Näotu

jaanuar 30, 2021

Pesumasin raputas peegli vannitoaseinalt alla.

Eks see konks istub seal seinas ka lõdvalt ja tahab ringiratast käia. Niisiis tundus mulle tervelt pool päeva hea mõte, et ei panegi teda uuesti üles – varem või hiljem on maas tagasi, läheb veel katki. A. ajab habet nagunii vannis istudes vanniotsapeegliga, mina kammin juukseid elutoapeegli ees. Me ei tee vannitoa seinapeegliga õieti midagi.

Kuni ma tabasin end teab kui mitmendat korda hajameelselt mõtlemast, et ei tea, miks mul täna nägu ei ole.

Ei sobi mulle ringi käia, viltuse konksuga valge kipsplaat ees, edevuse asi.

Ma ei tea, kas te olete “Tondipüüdjate” multikasarja vaadanud, aga seal on üks roheline limakoll, kes on neil tondiküttidel nagu maskotiks või koduloomaks.

Vaatasin mina siis unes üht selle sarja osa, kus limakoll oli kadunud ja kõik olid õudselt mures.

Siis ilmus ta välja ja meile näidati tagantjärgi, kus ta vahepeal käinud oli: ta oli läinud jooga- ja meditatsioonikursusele.

“Nii,” mõtlesin mina. “Ah siis selles on asi. Need olid mingid petised, kes tõmbasid tal koti üle silmade.”

Aga ei. Kohe järgmiseks nägin, et ta hakkas mediteerima ja tõusis lendu, otse üles, kaadrist välja.

Kui ta tagasi maandus, oli ta üleni kuldne, säras ja tema näol oli Buddha naeratus.

Nüüd oli selge, et ta oli mediteerides valgustuse saanud, aga soostus tagasi tulema, nagu üks lahke bodhisattva ikka.

Kui üles ärkasin ja meelde tuli, naersin tükk aega omaette.

Minuga juhtus vahepeal selline asi, et hakkasin üht seiklussarja vaatama ja ei saanud kohe arugi, kui olin juba ühest antikangelasest sisse võetud ja nüüd on ta mu kujuteldav sõber, kelle suunas platooniliselt õhata. Minul on nüüd muidugi hästi, tänan küsimast, dopamiinitaseme eest kenasti hoolt kantud, kogu aeg on hea tuju, ainuke häda, et nähtamatute sõpradega ei tea iialgi, kas võib parajasti rahus ennast sügada või pussu lasta.

Aga selle tõttu guugeldasin ma ka sarja kohta taustainfot, imestasin, miks see minu lemmiktegelase osatäitja on alati intervjuudes kõige kidakeelsem ega taha enda kohta midagi avada. Kuni ma guugeldasin ka näitlejat ennast ja siis ma enam ei imestanud, sest oh sa püha püss.

Vaeseke oli juba varem ühes väga popis sarjas mänginud ja tundub, et selliseid ei võeta enam inimese, vaid tegelasena, keda võib väntsutada nagu fänfikikarakterit. Või loeb see, et nähtavasti on ta seksisümbol. Mis tähendab, et piisab, kui tema eraelust midagi välja lekib, kohe läheb rämedaks spekuleerimiseks.

Nt oli ta kunagi teinud lapse kellelegi, kes ei olnud tema enda naine. Inetu lugu muidugi, aga oma naisega leppis ta pärast ära, last aitab ülal pidada ja käib teda vaatamas, suht tavaline kärgpere ühesõnaga. Ja ma saan põhimõtteliselt aru, et see on magus klatšiteema.

Aga kommentaaridest umbes pooled olid à la “vat, oleks ta selle lurtsu ikka mulle kurku purtsatanud, siis ei oleks sellist jama tulnud,” plus arutelu, et kui ta seksiks selle popi sarja teise seksisümboliga, siis mis asendis, ja kui suur kummal täpselt on; ja pooled paistsid siiralt uskuvat, et tegelikult on tal tõeline armastus hoopis näitlejaga, kelle tegelasega tema tegelane käib (sest ega siis tegelased ei saa ju kurameerida, kui näitlejatel omavahel ei susise), ja sõimasid kurjalt päriselunaisi, kes seda telearmastust segavad.

Nagu… appi. Ma saan veel aru, et need seksimõtted võivad pähe tulla, sest seksisümbol. Aga kas seda peab kohe kirjutama? Avalikus foorumis, mitte sõpradega privas lämisedes? Elusate inimeste kohta, kes võivad seda ise lugeda?

Loodan vaikselt endamisi, et järsku Eesti artistidel on selliste asjadega natuke rahulikum kui hollivuudis, sest keegi ei saa siin nii kauge täht olla, et inimesed teda päriselust kuidagi ei teaks. See võiks dehumaniseerimise vastu aidata. Aga võib-olla olen ma lihtsalt õndsas teadmatuses, sest enamasti ma ei käi sellistes kommentaariumides.

Huhh. /raputan ennast ja loodan, et saast pudeneb maha./

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Uusaastakaart

jaanuar 4, 2021

EV tegi trupi nimel jälle toreda ja kämbiliku kaardi, tervitan sellega ka oma lugejaid.

Millalgi ehk kirjutan ka – olgu jõulumälestustest või jagan jõulumuusikat, ega hooaeg pole veel päris läbi, aga praegu on pea väheke liiga pulki täis.