ja on uimane.

Läksin vaatasin: siil tuigerdas tõepoolest, ei teinud inimest märkamagi ja okaskasukas oli ühest kohast kuidagi lapik.

Proovisime talle juua anda, seda ta tahtis, ainult et ronis kõigi esikäppadega kaussi. Kass, kes oli teda seni ignoreerinud, nagu kassid-koerad siilidega tavaliselt ikka, muutus nüüd järsku uudishimulikuks, nähtavasti kahtlustas, et on siginemas toidukonkurent.

Helistasin hättasattunud metsloomade numbri peale; sealt arvati, et nad saaksid hommikul kellegi järele saata, pangu me siil kasti sisse, vett võib anda, muud ärgu andku.

Kasti tõstsime mu töötoa esikusse, et kass tülitama ei läheks.

Töötasin nüüd vaikselt, muusikat ei mänginud, kõva häälega ei laulnud; käisin esikust läbi harva ja hiilimisi, tuld põlema panemata, külmkapi ust sulgesin piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa, siil magab.

Vahel piilusin hämaras: siil oli sirakil kõhuli, okkad ludus, aga hingas. Veetaldrikus oli ta jälle jalgupidi sees käinud, selle üleni poriseks mäkerdanud ja siis kasti jälgi täis teinud.

Poole öö peal muutis ta asendit, oli end pooleldi külili keeranud, okkad püsti.

Hommikul helistas keskkonnnaameti mees uuesti, küsis, kuidas läheb. Läksin uurisin: siil oli ikka pooleldi külili, okkad püsti ja tundus nüüd kuidagi kahtlaselt vaikne. Proovisin teda liigutada ja sai selgeks, et see on üks näppimise suhtes täiesti ükskõikne siil.

Keskkonnaameti mees ütles “kahju,” ja rääkis, et neid siile jääb praegu kogu aeg auto alla ja üks kakupoeg kukkunud jälle pesast alla ja saanud otsa.

Andsin A.-le teada, et siil on surnud ja läksin magama lootusrikkas tänumeeles ja tänumeelses lootuses (sest A. oskab hästi kaevata ja lahendab sellised probleemid sundimatu rahuga). Ja süümekaid tundes, sest järsku oli sellel siilil juba varem midagi viga ja me oleks pidanud tähele panema? Ta tuias mõni päev varemgi ülearu süüdimatult keset päeva õue peal, siis mõtlesime, et lihtsalt noor ja loll, väikest kasvu ka. Kui oleks varem helistanud, oleks nad ta järsku ära remontinud? Või oleks juba enne pidanud vett panema – aga nende mussoonivihmadega, mis siin sadanud on, ei tule selle peale, et loomad võiks janus olla. Arvaks, et ikka kuskilt saavad.

Siil on nüüd maetud sama puu alla, kuhu kass Ruudi. Ma kaalutlesin küll korraks, ega see raiskamine ei ole, kui täiesti kasutuskõlbulik siil mulla alla ajada, eriti pärast Epu postituse lugemist. Äkki tuleb varesinimene või nirkinimene, harakinimene või hiirinimene ja tahab süüa? Aga linnaelu iseärasused, naabrid ei pruugi sellise ökomatuse üle rõõmustada. Lohutasin end mõttega, et küll mulla allgi sööjaid leidub.

Sai päev ja sai õhtu, ma tulin uuesti tööle, läbi siilitu esiku, ja tabasin, et ei julge ikka veel muusikat kõvaks panna. Klõbistan klahvidel hiilimisi. Laulan töö juurde vaid poolihääli. Kui tahaks nägu teha, et õpin kastanjette, sest ei viitsi tööd teha, ei söanda kõvasti klõbistada. Külmkapi ust sulgen piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa.

Võrk, vasar ja kriminaalid

Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.