15. sajandi tantsu algkursus

september 18, 2020

Alustan Tartus järgmisel nädalal 15. sajandi tantsu baaskursusega. St sellest saadik plaanin paar-kolm nädalat tegeleda just algajatega, et sammud ja mõni lihtsam tants läbi võtta, seejärel saab juba kogenumatega kampa lüüa. Muidugi saab liituda ka kunagi hiljem, aga teiste algajatega koos on ilmselt lihtsam.

Trenniajad on neljapäeviti ja pühapäeviti kell 18, neljapäeval katoliku kooli koridori puhkeruumis (Jakobi 41), pühapäeval TRAKSi majas (Pepleri 27). Esimene tund on seega 24. septembril.

See tantsustiil on hästi mustritepõhine, põhisamme on suhteliselt vähe, liikumine on selline… pehme (nagu loodud selleks, et õlgadelt maani – või kaugemale – langev tekstiil mõjule pääseks), kõige peenema stiili ilusat esitust kirjeldati nii, et “tantsija meenutab lainetel õõtsuvat gondlit”. Selle peenuse hea näide on siin videos (kui ma ei eksi, tantsib tolle trupi juhendaja Bruna Gondoni ise).

Oli ka kepsakamaid tantse, neid loeti lihtsalt vähem peeneks, aga me teeme neid ka. Mõni neist on nagu väike lavastus, tantsijad jälitavad üksteist jne.

Üks selline madalstiilsema tagaajamistantsu näide on meie oma trupilt (taevake, küll me oleme ikka kaua tegutsenud). Hoiatan, et kahjuks on helikvaliteet väga krõbisev, nagu kontsertsalvestustel kipub olema, nii et kui keegi vaatab, soovitan heli üsna maha keerata; korra läheb natuke segi ka, aga vast pildi saab ikka.

Üks meie veel vanem näide (jälle kahjuks sellise helikvaliteediga, et heli tuleb kas peaaegu või päris maha keerata, muidu hakkavad kõrvad klõpsuma) ka keskmises peenusastmes, tähendab, mitte kõige aeglasem ega kõige kiirem.

Kui huvi on, kirjutage siiasamma kommentaaridesse – kui kasutajanimega käib meiliaadress komplekti, saan pärast juba privas vastata. Võib ka Saltatriculi kontaktivormil otse.

Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Loomade elu

september 6, 2020

Mul oli siin igasuguseid mõtteid, millest blogida. Täpiline seelik roosiaias meenutas, kuidas ma vaatasin kunagi üht keskaja muusikaga tantsuetendust ja mõtlesin, et oh, kus ikka sarnased riided tõstavad hästi kehaehituse erinevust esile. Keskaja ürbid on ju meestel ja naistel põhimõtteliselt ühesugused.

Siis vaatasin “Tähesõdade” jätkutriloogia esimest filmi ja mõtlesin, et miks ometi “Sõrmuste isanda” linastuses keegi Ussikeelt sama mahedasti ja ilusa näoga ei võinud mängida nagu Adam Driver Kylo Reni. Siis oleks olnud palju usutavam, et sellisel tegelasel õnnestub õukonnas küllalt kõrgele tõusta, et kuningale edukalt keelt kõrva ajada.

Siis aga süüvisin ma kimalaste elusse, sest rohtu niites avastasin ma kogemata, et mul on aias nende pesa. Kurval moel, sest ma lõin neil vikatiga katuse pealt (vat siis oli hea meel, et me tänavu taga-aias muruniitjaga ei möllanud) ja märkasin alles siis, et sagimiseks läks. Kimalased olid aga sõna otseses mõttes konstruktiivsed, ei hakanud mitte süüdlast otsima, vaid remonti tegema. Õhtuks oli uus samblakuppel peal. Hiljem jõudis keegi veel seda rappimas käia (mis linnud käivad kimalaste pesa kallal?) ja nemad ehitasid vankumatult jälle uue.

Süvenedes jõudis mulle pärale, et ega neid pole mingi hädine üks liik. Omaenda piparmündipeenrast leidsin (lisaks kõigile mesilastele ja sirelastele, kes seal möllamas käinud on) vähemalt kolm erinevat: musta keha, valge tagumiku ja peenikese kollase triibuga nii rindmikul kui tagakehal (pakun, et maakimalane); üleni must valge pepuga (oletan, et sorokimalane); ja siis need pesa-asukad, väiksemad, muidu ruuged, aga keskelt mustad (arvan, et põldkimalased). Korra nägin seal pesa juures ka üht suurt maakimalase välimusega tegelast ja mõtlesin, et kas mingi kägukimalane.

Nende pärast oli kohe hea meel, et ma suure ohaka niites püsti jätsin ja õitsema lasin (vähegi äraõitsenud nutid lõikan maha niipea, kui näen, loodan, et nii ei tule mul päris ohakakasvandust).

Pärast seda, kui ilmad jahedamaks ja vihmaseks keerasid, on nende askeldamist väheks jäänud, paar päeva ei saanud kimalasi üldse imetella, ainult üks sale hele peaaegu läbipaistev nälkjas roomas kaks päeva järjest nende katusel, eks ma vaatasin siis teda.

Ja siis sain kaks korda väga sarnast moodi kellegi käest hammustada – korra mahakukkunud ploomi süües huulde (sülitasin kahtlase ploomitüki nii kiiresti maha, et ei jõudnud nähagi, kes seal küljes oli), ja korra köögis resti pealt kaussi võttes kätte. Seekord jõudsin märgata kellegi punakaspruuni kitiinkesta, aga jällegi raputasin instinktiivselt kätt nii kiiresti, et elukas pudenes kuhugi maha ja täpsemalt uurida ei jõudnud. Kaliibri põhjal pakuks kõrvaharki, selle poolest ka, et temast võiks uskuda nii ploomi sisse ronimist, kui keegi teine on augukese ette teinud, kui ka majja äraeksimist. Ikka tuleb neid vahel vannist päästa.

Aga siis hakkas hall kass järsku väga kiiresti surema, aga mitte ka päris ühe ropsuga, nii et tuli natuke aidata. Ja jäi blogimata, sest sellest, millest oleks kõige enam tahtnud kirjutada, ei osanud.

Täna aga lugesin üle selle prantsuse tagurpidikoogi retsepti, mis mul ükskord varem untsu läks, sest ei mõelnud piisavalt palju. Otsustasin, et ei viitsi ikkagi kooki teha. Ja seejärel läksin kööki ja hakkasin kooki tegema.

Seekord tuli tainas adekvaatne (tuvastasin muuhulgas, et selline pakk kohupiima, nagu meil poes kõige tavalisem on, on mahult umbes 1 klaas), mätsisin ta õunte otsa, lükkasin ahju, läksin tööle tagasi.

Umbes poole tunni pärast tuli A. teatama, et ahju lahti tegemata paistab, et on kõvasti kerkinud ja pealt pruun.

Tulin vaatama, kuigi retsepti järgi oleks veel tunnike aega olnud.

Leidsin, et pealt pruun jah, tõstaks õige alumisele siinile, et võtaks rohkem alt.

A. tõstis mingi kannu eest ära, mina avasin ukse, sikutasin resti koos ahjupanniga välja ja kallutasin panni elegantselt põrandale. Äärepealt endale sülle, aga refleksid on piisavalt head.

Vaatasime, kuidas põrandal on ilusti kõrvuti tühi pann ja õuntesegane lasu, ja jõudsime järeldusele, et mis siin muud, kui kühveldame tagasi pannile.

See osutus üllatavalt kergeks, sest ollus oli ikkagi juba pigem kook kui tainas (nojah, ahjupann on laiem ja õhem kui koogivorm, peabki rutem minema kui retseptis). Läks natukeseks ahju tagasi, kõrgemad sakid tulid igavesti toredad krõbedad. Tuleviku tarbeks võib kõrva taha panna, et koogi tagasi kühveldamiseks on kõige parem riist õhuke lõikelaud.

Siis naersin kõigepealt, kuidas sellel retseptil on needus peal. Ei tule sellest õiget tagurpidikooki, ei tule! Ja et mis siis saab, kui just nüüd tuleb õudselt maitsev. Kas me peame iga kord seda protseduuri kordama?

Järgmine mõte oli aga, et hmm. See maandumiskoht on see koht, kus kass süües lamas. Ei ole võimalik, et see kook nüüd kassikarvu ei sisaldaks. “Nii sageli, kui te sellest koogist sööte…!” Milline suurepäraselt sakramentaalne punkt.