Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

45 kommentaari Kellele: “Mõttepudi”

  1. KK said

    Jones’i viimane titelugu ajas küll naerma. Telia laenutuses oli mul tasuta vaatamisõigus ühele filmile ripakil ja riskisin. Nagu ta ikka, klassikaliselt jabur 🙂
    Aga jah, kas need klassikalised paariminemise filmid ei ole nagu kopi-paste vanadest muinasjuttudest. Masingu heietused meenuvad kohe. Ugri muinasjutud versus indo.

    Meeldib

    • nodsu said

      Ma olen viimasel ajal väga palju muinasjutte-müüte lugenud ja ega ka need indoeuroopa lood nii hirmus paaritumiskesksed ei ole.

      Muide, Disney printsessifilmid mulle enamjaolt meeldivad, ma arvan, et just sellepärast, et seal on reeglina mingi muu tegevus või eesmärk ja ilus mees tuleb justkui boonusena kaasa (nagu tüüpilistes meesprotagnonistiga seikluslugudes ilus naine). Aga eks disnikad ongi tehtud arvestusega, et kümneaastastele peab sobima.

      Mulle võib aga täiesti igav olla korralik kvaliteetne psühholoogiline draama, kui see käib puha paarisuhte ümber.

      Meeldib

      • KK said

        Mul mõlkusid meeles just need kindla sihiga lood, kus on alati õnnelik lõpp (paariminemine) 🙂
        Ma ei ole asjatundja, eredalt lihtsalt see teema koolist meeles. Nood kulgemise lood olid nii teistmoodi võrreldes nendega, mida lastele trükitakse.

        Meeldib

      • nodsu said

        ok, arusaadav, meie tõmbajad-tõukajad on lihtsalt erinevad. Mulle võib ka ilma õnneliku lõputa armastusdraama tüütu olla, sest inimesed, kas teil muud ei ole elus teha või. Ja teisest küljest mind õnneliku armastusega lõpp ei häiri, kui loos on kõvasti muid asju. Seiklusi või vaimukat dialoogi või ühiskonnavaatlusi või sõbrasuhteid või peresuhteid või…

        Meeldib

  2. mnjah, see armastuse asi on imelik. Ma jätan vist aastat 10 selle osa isegi horoskoopides vahele 🙂 ( mitte et see kuidagi oluline näitaja oleks), sest teema ei kõneta, pole oluline jne. Ma usun, et ma täna ei suudaks enam lugeda isegi klassikalist armastust a la Jane Eyre vms Romantilisi komöödiaid ma ikka aeg- ajalt vaatan, aga mind mingil põhjusel ärritab see, et alati kohtuvad õiges vanuses ilusad inimesed. PKkk.. ma olen sada korda üksinda reisinud, miks mina ei kohta kunagi omavanust, imeilusat tumedate silmadega meest, kes on just lahutanud, rikas ja armastab mind meeletult..?? 🙂 🙂
    Ma ei teagi miks. Ilmselt olen välja kasvanud? Limiit sai täis? Vajadused rahuldatud?
    Ja teistpidi ka, ma olen ilmselt pragmaatiliseks ja küüniliseks muutunud, kuna selline- ma armastan sind 100% hirmutab mind tõsiselt. See tundub ahistav ja lämmatav, ja ilmselt seepärast ei saagi ma sellest enam aru, sest vabadus on ju nii magus, mugav ja mõnus.

    nimetatud raamatu triggeriks oli tegelikult nostalgia ja äratundmine- see kõik on olnud, lapsepõlv tuli meelde:) sellepärast meeldis.

    Meeldib

  3. Marca said

    Ma üldiselt ka käin kauge kaarega romantilisena presenteeritud teostest mööda, Glattauer sattus ilmselt lihtsalt selle tõttu ette, et ilmus “Moodsa aja” sarjas ja ma olen püüdnud sealt enamikku lugeda.
    See kapitooliumimäss tundus mullegi kõrvalt vaadates tore, ilmselt oli neil väga lõbus. Umbes sama tunne, kui me kord terve klassiga poppi tegime, pärast olime hämmingus, et kõik teised olid pahased ja pidime seletuskirja kirjutama – aga meil oli ju nii tore!? Laulupidu kohal olles mõjus aga hoopis vastupidiselt, ma olin eelteismeline ja tundus ka õudne, kui kõik ümberringi skandeerima või laulma kukkusid (publikus siis, mitte kooris). Äkki oleneb, kas see kamp, kes ühtselt tegutseb, on sulle tuttav ja oma (klass) või võõrastest koosnev (teismeline vs kari täiskasvanuid).

    Meeldib

  4. Frieda said

    Mhmh, ma filmivaataja eriti pole, aga raamatute osas on mul sama. Mulle pole vist ükski selline raamat eriti meeldinud, kus keskne tegevusliin on armastuslugu, vähemalt peab seal siis romantilisele armastusele lisaks midagi tasakaalustavat olema.
    Ja sealjuures ma pean ennast tegelikult romantikuks.

    Etendatud elurõõm on väga tuttav teema. Umbes nii, et tegin, olin selline, nagu oodatakse, linnuke kirjas, kas ma võin nüüd oma asjadega edasi tegeleda?
    Ma mõtlen, et teen seda vist mingites asjades siiamaani.

    Meeldib

  5. väga väga naine said

    Mulle ka ei paku armastuslood väga huvi, kuigi mu mootor on teistsugune – ma olen elukogenud liiga palju kordi, et päriselus nii ei käi, ja kuigi ma ikka loodan, et no äkki ikka?!, sain samas juba teismelisena aru, et no ei ole nii, et keegi meeldib mulle ja siis mina talle ka täiesti sõltumatult vms.
    Ei juhtu nii! (Kui just mu esimene kuhugi viinud suhteäbarik v.a ja see oli NII JUBE, et … uhhh!)
    Ja no kui oli kena meessoost isik, ta meeldis mulle alati nagunii, ma ei saanud isegi aru, et kuidagi saaks sedasi, et alguses ei meeldi ja siis hakkab.
    Ma mõtsin, et tegelased lihtsalt valetavad endale alguses hästi ja siis läheb see mööda, sest kaua inimene ikka endale valetada jaksab, onjo.
    Aga armulood minu kogemuse kohaselt ei käi nii nagu lugudes ja seega on need lood mitte lihtsalt igavad, vaid ma vihastan kogu aeg perioodiliselt. See on ju VALE!
    (Kas ma olen mingi väärakas, et minu elus sedasi ei käi, lood on ju tähtsad, lood on ju inimteadvuste kontsentraat, PEAB ju minema, nagu lugudes …)
    Harryst ja Sallyst ma küll mäletan ainult seda, kuidas Meg Ryan kohvikus orgasmi teeskles =) Aga põhimõtteliselt =)

    Muidu mina olin maru rõõmus laps ja mulle ka jubedalt meeldib see “oleme üks” tunne. Tõsi, mina olen laululaval laulja olnud alati, kui see tuleb, aga see kätest kinni võtmise ja ühise õõtsumise tunne on mu arust päriselt ka hea ja tore ja see tunne tasub püüdmist – ainult siis hakkab õudne ja vastik, kui kogu üritus on õudne ja vastik. Aga samas ega ma ju sattugi meeleavaldustele vms, kuhu ma ise ei lähe, ja lähen ikka sinna, mille olemus on tore ja tasub eestvõitlemist.
    Mille nimel ei ole üldse õudne käest hoida ja skandeerida, hoopis imetore.

    Meeldib

    • Frieda said

      Jaa, see aspekt on mul ka kogu aeg olnud – et elus ju nii ei käi ja mind see ärritas (ja on ka põhipõhjus, miks mulle muinasjutud ei meeldi). Ja hämmastas (hämmastab jätkuvalt tegelt, aga ma lihtsalt pole selle üle viimasel ajal eriti mõelnud), et inimesed loevad armastuslugusid just sellepärast, et ooo, nii ilus ja midagi vastukaaluks reaalsusele.

      Meeldib

    • nodsu said

      mul on mulje jäänud, et elus käib igat moodi, mõnikord ka kõige siirupisema armastusloo moodi. Lihtsalt ega see mind kõik jäägitult huvitama ei pea. (Kõrvalliinina aga võib selline lugu isegi vajaliku maitsenüansi lisada, nagu ma ütlesin.)

      Meeldib

      • nodsu said

        mõtlesin, mis õudne see mul on, mis ühise õõtsumisega hakkab, ja tundub, et umbes samamoodi õudne nagu minestades. Et ma kaon iseendal ära.

        Ja põhjalikumalt mõeldes: sellised joovastavad ühisaktsioonid käivad inimestel tunde pealt ja teisiti ei saagi, ratsionaalsus visatakse kõrvale. Mina tahaks kõigepealt järele mõelda, kas see on see üritus ja see seltskond, mille ja kellega ma tahan oma mina kõrvale heita. Kas see on ikka õige asi. Teised on juba joovastusega ajama pannud ja kui nad siis mind kaasa hakkavad kiskuma, siis mind kistakse kuhugi, kuhu ma pole veel otsustanud minna.

        Väiksema seltskonnaga, oma inimestega on kergem minna lasta, neid ma tean ja usaldan.

        Meeldib

      • väga väga naine said

        Nojah, ja mul on see otsus juba ära tehtud, kui ma sinna üritusele üldse lähen =)

        Meeldib

      • nodsu said

        nii suure seltskonnaga, kellest ma tunnen kaduvväikest osa, ei piisaks mul sellest, et ma olen ürituse laias laastus heaks kiitnud – ma tahaks ka iga üksiku otsuse, mis selle käigus tuleb, ise teha, mitte jätta massi triivimise hooleks. Tont teab, kuhu triivib.

        nt ma ei usu, et Aljoša-miitingule läinutel oli kohe alguses plaan poodidest hügieenisidemeid laiali tassida.

        Meeldib

      • väga väga naine said

        No see ei ole käesthoidmine =)
        See on midagi muud.
        Ma olen autist vist =) Ehk ses mõttes ei ole muret grupiga kaasa minemises, et ma lakkaks ise olemast ja iseennast tunnetamast.
        Nagunii tunnetan ennast, kogu aeg tunnetan ennast, kui saan korraks MITTE tunnetada, mõelda nagu üks karjast, on see väga hea ja eriline tunne.

        Meeldib

  6. Morgie said

    Bridget Jonesi teises osas on janti rohkem kui lamuuri, eriti tore on see Tai vanglas istumine. Aga kolmanda osa panin ma poole pealt kinni, sest nii kuradi loll ja nurjatu /spoiler/, et sa ei ütle kahele võimalikule isakandidaadile: “Vabandust, te mõlemad võite isad olla, ootame kuni sünnituseni selle hõiskamisega.” vaid jätad nad mõlemad sellele arvamisele, ikka annab olla.

    Meeldib

    • Morgie said

      …ja seda inimeste “tegeliku sisemise vanuse” klišeed olen ma kusagilt mujalt ka lugenud, aga ma ei usu sellesse sellepärast, et ma ei usu muutumatusse isiksuslikku tuuma, ma arvan, et inimese isiksus on küllaltki amorfne ja muutlik asi, lihtsalt viimane liige pidevalt muutuvas mälu ümberkirjutuste jadas. Jah, me kirjutame ümber küll üha iseennast, aga lõpuks…
      “Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme see, kes te olete täna. Aga nüüd, kui soovite, olen võlur!” Gabriel Agnesele, “Viimne reliikvia”

      Meeldib

      • nodsu said

        nii tunnen ma ka – et ei ole kogu aeg sama

        Ja tglt mul oli elus periood, kus armastuslood läksid korda, alates 10.-11. eluaastast kuni kuhugi… kahekümnendate alguseni võib-olla? a võib-olla sai kõige suurem armastusevaimustus ikkagi juba enne kahekümnendaid läbi.

        Aga nüüd on mu huvisfäär jälle sarnasem sellega, mis ta mul lapsena oli.

        Meeldib

    • nodsu said

      aah, siis ma ei vaata seda kolmandat osa, ma üldse ei seedi, kui tekitatakse mingit mõttetut draamat sellega, et lihtsalt ei räägita üksteisele asju.

      Meeldib

      • _kaur_ said

        Bridget Jones I kogu intriig tuleb sellest, et ei saada suheldud, kuna mobiiltelefone ega internetti pole veel leiutatud. Korduv motiiv on “keegi helistab tuhat korda kellelegi, keda pole kodus” või “keegi saab oma telefoni automaatvastajalt sõnumi kätte nii hilja, et olukord on selleks ajaks vastupidiseks muutunud.”

        Meeldib

      • Morgie said

        Kolmanda filmi intriig tuleb paraku sellest, et BJ täitsa suhtleb ja telefoni puudumine pole küsimus, ta lihtsalt laseb /Spoilerihoiatus!/ mõlemal peikal kordamööda ja paralleelselt prenataalset vanemlust nautida, ilma et kumbki teaks et ta on kõigest üks võimalus kahest ehk siis kergelt nagu kvantisaduse kandja. Ma ei suutnudki ära vaadata, millal ja kuidas see lahenduse leiab.
        Kolmanda raamatu point oli aga hoopis muu, seal lasti lihtlabaselt senisel heal mehel, kes oli juba kätte saadud ja igav, maha surra, et saaks BJ-ga uue armuloo kirjutada, sest et vana armulugu on ju igav ja mis sest ikka kirjutada. Krt, ega see pole ka väga aus tegu.
        Nüüd ma olen spoilerdanud nii et paha hakkab.

        Meeldib

  7. _kaur_ said

    Disney printsessi-lood on viimasel ajal (kümme aastat? kauem?) olnud tugeva feministliku moega. Plika kasvab suureks, heidab endalt ühiskondliku ootuse köidikud, teeb midagi ootamatut ja vägevat, saadab tihti ka paar ilastavat kutti või kangelast pikale lainele. Rapuntsel / Vaiana / Kodu / Brave vms – ma olen kõiki neid vaadates olnud meeldivalt üllatunud.

    Muidugi on ka see lõpuks kitš, kuid hane-ema juttudega võrreldes ikkagi meeldiv muutus.

    Bridget Jonesi filme pole näinud, kuid esimest raamatut lugesin ja see meeldis väga. Järgmise võtsin kätte eestikeelsena ja tõlge oli nii jäle, et ei suutnud eriti pikalt lugeda.

    Meeldib

  8. Xavi said

    Mul on samasugune vastumeelsus massi sisse sulandumise vastu. Ükskord sattusin tänaval olema, kui laulupeorongkäik just möödus ja lihtsalt selle rahvamassi lähedalt viibimise peale hakkas füüsiliselt paha. Igasugustel grupiekskursioonidel olen see, kes grupist esimesel võimalusel lahku lööb. Sest ma ei suuda.
    Aga kõigi nende kapitooliumimässajate tagantjärgi üles otsimine ja ükshaaval süüposti panemine (Youtube’is näiteks) või isegi süüdistuse esitamine riigi poolt tundub natuke ebaõiglane. Mäsu ajal ju indiviide polnud või olid, aga nõrgemal kujul, ent hiljem kui indiviidid uuesti elule ärkavad, peavad nad indiviidina vastutama kogu sigaduste eest, mida nad õieti ei sooritanudki.

    Meeldib

  9. tafkav said

    Ega Sa pole juhtunud Madeline Milleri “Achilleuse laulu” lugema? See on ka vist põhimõtteliselt ainult armastuslugu (jutustaja on Patroklos).

    Meeldib

      • nodsu said

        muidu “Antiikmütoloogias” mind need kurvad armastuslood küll liigutasid, aga seal olid need lühikesed ka.

        no ja vorm võib vahel asja muuta. Ma ükskord avastasin end “Dido ja Aenease” ooperit vaadates sorinal nutmast, teiste nähes ka veel, vaju või maa alla. Aga see oli vohh, just selline seltskond, kus võib lasta kontrollil enda üle minna.

        Meeldib

  10. jryiiiik said

    Armastus on ületähtsustatud. Noh, vb ei oleks, aga mulle tundub, et see on vääritimõistetud. Ja siis läheb tegelikult selle lihtsa narratiiviga – kaks persooni saavad kokku – hapraks. Aga, näe, mul õnnestus just (täitsa kogemata) viia inimene kokku raamatuga ja küll on tore, täiesti romantiline hetk!

    Olen ise niimoodi käinud pinda inimestele, jutustanud neile üht novelli, et mäletad kust see on, kas tead kust see on, ma ise arvan, et mõnest vanast Vikerkaarest jne ja siis, põmm, lugesin üle Tšempionide eine ja see oli üks Kilgore Trouti tekstidest, esitatud paari lausega. Aga ma mäletasin tervet novelli! Kaalusin juba selle kirjutamist, kui täpselt ma ikka mäletan, minu versioon oleks ju teistsugune olnud jne (vaata ka “Pierre Menard, “Don Quijote’i” autor”), aga õnneks (pigem ikka õnneks) sattus Vonneguti raamat enne pihku.

    Aga näiteks “akuutne laav” meeldib mulle väga. Ja tegelikult päris paljud armastusega seotud tekstid ja filmid.

    Meeleavaldustes on midagi toredat igal juhul. Ma mõisaid põletanud ei ole, aga näiteks vikerkaare-paraadil käisin. Päris hea. Ja ka naljakas – kui küsisin kohvikust kraanivett, siis üks ettekandja keeldus (ilmselt põlgusest pedede vastu), aga teine võttis mu käest plastpudeli ja villis selle täis. Ja ma ei usu, et ta sinna sülitanud oleks.
    Ja 1991 “kaitsesime” Tähetorni Tartus. Kamp poisikesi, relvastatud hiir oleks meist jagu saanud, aga ülev tunne oli.

    Liked by 1 person

    • jryiiiik said

      Ent, olgu öeldud, et küllalt paljud võimalused massi sulanduda on tundunud mullegi füüsiliselt vastuvõetamatud.
      Ma vist isegi suudaks selgitada, kust jookseb piir, aga ma ei viitsi ja te ei viitsiks lugeda.

      Meeldib

      • Xavi said

        Mul tuli seepeale meelde, et olen ka käinud meeleavaldusel – 2017 varakevadel, just loodud koalitsiooni vastasel meeleavaldusel. Tol korral ei kogenud sellist massiga sulandumist, oli võimalus rongkäigus oma mõtteid mõelda ja endaks jääda.

        Meeldib

      • Xavi said

        2019 kevadel ikka

        Meeldib

      • jryiiiik said

        Jah, see on oluline eristus. Ma võin valesti mäletada, aga ega ma neil nimetatud puhkudel väga ei sulandunud ikka.

        Meeldib

      • väga väga naine said

        Hah, ega ma ka kergesti sulandu =) Just seepärast meeldibki, kui õnnestub, sest õnnestub nii harva! Viimati oli siuke enam-vähem kunagi 2010 paiku ühel laulupeol publiku hulgas ja taustal ometi tunne “krt, aga KUI lahe praegu laval oleks …!”
        Ma olen meeleavaldustel käinud küll, valeliku poliitika vastu ja vaba interneti eest, aga seal ma lihtsalt rõõmustasin, kui piinlik ei olnud 😀
        Vahepeal ikka oli ka. Krt, intelligentsed inimesed, aga kõnet pidada ei oska, äkki ei peaks siis?!

        Meeldib

      • nodsu said

        Mul on viimatine hea üleva tunde mälestus koroonakevadest, kui ma käisin inimestega hästi vähe läbi ja see tundus nii pidulik.

        Liked by 1 person

  11. Teresa said

    Aga ma tahan lugeda korralikku eskapistlikku kirjandust a la Harry Potter, Sõrmuste isand, Mary Poppins, Muumid jne ja muidugi klassikalised krimkad.

    Meeldib

  12. nodsu said

    Aga mis ülevasse küünarnukitundesse ja ilusasse kitšimaailma puutub, siis viskan siia selle Žižeki artikli lingi:

    https://www.vikerkaar.ee/archives/11594

    Tijanići tsitaat sealt:
    “Milošević muutis igapäevaelu üheks pikaks puhkuseks ja pani meid end tundma nagu keskkooliõpilased lõpuekskursioonil – mis tähendab, et mitte miski, kohe tõesti mitte miski, mis sa teed, ei ole karistatav.”

    ja Kusturica “Maa-aluste” edasilükatud enesetapu ja destruktiivse orgia kohta

    ja “etniline puhastus Bosnias oli (teatavat sorti) luule jätkamine teiste vahenditega”.

    See on see, miks massi hulka kadumise rõõm on koletu.

    Meeldib

  13. _kaur_ said

    Ma teen endale varsti Twitteri konto, mille ainus eesmärk on jagada edasi Notsu antud viiteid ja mõtteteri.

    Liked by 1 person

  14. jryiiiik said

    Kle, Notsu, muidugi kirjuta ise. Selles mõttes, et jaa. Ma tahaks küll lugeda.

    Meeldib

  15. Rebane said

    kas ma olen kivi all elanud v mis, aga kuskohast on pärit ‘väntab härg’ ja mida see tähendab?

    Meeldib

    • nodsu said

      Alver.

      “Vaim, kandes kord triumfipärgi
      ja rikast rüüd,
      praevardas väntas nuumat härgi –
      kuid nüüd? kuid nüüd?

      Jõuk püsib nüriduses hardas
      ja pärg on pärg.
      Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
      ja väntab härg.”

      Meeldib

      • Rebane said

        tänan! 🙂

        “Vaevata milleks ajusid,
        kui maailma juhivad “olud”? —
        Oma “kutsumust” nõnda tajusid
        rahva poolt kroonit kolud.

        “Püüad sa taotleda võimatut,
        peagi sipled sa soo sees,” —
        nõnda kõigi poolt sõimatud
        saab iga vastnegi Mooses.

        “Valeta natuke, varasta natuke,
        liialdusist ent hoidu.
        Ei kukuta nupumeest pisike patuke,
        küll aga lolli ja loidu.”

        Selleks vaid siitilma õnnikud
        rahvariiki rajavad laia,
        et saada põllule sõnnikut
        ja kohvi juurde saia.

        (vastab v pigem sekundeerib Heiti Talvik)

        aga mina olen vist tõesti kivi all elanud kui seda Alveri asja ei tea… või nagu ebamääraselt…loodame, et olen lihtsalt ära unustanud.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: