Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?

Kangesti Maasik

november 7, 2020

Mõtisklesin siin ükspäev, et kui Pratchett võttis oma kõhkleva omniaani nime arvatavasti ühe käreda vanakooli vaimuliku järgi, siis oleks eesti keeli mõni muu nimi parajam kui Kaer. On meiegi kultuuriloos päris mitu ilusat pastorinime, mida väänata. Igasuguseid ideid tuli. Kas mu lugejad tunnevad ära, kellele ma vihjan, kui räägiksin pastorist nimega Üpris Kangesti Auväärt Vuppel? või Maasik (neid on meil lausa mitugi olnud, üks kangem kui teine)? või Toorum Kelle? Juhan Indrikis Roosapanter?