Vaikne koduvana läks pinsile

Ma olen igal aastal olnud pühadest kurnatud ja mõelnud, kui hea oleks niisama kodus logeleda.

Nüüd logelen niisama kodus (v.a 1 ettevaatlik põgus maskivisiit vanemate sugulaste poole, kelle eest ma otsapidi vastutan, ja 2 põhjalikumat bigbluebuttoni-lobisemise sessiooni vanematega) ja olen hädas tööka mehega, kes on nagu “Maleva” filmist välja hüpanud eestlane – kiitis, et pühadeks anti mitu vaba päeva, hea rahulik remonti teha. Pühitse siis sellisega!

Tähendab, laias laastus on mul muidugi hea meel, et majapidamises on keegi, kes erinevalt minust paneb tähele, et miski vajab nokitsemist, ja selle käsile võtab – mina võiks elada enam-vähem lagunevas kuuris, kuni see kokku kukub, ja siis imestada, et ups, kuidas see nüüd juhtus, siiamaani oli ju päris mugav, isegi plusskraadid tulid sisse, kui kütta. Ja teisest küljest tunnen ma ära küll, et terves majas ja soojas toas on mõnusam elada, kui satub juba selline tuba elamiseks.

Niisiis tunnen iga kord vaimustust ja tänumeelt, kui A. teeb lage või roogib lund või ehitab verandat või paneb kuhugi ühe porgi või mis iganes tegemisi veel olemas on.

***

Vaheanekdoot salapärastest töödest:

lähen mina sügisel india tantsu. Umbtänav on lahti kaevatud, kraavis on torud ja üks töömees. Kraavi kaldal seisavad, käed puusas, teised töömehed, umbes nagu selle meemi peal, kus serva peal on personalijuht, logistikajuht, tootmisjuht, turundusjuht jne, ja kraavis kaevab Vasja.

Aga nad olid ilmselgelt kõik hästi võrdsed, üks kamp, ja tegid nalja.

Nali kõlas minu kõrvade jaoks umbes nii, et “no ma võin siin drebloni greegblungiga ka ühendada”.

Ja siis nad kõik naersid lõbusalt ja tükk aega, nähtavasti oli väga hea nali.

***

Niisiis, kuhu ma jäin? tuleb välja, et pühade aegu tahaks ma kuidagi mitteasjalikult koos aega veeta.

Varem pole ma sellist vajadust tähele pannud, varem on mu pühadeaur läinud selle peale, mis päeval millise seltskonnaga pidutseda ja millal kelle juures, koosta või graafik (ja olengi koostanud, koos märkustega à la “R turule, hapukaps? peet? vt kas ilus. värske ingver! želatiin L kana mar! tainas? tarretis. P 15 küps, 16 puuvillasalat, 17 pirn+juust, 18 kana”, ja kogu sellest graafikust muidugi alati lootusetult välja sõitnud, nii et külalised muudkui saabuvad ja suhtlevad, kuni mina teen oma lihtsat lõunat, mis tõesti kohe valmis saab. Ja ootamatud esinemised kõige selle vahele, sest sel aastaajal ikka keegi avastab, et tal on seda-või-seda tantsu oma peole vaja.

Jõululaupäeval ei suutnud ma end mobiliseerida rohkemaks, kui et panin A. ettevalmistatud kala ahju ja tegin pärast ühe lihtsa vürtsikoogi (oma tavalise, ainult et panin rohkem head-paremat sisse); eile tuli mingi hoog peale ja küpsetasin hulga pogácsaid ja kuna ma olin tööpinna juba 1) ära koristanud – punkt, mille taha mul tainarullimist nõudvad retseptid tavaliselt takerduvad, vt ka anekdooti, mis lõpeb “võtke puhas nõu” – , 2) jahuseks teinud, tegin sama hooga paar plaaditäit piparkooke ka. Ega ma ei laida, päris hea on niiviisi näksida, aga kohati on tunne, et torte teha meeldis ja meeldis teha kreemi, kuid tühjal saarel pidi neid sööma üksinda.

Enne seda pidasin koristamisorgia ja sedakaudu on leidnud tõestamist, et isegi kui asjad on jalust ära ja Marie Kondot pole vaja teha, ei pääse koristamisest ikka. Kolmapäeval võtsin ma kõigepealt tolmu igalt poolt kõrgemalt, seejärel tegin esimese ringi põrandat, seejärel lasin lendleval tolmul settida ja tegin kõik uuesti üle. Ja siis pärast põrandapesu veel korra kõrgemad pinnad.

See kirjeldus tundub juba haiglane, aga vaadake, ma jälestan tolmu puudutamise tunnet ja lisaks on mul vist väikest viisi tolmuallergia. Mis tähendab, et kui ma juba otsustan teda rünnata ja selle vastiku asjaga kokku puutun – ja sõrmede nahk muutub purukuivaks ja nina sügeleb ja kogu aeg on vaja aevastada – , siis puutuks juba nii, et aitab, puutuks nii, et on puututud!

***

Vaheanekdoot: “Kõik mu hingamisteed on tolmu täis!” kaebasin dramaatiliselt A.-le, kui too oli end remondist korraks eemale kiskunud.

– Pane siis ruttu mask ette.
– Hilja juba, hingamisteed JUBA ON tolmu täis.
– (malbel üdini A.-pärasel toonil) Ega mask ei kaitsegi kandjat. Tuba on praegu puhas.

***
Ja mis sest kasu oli? Asju pole ikka jalgu jõudnud, tore küll ja peaaegu uskumatu – küllap sellest, et on vähe asja väljas käia, nii ei saa tekkida ühtlast pehmet toavoodrit riietest, mis on liiga minused, et kappi panna, aga pessu panna veel vara. Aga eile oli kollase kapi pealt juba uuesti tolmu täis. Tühisuste tühisus, ma ütlen. Rahvapõlv tõuseb ja rahvapõlv vajub, aga tolm jääb igavesti! ja tolm tõuseb ja tolm langeb ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. See kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata.

Ahjaa, söögist. Apelsinimarmelaadi blogis (hetkel ei lingi, sest järsku ta ise ei taha reklaami) oli viide luutsinasaiakeste retseptile. Tegin esimest korda, tulid hoopis päkapikusaiakesed, nimetagem hellitavalt safranibarankadeks. Tegin teist korda, siis natuke kerkisid ka, konsistents sai… ütleme kumjas. Ei tahtnud kerkida. Ema arvas, et nii peabki juhtuma, kui teha rammus tainas, aga ilma eelkergituseta. Aga pogácsa-tainas on veel rammusam, seekord ei kergitanud ma ka tundide viisi nagu suvel, ometigi kerkis mis mühises ja isegi kui nad ei tulnud küpsenult väga kõrged, olid nad ometi pealt krõbedad, seest pehmed, nagu käib. Müstika. Justkui oleks mingid retseptid, mis lihtsalt tulevad välja, ükskõik, kui lohakalt teha. Ja teised, mida järgid grammipealt, ja ikka läheb untsu.

(Vahemärkus Apelsinimarmelaadi-blogijale, sest teda kiidetakse liiga vähe: kui sul selle retsepti järgi saiakesed välja tulid, siis sa oled täielik kunn, see ei ole üldse lihtne!)

Kui nüüd vahe ei olnud selles, et luutsinasaiakesi püüdsin teha kuivpärmiga nagu retseptis (eeldades, et “instant yeast” on kuivpärm, aga äkki ei ole nii lihtne?) ja pogácsaid presspärmiga.