Loomade elu

september 6, 2020

Mul oli siin igasuguseid mõtteid, millest blogida. Täpiline seelik roosiaias meenutas, kuidas ma vaatasin kunagi üht keskaja muusikaga tantsuetendust ja mõtlesin, et oh, kus ikka sarnased riided tõstavad hästi kehaehituse erinevust esile. Keskaja ürbid on ju meestel ja naistel põhimõtteliselt ühesugused.

Siis vaatasin “Tähesõdade” jätkutriloogia esimest filmi ja mõtlesin, et miks ometi “Sõrmuste isanda” linastuses keegi Ussikeelt sama mahedasti ja ilusa näoga ei võinud mängida nagu Adam Driver Kylo Reni. Siis oleks olnud palju usutavam, et sellisel tegelasel õnnestub õukonnas küllalt kõrgele tõusta, et kuningale edukalt keelt kõrva ajada.

Siis aga süüvisin ma kimalaste elusse, sest rohtu niites avastasin ma kogemata, et mul on aias nende pesa. Kurval moel, sest ma lõin neil vikatiga katuse pealt (vat siis oli hea meel, et me tänavu taga-aias muruniitjaga ei möllanud) ja märkasin alles siis, et sagimiseks läks. Kimalased olid aga sõna otseses mõttes konstruktiivsed, ei hakanud mitte süüdlast otsima, vaid remonti tegema. Õhtuks oli uus samblakuppel peal. Hiljem jõudis keegi veel seda rappimas käia (mis linnud käivad kimalaste pesa kallal?) ja nemad ehitasid vankumatult jälle uue.

Süvenedes jõudis mulle pärale, et ega neid pole mingi hädine üks liik. Omaenda piparmündipeenrast leidsin (lisaks kõigile mesilastele ja sirelastele, kes seal möllamas käinud on) vähemalt kolm erinevat: musta keha, valge tagumiku ja peenikese kollase triibuga nii rindmikul kui tagakehal (pakun, et maakimalane); üleni must valge pepuga (oletan, et sorokimalane); ja siis need pesa-asukad, väiksemad, muidu ruuged, aga keskelt mustad (arvan, et põldkimalased). Korra nägin seal pesa juures ka üht suurt maakimalase välimusega tegelast ja mõtlesin, et kas mingi kägukimalane.

Nende pärast oli kohe hea meel, et ma suure ohaka niites püsti jätsin ja õitsema lasin (vähegi äraõitsenud nutid lõikan maha niipea, kui näen, loodan, et nii ei tule mul päris ohakakasvandust).

Pärast seda, kui ilmad jahedamaks ja vihmaseks keerasid, on nende askeldamist väheks jäänud, paar päeva ei saanud kimalasi üldse imetella, ainult üks sale hele peaaegu läbipaistev nälkjas roomas kaks päeva järjest nende katusel, eks ma vaatasin siis teda.

Ja siis sain kaks korda väga sarnast moodi kellegi käest hammustada – korra mahakukkunud ploomi süües huulde (sülitasin kahtlase ploomitüki nii kiiresti maha, et ei jõudnud nähagi, kes seal küljes oli), ja korra köögis resti pealt kaussi võttes kätte. Seekord jõudsin märgata kellegi punakaspruuni kitiinkesta, aga jällegi raputasin instinktiivselt kätt nii kiiresti, et elukas pudenes kuhugi maha ja täpsemalt uurida ei jõudnud. Kaliibri põhjal pakuks kõrvaharki, selle poolest ka, et temast võiks uskuda nii ploomi sisse ronimist, kui keegi teine on augukese ette teinud, kui ka majja äraeksimist. Ikka tuleb neid vahel vannist päästa.

Aga siis hakkas hall kass järsku väga kiiresti surema, aga mitte ka päris ühe ropsuga, nii et tuli natuke aidata. Ja jäi blogimata, sest sellest, millest oleks kõige enam tahtnud kirjutada, ei osanud.

