Talvine

märts 10, 2021

Eile öösel sadas nii kohev lumi, et ei saanud teda õieti verandalt maha lükata: ka maas on teda vähemalt verandaservani, kohati kõrgub üle serva ja valgub verandale! Vaene A., kes praegu väljas oma käruga peab manööverdama, mõtlesin.

Hommikul ajas hoovinaaber käimisvao hangede vahele, A. jõudis koju ja pikendas selle meie majani. “Ületeenaaber on nii usin, et on endale maja ette pisikese kõnnitee teinud, et tal oleks, mida puhtaks lükata,” kommenteeris ta koju jõudes, “mina kasutan ikka ära: pole kõnniteed – ei pea lükkama.” Tausta mõttes – meil on siin vaikne tänav ka, nagunii on asfalteeritud ainult väike jupp ja kuhu siit nii väga sõita olekski, ainult tipptunni ajal üritab mõni Narva maanteest või Puiesteest mööda vingerdada. Jagatud ruumi põhimõte töötab, ilma et seda peaks ekstra märkidega kehtestama (ja siit, lapsed, on näha, et keskkonna üldine kujundus loeb rohkem kui reguleerimine: paigalda strateegiliselt jupp lohklikku kruusateed ja kiirus on justkui iseenesest madal). Laste ja loomade pidamiseks ideaalne keskkond, kassid lösutavad tänava ääres ja lapsed mängivad keset tänavat keksu.

Aga see ületee-austraallane armastabki tegevust otsida, ta ehitas kõigepealt aeda kahekorruselise mängumaja, seejärel lammutas maha eelmiste elanike sauna ja ehitas selle asemele uue ning seejärel asus muid atraktsioone installeerima. Nüüd tal aias enam väga palju ruumi ei ole, kui ta midagi just uuesti maha ei võta, nüüd tulebki laieneda. Niisiis jah, rajas kõnniteejupikese ja lükkab seda õnnelikult lumest puhtaks.

“See on jah üks hirmus töökas inimene,” ütles A. “Küllap ta rõõmustab…” “… Et siin on põhjust lund lükata?” “…et sai selliste töökate inimeste maale kolida.”

Oh mida ta vaene hing küll meiega pihta hakkab, meie oleme otse üle tee ja mudalaisad. Kompensatsiooniks lubasin suvel neil meie mustsõstraid korjata, mis läbi aia kasvavad.

Muide, mudalaiskusest: eelmise lume ajal leiutasin ma laisa inimese talisupluse: 1) teen tagaukse lahti; 2) viskan sealt kõhuli lume sisse ja rullin ennast ringi. Logistiliselt palju lihtsam kui Emajõgi, ei pea mõtlema, kus ja kuidas ennast kuivatada ja mida teha, et varbad enne ära ei külmuks, kui nad sokkide jaoks küllalt kuivaks saavad.

Ainult et lumi kleebib ennast trikoo või misiganes muu ujumispesu külge (aed paistab läbi ja ma ei taha inimesi hirmutada), tuleb pärast tuppa kaasa, pudeneb tükkhaaval maha ja teeb loigukesi.

Siis sulas lumi ära, tulid vihmad ja pori ja ma mõtlesin, kas ma peaks nüüd muda sees püherdamisega jätkama ja kuidas see annaks sõnale “mudalaisk” hoopis uue tähenduse.

Hiljaks jäin proovimisega, laisa inimese asi.

*
Lugesin “Pimeduse isandat Derkholmist” ja mõtlesin, mis tehnika see küll on, mida Jones kasutab. Tähendab, mulle tundub, et tema maailmaehitus ei ole “kõva maailmaloome” koolkonnast, kus maailm oleks enne lugu pikalt ja põhjalikult läbi ehitatud, pigem paistab, et küll maailma käigupealt sedamööda valmis teeme, kuidas loo huvides vaja läheb. Ja tegelastest väga palju ei näidata. Ja vaatepunktitegelaste kaudu antud kirjeldus ei ole teab mis aistiline (aistilise kirjutamise etaloniks on mul Bradbury, aga omas võtmes on ka Tolkien selle peale tugev, näiteks igas mõttes raskuse kujutamisel). Ja raamatus on hulk õhukesi salvräti tõugu statiste. Mis tavaliselt tähendaks, et emotsionaalset kaasahaaramist ei maksa loota.

Ometi tabasin end üsna peagi kõige vanemat greifi armastamas ja seejärel mõnda järgmist ja nii edasi. Võib-olla töötab see, et “väga palju ei näidata” tähendab pigem fragmentaarsust kui kiirustamist: peatüki sees on üsna aeglane kirjeldus, peatükkide vahel on ajahüpe ja selle ajal toimunust ma ei tea. Omamoodi impressionistlik kujutus, kaadri sees on palju, kaadri serv on ära lõigatud. Võib-olla töötab see, et väga palju tegelasekirjeldusi antakse mõne teise tegelase kaudu; ma hakkan seda greifi armastama, sest mulle näidatakse vilksamisi pilte sellest, kuidas vaatepunktitegelane teda armastab.

Kusjuures jah, tegelased, kes mulle kõige enam hinge läksid, olidki kõik kellegi teise silmade läbi antud, nende silmadega vaatajad ise mitte nii väga.

Muidu mõtlesin seda lugedes regulaarselt, kuidas see raamat on minu jaoks nagu “Ah, olla Inglismaal!” või isegi mõni Nancy Mitfordi lugu maagilises soustis – kaootiline, sensuaalne paljude noorukieas lastega perekond ja nende sekeldused, aga lohede, deemonite ja greifidega.

Eesti tekst on kahjuks selline, et pani pidevalt käigu pealt inglise keelde tagasi tõlkima (eks ma kartsin ka: küsisin tuttavalt raamatukoguinimeselt, kuidas Eva Luts tõlkijana on, järgnes pikk paus ja heatahtlik vastus: “No…. Ta areneb.”). Ma ei räägi sellest, kas kaks teismelist räägiks omavahel tõesti “Sa naljatad” – “Ei naljata”, selle asemel, et öelda “Sa teed nalja” – “Ei tee” – eri inimestel on eri tutvusringkond, võib-olla on kuskil Eesti nurgas olemas seltskond, kus teismelised räägivad nagu 19. sajandi prantsuse romaani tegelased, igasuguseid subkultuure on olemas. Ma räägin vajadusest mõistatada: kas “nagu püüaks ta mitte haige olla” all on mõeldud “nagu püüaks ta mitte oksele hakata” (sick)? kas “nad paistavad tarkadena” all on mõeldud “näevad peened/stiilsed välja” (smart)? kas “vestlus ümber korvide” on “vestlus korvide üle”? ja mis pagana elukas on “peapreester”, kas ülempreester? Ei teagi, kas see on kivi tõlkija või hoopis toimetaja kapsaaeda, lõppeks tean ma omast käest, kuidas enda teksti apsakaid enam ei taju, sest ma TEAN, mis sisu seal peaks olema. Igatahes soovitaks lugeda pigem originaalis.

*

Vaatasin telekast Draamateatri 2015. a “Tartuffe’i” ja mõtlesin, kuidas see on Molière’il tegelikult ebaõnnestunud näidend. Ja sealjuures väga huvitav ja võimas (vt ka mida T.S. Eliot “Hamletist” arvab).

Ühtpidi värvis Molière ennast näidendi sees nurka: Tartuffe on nii võimsalt ohtlik, kõige hirmuäratavam tegelane, kelle ta üldse kunagi kirjutanud on, ning tema vastu peab seisma nii abitu naiivik, et lõpuks on selleks, et lugu saaks veel komöödiaks jääda ja õnnelikult lõppeda, vaja kübarast jänes jumal helde ja kõiketeadva kuninga politseiülem välja tõmmata. Värvis ennast nurka ja pidi end kirvega välja raiuma, usutavuse arhitektuur puha puru.

Ja Molière’i enda universumis: seesama piinlik politseiülema-stseen oli ju selleks tarbeks, et kui näidend ära tahetakse keelata, oleks seljatagune kaitstud. Ja ometi sellest ei piisanud. Täitsa raisatud piinlikkus!

Teiseks mõtlesin, et mine tea, kui palju teksti võrsus proovide käigus näitlejate improst. Ühest küljest nagu commedia dell’arte stammkarakterid, aga oma kiiksunüanssidega. Mis mulle sealjuures väga meeldib, on see, et näidendi kõige markantsem naistegelane on ühtaegu selgelt hea ja kõhklematult salakaval. Ning sealjuures armastav, toetav võõrasema, arusaajam kui peretütre lihane isa, nätaki, kulla klišeed. See oli näidendi markantseim naistegelane; aga lavastuses lõi Klenskaja oma ülimalt kõrvalosalise, peaaegu episoodilise vanaemana ausalt öeldes kõik üle. Või on mul lihtsalt nõrkus selle vastu, kui värsstekst voolab nagu loomulik kõne, ja temal voolas see kõige paremini.

Kunagine Theatrumi lavastus meeldis mulle siiski rohkem, täpsem ja nüansikam, eriti keskne abielupaar (kuigi tookordsest vanaemast mulle nii eredat muljet ei jäänud ja Marius Petersoni Tartuffe oli seekord hirmsam kui Vahur-Paul Põldma oma toona).

*

Ma ei ole täpset arvet pidanud, aga pakuks, et ma olen üht kleiti jõulust saadik kandnud. Selline ilma varrukateta, mida ma pruugin pluusi ja seeliku peal pihikseeliku/tuuletõkkena, kui ilm on korraga külm ja tuuline. Aga ta ei saa nagu mustaks ka, õieti pole tal selleks põhjust – kuna teiste riiete peal, ei määri teda minu ihu; kuna õues mantli all, ei määri teda õu; kuna kodus ei kanna, ei mäkerda söök. Ainult minu käte puude saab teda rüvetada, aga see on üks pikaldane rüvetus, veab veel kuukese või paar välja.

*

Meil on nüüd uus koduloom, hiir. Tähendab, hiir oli juba ammu, krõbistas seina vahel ja põranda all. A. püüdis ta kinnipüüdmise lõksuga kinni, õues oli grüünesse laskmiseks liiga külm ja mis me temaga nüüd teeme. Tõi loomapoest puuri, pani hiire sinna elama ja andis talle seemneid ja porgandikontsu ette. Porgandikonts on hetkel populaarsem, selle vedas hiir oma magamistuppa (mille A. tegi teekarbist). Näha teda ei saa, sest niipea, kui seal toas keegi liigutab, läheb ta kohe oma teekarpi tagasi peitu. Selline tumeaine sarnane koduloom, kelle olemasolu saab tuvastada ainult mõju järgi, mida ta ümbritsevale kosmosele avaldab: porgand kaob ja pabulad tekivad.

16 kommentaari Kellele: “Talvine”

  1. nodsu said

    PS: Epp kirjutas ja tegi pilti kõrbenäriliste kõnniradadest. See tuletas meelde: kui siin vahepeal lumi ära sulas, tulid seal aiaosas, kus ma suvel heinamaad pidasin, mustad labürintjad rajamustrid välja. Keegi oli lume all usinasti ringi lasknud, nii et mullarada järel, mine võta nüüd kinni, kas mõni näriline või hoopis väikekiskja.

    Meeldib

  2. ep said

    Seda see kutsu siis mööda kapialuseid ja diivanitaguseid rallis. Ja võibolla läks hiir lõksu turvalist kohta otsima. St mitte juustu pärast vaid jahipidaja eest peidupaika otsima. Nüüd te ei saa kassi enne võtta, kui olete hiire saanud välja lasta.

    Meeldib

  3. Xavi said

    Kui sa oma kodust kirjutad, siis kerkib mu kujutlusse kahekorruseline puumaja kuskil Võru tänava kandis. Siis ütled (hilisemas postituses) midagi, mis näitab, et see koht ei asu seal, ja ma üllatun. Siis unustan selle info ära ja poole aasta pärast üllatun jälle. (Ja olgu öeldud, et ma ei taha teada, kus sa elad.)
    See hiire teekarp on siis puust tehtud? Paneb nuputama, mis tee seal karbis olla võis.

    Meeldib

  4. epp said

    “Tumeaine sarnane koduloom”. Geniaalne!

    Meeldib

    • nodsu said

      Tegelikult on ta seda ainult minu jaoks. A. veedab temaga ühes toas rohkem aega ja kui ta on pikka aega paigal, tuleb hiir oma karbist välja tegutsema. isegi filmida õnnestus.

      Meeldib

  5. […] siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust […]

    Meeldib

  6. Morgie said

    Kvantolekus hiir, kõik sõltub vaatlejast.

    Meeldib

  7. tom said

    Mulle väga meeldis hiire võrdlemine tumeainega 😀 Üldse peaks relatiivsusteooriat, kosmoloogiat ja elementaarosakeste füüsikat populariseerima laiemate masside seas eluliste näidete ning võrdluste toomisega!

    Meeldib

  8. nodsu said

    Vahepeal on hiir pappkarbist siiski puuri plastvarjualusesse kolinud – ta vedas sinna kõvasti saepuru juurde (saepuru oli seal ennegi, aga nähtavasti tema arust liiga vähe) ja ehitas endale pesa. Pesa on nii korralik, et kui ta seal on, ei ole teda isegi puuri läbipaistvatest kohtadest näha, ehitas endale privaatsuse.

    A. üritas teda jooksuratast kasutama meelitada ja riputas sellest veidi kõrgemale konksu otsa tüki porgandit (see hiir paistab igasugust värsket kraami seemnetele eelistavat). Hiir küll kasutab jooksuratast toetumiseks, et end tagajalgadele püsti ajada ja porgand kätte saada, aga jooksmiseks pole ta seda ratast pruukima hakanud – vähemalt mitte kellegi nähes.

    Meeldib

    • nodsu said

      ja meil on kahtlus, et läbipaistvaid torusid, mis on puuri disainijate arvates vist samuti sportimiseks mõeldud, kasutab ta kemmerguna, igatahes on ta sinna palju pabulaid jätnud.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: