Natuke nagu kana moodi ja muu elustik

Ühel hommikul rääkis A.: “Ma ei tea, kas see on lind või loom, aga ta teeb sellist häält, et ma ei suuda seda kirjeldada.”

Mina: Ööbikud lõugavad viimasel ajal. Ööbik võib väga kõva häält teha.

– Ei, see pole ööbiku moodigi. See on väga imelik hääl.

– Laulurästas teeb igatsugu veidraid hääli järgi.

– Ma ei usu, et nii väike lind jaksaks nii kõva häält teha. See on… nagu keegi oksendaks hästi kõvasti. Prööhhh. Krääähh.

– Rebane teeb natuke sellist häält.

– Ei, ma arvan, et see on ikka mingi lind.

Läheb aega palju või vähe, kuulen ühel päeval läbi magamistoa akna õuest raskesti kirjeldatavat häält: pröähh! või röökkh!

Ja mulle tundus, et see on kana.

Jooksin, leidsin A. elutoast, lõin toaukse valla: kuula, kas see on see sinu oksendamislind?

Vaikus; kaugusest hakkab kostma üksik mootorsaag, koer haugub laisalt.

“Ma arvan, et see oli kana,” ütlesin ma.

Läks aega palju või vähe, mina pikutan, A. tormab tuppa: “Tule siia! Kuula!”

Pistan pea läbi ukse välja. Kostab jämeda häälega koera haukumist.

“Koer,” sõnasin ma abivalmilt.

– See on jah koer, aga oota.

Jämeda häälega koerale lisandus peenikese häälega koer.

– Teine koer.

– Jah, aga oota.

Koertele lisandus haki kjauksumine.

– Hakk.
– Jah, hakk. See oksendamislind vist ei tee enam häält. Võib-olla oli jah kana.

Läks aega palju või vähe, pikutan voodis, kuulen aknast lindu, kes teeb prööäähh! röökkh! Pikalt ja pidevalt, kui ma kähku teen, saan ka A. jaole!

Torman elutuppa, löön ukse valla, hüüan: “Kuula nüüd!”

A. mõistab kohe, milles asi, tormab uksele.

Vaikus, millele lisandub kauge koer/mootorsaag/hakk/vares jne.

“See on lind, keda saab ainult üksi kuulata,” nentis A. resigneerunult.

– Aga minu arust on kana.

– Ta võib jah täitsa kana olla.

Ilmselt tuleb meil leppida teadmisega, et naabruses elab oksendamislind, keda saab kuulata ainult ükshaaval ja kes võib täitsa kana olla.

***

Eile kuulsin katuselt kõva trampimist, pistsin pea jälle sealt uksest välja, et kas kass.

Räästas trampisid täiesti häirimatud rästad, puistasid vihmaveerenni ja loopisid sealt süstemaatiliselt sodi alla. Kena neist.

Läksin rääkisin A.-le, et loomad ja linnukesed on meile appi tulnud maja pidama nagu Tuhkatriinule.

***

Olin kevadel ühtede pähklitega koonerdanud, hoidnud pärastseks ja loomulikult läksid neile koid sisse (ära sina kogu seda, mida koi sööb ja rooste rikub ja…!). Tundus kuidagi rumal nad lihtsalt komposti visata, puistasin parem kompostikasti katusele, ise mõtlesin, et linnukese jaoks pole uss pähklis arvatavasti miinus, vaid tema rõõmustab hoopis, et ehee, täidisega pähklid! Mine võta kinni, kes seal käis, järgmiseks päevaks oli igatahes nii puhas töö tehtud, nagu poleks neid pähkleid kunagi olnudki.

Siis said vaarikad valmis, ma ei pannud süües tähele, et üks oli ussitanud, enne kui olin ussi krõpsti pooleks hammustanud. Mõtlesin hetkeks, mida teha. Leidsin, et mis tast välja sülitada, parem siis juba proovin teadlikult, mismoodi ta maitseb. Oli üllatavalt hea – maitse oli nõrk, aga mitte ebameeldiv, konsistents meeldivalt krõmpsuv. Ma olen nähtavasti valmis putuktoidule üle minema. Tasuta valk, täidisega vaarikad!

***

Kevadel läksin ma puude lõikamisega hoogu, võtsin maha mitu suurt jämedat kuivanud või kuivanuvõitu oksa. Ja siis ei jaksanud neid kuhugi ära vedada. A. lammutas need millalgi väiksemaks, aga me kumbki ei viitsinud nendega edasi tegeleda. Jäid vedelema, kasvasid rohtu.

Täna tuli mul õudne niitmisehoog peale, võtsin ja vedasin oksad ära, kuni jõudsin ühe vastu maad vedeleva palginotini. Selle liigutamine kinnitas, et pole elusamat asja kui surnud puu, seal all oli vaimustav elurikkus: ilusad kirjud nälkjad (küllap need suured seateod, kes pidid head huumust tegema ja keda vaesekesi on viimasel ajal hakatud kurjade oranžide lusitaania viinerloomade hirmus maha lööma), pisikesed kakandid… Heldisin ja panin noti viisakalt tagasi. See üks ront mul liikumist nii palju ka ei sega.

***

Maja verandapoolses küljes on voodri alumises servas üks lünk ja kimalased käivad sealt sisse-välja, ilmselt pääsevad sealt kuidagi maja alla. Veranda kaudu. Kui ma linu verandale kuivama panin, sumisesid nad paaniliselt seal ees ega osanud pesaauku üles leida; mõtlesin, kas neil ongi nüüd maastiku muutumisest lõplikult juhe koos, kuni ma linu seinast veidi eemale tõmbasin, et neile jääks käigutee. Segaduses olid ikka, aga ma ei tahtnud ka ilusa ilmaga pesu tuppa laiali laotada, tuli panustada sellele, et äkki õpivad labürindis orienteeruma. Aretan veel superintelligentsed kimalased välja!

Nähtavasti said nad küllalt hästi hakkama, et ellu jääda, sest nüüd, kus ma uut pesu panin, käis ikka agar liiklus. Riputasin seekord kimalasenurka ainult sokke ja muud pisikest; õnneks selgus, et tõepoolest, neid eksitavad ainult nii suured pesud, mis pesasuu ette jäävad. Minu presents eksitas natuke ka, suur nagu ma olen, maastikumärgid jäävad hoobilt minu massiivse kogu varju: mõni kimalane lendas minuni, jäi edasi-tagasi tiirutama ja läks siis sama targalt teisest veranda-avausest õue tagasi. Aga kui ma neil jalust (tiivust?) ära tulin, hakkasid jälle adekvaatselt liikuma. Hea, et ma mesilasi ei karda, muidu ei saaks siin üldse elada.

Kui nad meil mõnel aastal otse elutoa põranda all sumisenud on, olen vahel fantaseerinud, kuidas ma saaks kõrrega läbi põrandaprao mett.