Täna aga lugesin üle selle prantsuse tagurpidikoogi retsepti, mis mul ükskord varem untsu läks, sest ei mõelnud piisavalt palju. Otsustasin, et ei viitsi ikkagi kooki teha. Ja seejärel läksin kööki ja hakkasin kooki tegema.

Seekord tuli tainas adekvaatne (tuvastasin muuhulgas, et selline pakk kohupiima, nagu meil poes kõige tavalisem on, on mahult umbes 1 klaas), mätsisin ta õunte otsa, lükkasin ahju, läksin tööle tagasi.

Umbes poole tunni pärast tuli A. teatama, et ahju lahti tegemata paistab, et on kõvasti kerkinud ja pealt pruun.

Tulin vaatama, kuigi retsepti järgi oleks veel tunnike aega olnud.

Leidsin, et pealt pruun jah, tõstaks õige alumisele siinile, et võtaks rohkem alt.

A. tõstis mingi kannu eest ära, mina avasin ukse, sikutasin resti koos ahjupanniga välja ja kallutasin panni elegantselt põrandale. Äärepealt endale sülle, aga refleksid on piisavalt head.

Vaatasime, kuidas põrandal on ilusti kõrvuti tühi pann ja õuntesegane lasu, ja jõudsime järeldusele, et mis siin muud, kui kühveldame tagasi pannile.

See osutus üllatavalt kergeks, sest ollus oli ikkagi juba pigem kook kui tainas (nojah, ahjupann on laiem ja õhem kui koogivorm, peabki rutem minema kui retseptis). Läks natukeseks ahju tagasi, kõrgemad sakid tulid igavesti toredad krõbedad. Tuleviku tarbeks võib kõrva taha panna, et koogi tagasi kühveldamiseks on kõige parem riist õhuke lõikelaud.

Siis naersin kõigepealt, kuidas sellel retseptil on needus peal. Ei tule sellest õiget tagurpidikooki, ei tule! Ja et mis siis saab, kui just nüüd tuleb õudselt maitsev. Kas me peame iga kord seda protseduuri kordama?

Järgmine mõte oli aga, et hmm. See maandumiskoht on see koht, kus kass süües lamas. Ei ole võimalik, et see kook nüüd kassikarvu ei sisaldaks. “Nii sageli, kui te sellest koogist sööte…!” Milline suurepäraselt sakramentaalne punkt.

17 kommentaari Kellele: “Loomade elu”

  1. epp said

    Kas sa leinad oma kassi? Leinan koos sinuga. Kui vana oli Kass?

    Aga muidu nii armas lugemine. Su kimalastest tuli mulle meelde, et me oma viimatise road tripi käigus sõitsime ühes kitsas kanjonis kogemata üle herilasepesa, mis oli puujuurte all. Nad said JUBE vihaseks ja jälitasid me sõiduriista viis miili. See on 8 km. Ma ei valeta ega liialda. Oli päris hirmus, sest oli suur pesa.

    Meeldib

    • nodsu said

      Ma arvan, et ta oli umbes 14, aga päris kindel ei ole, sest ta ei olnud meil titest peale. On mingi umbmäärane teadmine, et ta oli musta kassiga (kes suri ligi kaks aastat tagasi) ühevanune, ja must kass oli 2006. a sügisene kassipoeg.

      Meil on siin kodu lähedal herilastega väga rahulikud suhted olnud, aga pole õnneks ka juhtunud nende pesa lõhkuma.

      Pesa raputamise peale nad nii kurjaks ei läinud – tol aastal, mil nad ehitasid pesa pööninguluugi külge ja A. sealt edasi-tagasi käies seda iga kord paratamatult raputas – herilased sumisesid nördinult seal ümber, aga kallale ei tulnud.

      Rääkimata neist, kes meil kunagi õuepeldiku katuse vahel elasid. Käisid rahulikult oma katuseavast, meil oli jälle oma uks. Vahel eksis mõni peldikusse, siis tuli ta välja aidata. Samamoodi, nagu mõni eksib vahel tuppa ja tuleb välja aidata.

      Viimati päästsin niiviisi kogemata ühe hooga herilase JA kõrvahargi – võtsin purgi, sain herilase ilusti purki, kartong peale – ja alles siis avastasin, et sinna purki oli kõrvahark kukkunud. Toimetasin nad mõlemad õue, üksteisele nad midagi ei jõudnud teha (või siis ei teegi herilased ja kõrvahargid üksteisele midagi, ega ma ei tea).

      Meeldib

  2. Teen sulle virtuaalse pai 😦

    Meeldib

  3. Siiri Rebane said

    see Ussikeele ja Rohani kuninga (mistaminindoligi…) liin oli piinlik jah. lavastuse visuaali poolest. ma ikka loodan, et see näitleja v keegi teine oleks suutnud selle nõiduse all olemise ja väljatulemise välja mängida ilma kummipeata, lihtsamalt, näoilmega ja natukese grimmiga kui just muidu ei saa. Theowyn? ei… pärgel, mis ta nimi oli. Theoden vist. voh. oli jah.
    aga loomastikust rääkides – ma leidsin oma maja kõrvalt surnud nirgi. väga profilt tapetud, ainult väike hammustusjälg kaela peal kuskil ilmselt jugulaarveeni kohas. niiet kass vist sellega hakkama poleks saanud, neil on suuremad hambad. kriminalistika hüpotees on praegu, et territooriumivõitlused isaste vahel, mõni uus tuli ülbama ja majaalust vallutama ja jäi vanale alla. või vastupidi. margus k arvas, et kahju, üks hiirepüüdja vähem. ma siis tutvustasin talle seda hüpoteesi ja lohutasin, et kõvem hiiretapja selle eest võitis. – aga ega ma tegelikult ei tea, kui reaalne see on, et liigisisene konkurents nii karmiks kätte ära läheb. ei tohiks olla nii täielik elupaikade põud, meil on kilomeetrite viisi kiviaedu, mis peaks pesitsemiseks sobima. see konkreetne pesapaik peaks olema minu maja all, kahekordse põranda sees – sest põranda all käivad kassid ka. ilmselt oli siis eriti ülbe isend, see surnu tähendab. et sureb, aga ei tagane. ja nirk on ikka uskumatult pisike loom. vaksapikkune, koos sabaga. saba oli ka pisike, u. 3 cm. äärmisel juhul 4. matsin saialillede juurde, las lükkab neid ülespoole.

    Meeldib

    • nodsu said

      jep, ilma kummipeata jah, täiesti korraliku tasemega näitleja oli ju.

      ma arvan kusjuures, et ka Ussikeele näitleja oleks oma oskuste poolest suutnud usutavamat libedikku mängida, noh, sellist, et vaadates jääks uskuma, et ma isegi läheks õnge. a miskipärast tahtis Jackson, et ta näeks kohe hästi ilge välja ja mõjuks hästi ebausaldusväärselt. Aga nii pole ju üldse loogiline.

      Meeldib

      • Morgie said

        A nõiduse värk äkiste. Ja visuaalselt oli selline ilgus lahedam kui mingi moosine Kylo Ren.

        Meeldib

      • nodsu said

        vaidlen vastu, ka siledaid libedikke on visuaalselt imposantne vaadata, kui hästi näitlevad.

        Jättes kõrvale, et raamatus põlnd nagunii selles kohas nõidust (Tolkieni universumis ei olegi tavaliselt nii lihtsakoelist üleloomulikkust), ja andes selle andeks, sest ok, visuaalselt on lahe eksortsismi filmida, siis…

        mul on raske niiviisi oma umbusklikkust suspendeerida! sest oletadeski, et kuningas on nõiutud, ülejäänud õukond ei olnud ju.

        Meeldib

      • nodsu said

        lihtsakoelise üleloomulikkuse kohta on muidugi ammu öeldud, et Peter Jackson doesn’t do subtle.

        Meeldib

  4. nodsu said

    Kassiga on üldiselt nii, et väga masendav see ei ole, sest enne oli juba nädalajagu selge, et ta tunneb ennast väga kehvasti, ja positiivne oli sealjuures see, et niiviisi selgelt kehvastiolemise aeg oli suhteliselt lühike (musta kassi tervise allakäigutee oli märksa laugem, pikem ja selle võrra kurvem).

    Ütlesin A.-le, et tunnen kassist peamiselt puudu neis kohtades, kus ta tavaliselt tüütu oli. et mis mõttes ma võin jala lihtsalt niisama teki alt välja sirutada. Või kui ma viskan diivanile pikali sudokut tegema, siis mis mõttes ma nagu näengi oma sudokut ilma kaela kõveraks keeramata ja vingerdamata.

    A. ütles, et tema märkab siis, kui ta läheb varahommikul õue suitsu tegema ega peagi ust valides mõtlema, et see ei oleks selline uks, kust kass liiga vara tuppa hakkaks tükkima (“liiga vara” tähendas tal seda, kui ta päriselt veel ei tahtnud tuppa, aga oleks lahtist ust nähes arvanud, et tahab, ja siis tahtnud viie minuti pärast jälle õue ja ajanud mind üles).

    Meeldib

    • ep said

      Varjupaigas on praegu vist kassiuputus… Või siis vahelduseks hoopis koer? Ma võin harjutamiseks enda oma hoida tuua…

      Meeldib

      • nodsu said

        ei tea, mõtleb. Varjupaik ei lase praegu niisama vist uudistama, et millise loomaga klapib, tuleb enne kodus välja valida. Ainus variant oleks vist end kassipoja-silitajaks möllida.

        Meeldib

      • ep said

        Tartu varjupaigas (loomadevarjupaik.eu) küll sellist infot üleval pole. Mu meelest just vastupidi, nad eelistavad seda, et loomavõtmise huviga inimesed isiklikult loomaga tuttavaks saavad, mitte pildi järgi ei vali. Aga poolmetsikute kassipoegade süleshoidjaid vajatakse seal enamasti samuti.

        Meeldib

      • nodsu said

        vaatasin nende FB-lehelt, tõesti, piirang kehtis ralli ajal.

        Meeldib

      • Siiri Rebane said

        aga võta siis terve pesakond korraga. 🙂 tähendab, vähemalt kaks õde-venda. see on neli korda parem kui 1 kass. ütlen ma, oma 2 kassiga, kes on samast pesakonnast. kui neid veel 3 oli, siis tundus, et kõige äpum saab teiste käest proportsioonitult rohkem pookida, aga no eks nalja sai nendega ka jälle 6 korda rohkem. ja ära toida ainult ega peamiselt krõbinatega. sellisest inimese moodi toidust mida vbla kassid isegi sinuga jagama nõustuvad on need külmutatud kanadetailid väga head. minu omad eelistavad kanasüdameid. kaelad teeme omavahel pooleks, neid peab natuke keetma.

        Liked by 2 people

  5. Teresa said

    Sarnane jama juhtus mul kord kringliga. Panin suht vedela taigna koos tervete munakollastega kaussi ja kui selja keerasin tõmbas väike poeg selle põrandale Kühveldasin kraami kaussi tagasi, kergitasin ja põimisin ja kui hakkasin valmis kringlit pannile tõstma, keeras kõhu ja laua vahel hoitud pann end ringi ja jälle põradale. Kui viisin valmis kri gli õetütrele, oli kogu seltskond vaimustuses

    Meeldib

  6. Siiri Rebane said

    _midagi_ peale kavala jutu Ussikeel igatahes kuningas Theodeniga tegi. sest Theoden ütleb, kui Gandalf oli talle aru pähe tagasi pannud: “Your leechcraft ere long would have had me walking on all fours like a beast.” tõenäoliselt jootis seda kloorilahust ja kiitis, et tervislik ja imerohi 😀

    Meeldib

  7. nodsu said

    Riputan siia kimalaste määramislehe:

    Click to access Kimalaste_maaramislehed.pdf

    Digaris on ka pikk artikkel “Eesti kimalased”, aga selle järgi poleks ma osanud seda musta valge tagumikuga kimalast määrata.

    Üks pealiskaudsem (st ainult tüüpilisemad esindajad), aga ilusate piltidega:
    http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9904/kimalane.html

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: