Natuke nagu kana moodi ja muu elustik

juuli 19, 2020

Ühel hommikul rääkis A.: “Ma ei tea, kas see on lind või loom, aga ta teeb sellist häält, et ma ei suuda seda kirjeldada.”

Mina: Ööbikud lõugavad viimasel ajal. Ööbik võib väga kõva häält teha.

– Ei, see pole ööbiku moodigi. See on väga imelik hääl.

– Laulurästas teeb igatsugu veidraid hääli järgi.

– Ma ei usu, et nii väike lind jaksaks nii kõva häält teha. See on… nagu keegi oksendaks hästi kõvasti. Prööhhh. Krääähh.

– Rebane teeb natuke sellist häält.

– Ei, ma arvan, et see on ikka mingi lind.

Läheb aega palju või vähe, kuulen ühel päeval läbi magamistoa akna õuest raskesti kirjeldatavat häält: pröähh! või röökkh!

Ja mulle tundus, et see on kana.

Jooksin, leidsin A. elutoast, lõin toaukse valla: kuula, kas see on see sinu oksendamislind?

Vaikus; kaugusest hakkab kostma üksik mootorsaag, koer haugub laisalt.

“Ma arvan, et see oli kana,” ütlesin ma.

Läks aega palju või vähe, mina pikutan, A. tormab tuppa: “Tule siia! Kuula!”

Pistan pea läbi ukse välja. Kostab jämeda häälega koera haukumist.

“Koer,” sõnasin ma abivalmilt.

– See on jah koer, aga oota.

Jämeda häälega koerale lisandus peenikese häälega koer.

– Teine koer.

– Jah, aga oota.

Koertele lisandus haki kjauksumine.

– Hakk.
– Jah, hakk. See oksendamislind vist ei tee enam häält. Võib-olla oli jah kana.

Läks aega palju või vähe, pikutan voodis, kuulen aknast lindu, kes teeb prööäähh! röökkh! Pikalt ja pidevalt, kui ma kähku teen, saan ka A. jaole!

Torman elutuppa, löön ukse valla, hüüan: “Kuula nüüd!”

A. mõistab kohe, milles asi, tormab uksele.

Vaikus, millele lisandub kauge koer/mootorsaag/hakk/vares jne.

“See on lind, keda saab ainult üksi kuulata,” nentis A. resigneerunult.

– Aga minu arust on kana.

– Ta võib jah täitsa kana olla.

Ilmselt tuleb meil leppida teadmisega, et naabruses elab oksendamislind, keda saab kuulata ainult ükshaaval ja kes võib täitsa kana olla.

***

Eile kuulsin katuselt kõva trampimist, pistsin pea jälle sealt uksest välja, et kas kass.

Räästas trampisid täiesti häirimatud rästad, puistasid vihmaveerenni ja loopisid sealt süstemaatiliselt sodi alla. Kena neist.

Läksin rääkisin A.-le, et loomad ja linnukesed on meile appi tulnud maja pidama nagu Tuhkatriinule.

***

Olin kevadel ühtede pähklitega koonerdanud, hoidnud pärastseks ja loomulikult läksid neile koid sisse (ära sina kogu seda, mida koi sööb ja rooste rikub ja…!). Tundus kuidagi rumal nad lihtsalt komposti visata, puistasin parem kompostikasti katusele, ise mõtlesin, et linnukese jaoks pole uss pähklis arvatavasti miinus, vaid tema rõõmustab hoopis, et ehee, täidisega pähklid! Mine võta kinni, kes seal käis, järgmiseks päevaks oli igatahes nii puhas töö tehtud, nagu poleks neid pähkleid kunagi olnudki.

Siis said vaarikad valmis, ma ei pannud süües tähele, et üks oli ussitanud, enne kui olin ussi krõpsti pooleks hammustanud. Mõtlesin hetkeks, mida teha. Leidsin, et mis tast välja sülitada, parem siis juba proovin teadlikult, mismoodi ta maitseb. Oli üllatavalt hea – maitse oli nõrk, aga mitte ebameeldiv, konsistents meeldivalt krõmpsuv. Ma olen nähtavasti valmis putuktoidule üle minema. Tasuta valk, täidisega vaarikad!

***

Kevadel läksin ma puude lõikamisega hoogu, võtsin maha mitu suurt jämedat kuivanud või kuivanuvõitu oksa. Ja siis ei jaksanud neid kuhugi ära vedada. A. lammutas need millalgi väiksemaks, aga me kumbki ei viitsinud nendega edasi tegeleda. Jäid vedelema, kasvasid rohtu.

Täna tuli mul õudne niitmisehoog peale, võtsin ja vedasin oksad ära, kuni jõudsin ühe vastu maad vedeleva palginotini. Selle liigutamine kinnitas, et pole elusamat asja kui surnud puu, seal all oli vaimustav elurikkus: ilusad kirjud nälkjad (küllap need suured seateod, kes pidid head huumust tegema ja keda vaesekesi on viimasel ajal hakatud kurjade oranžide lusitaania viinerloomade hirmus maha lööma), pisikesed kakandid… Heldisin ja panin noti viisakalt tagasi. See üks ront mul liikumist nii palju ka ei sega.

***

Maja verandapoolses küljes on voodri alumises servas üks lünk ja kimalased käivad sealt sisse-välja, ilmselt pääsevad sealt kuidagi maja alla. Veranda kaudu. Kui ma linu verandale kuivama panin, sumisesid nad paaniliselt seal ees ega osanud pesaauku üles leida; mõtlesin, kas neil ongi nüüd maastiku muutumisest lõplikult juhe koos, kuni ma linu seinast veidi eemale tõmbasin, et neile jääks käigutee. Segaduses olid ikka, aga ma ei tahtnud ka ilusa ilmaga pesu tuppa laiali laotada, tuli panustada sellele, et äkki õpivad labürindis orienteeruma. Aretan veel superintelligentsed kimalased välja!

Nähtavasti said nad küllalt hästi hakkama, et ellu jääda, sest nüüd, kus ma uut pesu panin, käis ikka agar liiklus. Riputasin seekord kimalasenurka ainult sokke ja muud pisikest; õnneks selgus, et tõepoolest, neid eksitavad ainult nii suured pesud, mis pesasuu ette jäävad. Minu presents eksitas natuke ka, suur nagu ma olen, maastikumärgid jäävad hoobilt minu massiivse kogu varju: mõni kimalane lendas minuni, jäi edasi-tagasi tiirutama ja läks siis sama targalt teisest veranda-avausest õue tagasi. Aga kui ma neil jalust (tiivust?) ära tulin, hakkasid jälle adekvaatselt liikuma. Hea, et ma mesilasi ei karda, muidu ei saaks siin üldse elada.

Kui nad meil mõnel aastal otse elutoa põranda all sumisenud on, olen vahel fantaseerinud, kuidas ma saaks kõrrega läbi põrandaprao mett.

38 kommentaari Kellele: “Natuke nagu kana moodi ja muu elustik”

  1. väga väga naine said

    nii tore post!

    Meeldib

  2. Morgie said

    Oh, kui armas!
    Te olete nagu Sammalhabe ja tema proua… Sammal… mingi asi.
    Kumalastelt vast mett ei saa, aga teie majaaluse vahatavad nad ära, m arvan. 😀

    Meeldib

  3. lendav said

    Kas see oksendajalind ei või olla mingi rästas? Need teevad ka koledaid hääli. Ning teiseks ma alati imestan, kuidas imeilusa lauluvilega peoleo kauni laulu vahele “kärunub” hirmsa kärinaga. Meil on siin pesakond noori peoleosid, kes iga päev värske kontserdi annavad. Kui ma eile õigesti loendasin, siis kvartett.

    Meeldib

  4. Siiri Rebane said

    pasknäär. peagut kindel. kui kuskilt kostab sellist häält nagu keegi oleks kellelgi kõri kallal aga sellel on veel piisavalt kõri et üritaks karjuda v vähemalt kraaksuda, siis on kindlapeale pasknäär. rästad, need kõige koledama häälega, teevad pigem käristi häält.
    kimalased on paksud ja laisad, nad teevad täpselt niipalju mett, et ise parasjagu ära elab. võibolla kui keegi muist ära varastab, korjavad selle asemel juurde.
    aga mina näen vaeva hall-kärbsenäpi ja kivitäksi määramisega. hääle kohta ütleb linnuraamat, et üks teeb tsk-tsk ja teine tsik-tsik, ma ei mäleta kumb kumba. eriti kui vaadeldavad on peamiselt tänavused pojad kellel ei ole korralikku liigiomast mustrit. vist on enamvähem nii, et silmatriibuga on täks ja ilma on näpp…igakord pole seegi kindel.
    ja kas te kõik valge-toonekure vaatlustes osalete? jõelähtme küla omad on mul kirjas. err.ee uudistes oli hiljuti üleskutse.
    kana häälest – sellist mahedat ‘kaak!’ häält teeb ronk. ma arvan, et see on tal vist abikaasale hellitusnimeks. ja teeb veel igasuguseid hääli tegelikult, aga enamasti sellise kõlava metalse varjundiga. kandvam hääl kui sarnased varese häälitsused.
    ja tänahommikune linnuvaatlus: hiline pesitseja kuldnokk, kelle pojad alles umbes nädal tagasi pesast välja lendasid, oli hädas oma jõmmkärakatega. paksemad kui ta ise, kollanokad, käivad kannul ja nõuavad süüa. kuigi idee oli ilmselt selline, et peavad ise õppima, vähemalt kuidas ussikesi üles korjata. kohutavalt palju poegi oli, ma ei saanudki aru, kas mitu pesakonda on juba parves (teiste vanemate omi) – ja kas on nii, et kui see viimatine oli tal teine kurn tänavu, siis esimene pesakond hoiab ka ikka sinna lähedale ja on koos teisega?

    Meeldib

  5. lendav said

    Rongad jutustvad nii ilusti 🙂 Neil on päris varjundirohke keel.

    Meeldib

  6. nodsu said

    ma peoleos kahtlen, sest seda vahepealset ilusat laulu, millest Lendav räägib, need elukad ei tee. (ilusa laulu jaoks elavad läheduses kuldnokad (vist).)

    ronk teeb minu mäletamist mööda “kronk” (kuigi vbla veel hääli), aga ma natuke kahtlen, kas nii linnas ronki oleks. Siin on rohkem linnavareslased (meie aias käivad peamiselt hallvaresed ja hakid).

    ja kanadest ma vähemalt tean, et naaber neid peab.

    Meeldib

  7. epp said

    Ma pakuks kah pasknääri tolleks “oksendamislinnuks”.
    Aga ronkade suhtes on Morgiel ja Lendaval õigus, nad teevad igasugu imelisi hääli, kaasa arvatud nurrumine ja veevulin.

    Meeldib

    • nodsu said

      see on jah midagi muud. Vähemalt salvestuse pasknäär teeb minu taju mööda umbes “plärr” või “präähhh”, aga see meie oma teeb tumedamat häält, “rhööökkh”. Teatava kriiskevarjundiga seal sees. Mõnikord eellöögiga – “khö-rhöökkhh, khö-rhöökkhh”.

      Meeldib

  8. libarott said

    Hehee, sellega meenub, kuidas juhtusin peenarde tegemise hooajal üle pika aja oma maakohas ööbima ja pidin aju ära nikastama, et kuidas küll “see õhtuse eluviisiga põrisev lind, noh” Google’i jaoks söödavaks kirjeldada või transkribeerida. Mida Eerik Kumari teeks?? Tulemuse (milleks osutus metskurvits) andis lõpuks kombinatsioon lind häälitsus krooksuv, aga ma jõudsin ikka põrisevat ja korisevat ja igast asju proovida, sest krooksumisega see hääl millegipärast ei seostunud.

    Meeldib

  9. Teresa said

    Su
    eluslooduse kirjeldus meenutab Gerry Durrelli Korfu mälestusi.

    Meeldib

  10. muhukadri said

    Hr abikaasa (ornitoloog) kõigepealt pugises postitust lugedes tükk aega lustist; sain aru, et iseäranis rõõmustasid teda onomatopoeetilised deskriptiivid, ja pakkus siis, et tegu on haigruga. Kui nii, siis laheneb kergemini ka see üksikuulmise küsimus, sest haigrud röögivad peamiselt ülelennul. Seal jõe ääres võiks ju neid elada küll.

    Meeldib

    • nodsu said

      kas kogu Tartu kvalifitseerub jõeäärseks? ma elan mäe otsas, kuigi jõgi on 15-min jalutuskäigu kaugusel.

      Täpsustan, et häält oleme mõlemad igal korral kuulnud mitu korda järjest, nii pikalt, et iga kord oleme jäänud uskuma, et nüüd jõuab ka teise kuulama kutsuda.

      Meeldib

      • ep said

        Ei, haigur on täiesti loogiline. Ma olen neid su kodulähedase veesilma peal näinud ja tee jõe äärest järveni võib vabalt üle teie elamise viia.

        Meeldib

      • nodsu said

        sa mõtled seal mänguväljaku kõrval?

        Kuulasin netist haigru häält, päris samasugune ei olnud, aga tämbris oli midagi ühist küll ja ilmselt oleneb hääl ka olukorrast.

        Meeldib

      • libarott said

        Äkki tasuks siis hõbehaigur ka üle kontrollida, neid olevat Eestis vähe, aga mullu nägin oma silmaga üht Supilinna tiigil.

        Meeldib

      • ep said

        Jah, selle lombi peal nägin ka kevadel korra, aga sagedamini näeb neid järvel. Nüüd suvel peamiselt maantee poolse kalda ääres, aga kevadel (st jahedamate ilmadega, kui rahvast vähem liikus) ka teiste kallaste ääres.

        Meeldib

  11. nodsu said

    ahjaa, Rebane siin rääkis sellest, kuidas ronk mahedat kaak-häält teeb, aga see hääl, mis meil siin on, seda iseloomustaks ma kui hullunud kana häält, maniakaalse kana oma, ja veel edeva ka, “kuulake, kus mul on häälrh!”, ainult et Ungaris laulma õppinud ja seal õpetati talle, et pidevalt ä-häälikutega rääkida on labane kitsekeel (ungari kitsed teevad – ligikaudses häälduses – “mäk-mäk”, kirjapildis “mek-mek”), ö-ga on peenem.

    Liked by 1 person

    • Rebane said

      see mis ma ronga kohta ütlesin oli kah nisama üldine linnuhäälejutt, mitte pakkumine selle konkreetse hääle allika kohta.
      tartu on mumst jah üleni jõeäär. niiet haigrud tuleks kõne alla. ma pole neid küll iialgi häälitsemas kuulnud.
      kaelustuvi ei tohiks olla, need huikavad nagu vaimud. selline hästi sügav ja kõlav hääl, bassid põhja keeratud. – kaelusturteltuvid tegid umbes ‘prööt’, eriti noored, eriti lendu tõustes, aga neid ma nägin viimati kanaari saarel.
      paistab, et siin muuseumi akna taga on hallkärbsenäpi pesa, aga paistab ainult üks poeg olevat. äkki siis on kägu? vaatan, kui mõni töllam ei tule akna tagant seda metsviinapuud maha kiskuma heast südamest, siis annan teada, kes tast kasvas.
      ja mitte ükski linnuraamat ei ütle, et noored ohakalinnud istuvad karjas maja seinal ja söövad seina sisse auke – savi kivide vahelt, see 18. sajandi pastoraat, ilmselt ehitati tol ajal maitsva savimördiga. aga just seda nad on teinud juba mitu päeva. ja kindlalt on ohakalinnud, sellise kollase sakiga tiiva peal kui istub ja triip kui lendab.
      oot, ma vaatan, kuidas minu linnuraamat haigru häält kirjeldab…
      hallhaigur (Ardea cinerea): vali kare khräik; pesapaigal krääksumine ja nokaplagin.
      hõbehaigur (Egretta alba): enamasti vaikib, aga pesitsuskolooniates võib kuulda kägisevaid häälitsusi.

      Meeldib

  12. Cax said

    Noored lendama õppivad varesepojad teevad ka väga koledaid hääli. Aga mitte sedasi jupikaupa, vaid peaaegu vahetpidamata. Aga ka kanad ja mõni häälenikastusega kukk teevad vahel väga hirmsaid helisid. Haigur on äkki vast natuke kimedam. Ja pasknäär ning harakas teevad rak-rak-rak. Muudkui – pojad võivadki need kõik olla (kui pole kana), sest nemad ei oska veel liigiomaselt laulda ega kutsuda ja nii nad siis rögistavadki kut paadund suitsumehed.

    Meeldib

  13. Rebane said

    oletataval kärbsenäpil oli siiski vähemalt 3 poega ja täna on kõik juba pesast välja lennanud, kuigi olid hirmus pisikesed, vanalinnust palju väiksemad. rüüstamisejälgi ei paistnud. ja veel kummalist linnuvaatlust: ühel vanalinnul, kes neid toitmas käis, paistis punakas laik rinnal. aga ma arvan et siiski ei olnud see liigiomane tunnus ega kanepi- v urvalind, vaid mingi liblika jahtimisest vms. või käis ja näris mõnel kiskjal kõri läbi.
    ja üks kiskja tõi täna hommikul mulle hiire tuppa. aga oli ise suurema osa vaikselt ja viisakalt ära söönud, mulle jäi pool pead ja jupike soolikat.

    Meeldib

  14. Rebane said

    ja ma ei öelnud, et ronk teeb kaak-kaak, vaid see on selline ühekordne hästi mahe ja kõlav “kaaaak!” või “gaaak!”, mis nad teevad. või isegi “waaak!”. tavaliselt kuulen seda, kui nad üle kirikumõisa pargi lendavad, sellepärast arvan, et see on neil kutsehüüd abikaasale.

    Meeldib

  15. Cax said

    Ronk teeb veel sellist väga veidrat plekist heli nagu pinkk pink-pinkkkkk. Aastaid mõtlesin, kes küll sellist häält teeb, isegi linnas, kus nagu teadupärast ronkasid ei elanud. Aga siis ükskord nägin maal suvilas ronka ülelennul (neil oli kohe maja kõrval metsas pesa) ja vot tema sellist veidrat täiesti ebavareslaslikku tininat tegigi 🙂

    Meeldib

  16. Cax Murka said

    Ahjaa, see ei olnud kutsehüüd, pigem teadaanne, et TÄHELEPANU, INIMESED PERIMEETRIL!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: